Kõndisin hommikuses Tallinnas. Kell oli pea viis saamas. Ning mu vanker oli uppilennanud linnutee serva. Reede ööl oli arusaamaks saanud, et vankril mutrid logisevad ja varu rattaga, aga nüüd läks kõik paigast. Poldid jooksid laiali…. ning mul on tunne, et pole kedagi kes mutreid kinni keeraks. Mõneti ma tampisin nad kokku ja liipasin selle vankriga Tartusse. Praegu on lihtsalt mõneti uni ja samas ka mitte… praegu on illusioon.
Ma ei mõista, et kuidas on võimalik toetuda sisemiselt kellelegi, kes on kaugel ning mitte mõneti olemas. Kes on illusioon. Või siis mingite hetkede kogum. Aga kuradi tasakaalu viiv kogum. Tegelikult ma tean, et mina viisin end tasakaalu. Mingil põhjusel. Neil hetkedel… Ning siis tuleb reaalsus ja lööb puuga pähe. Nii lihtne see ongi. Reaalsus, mida teadsid juba ammu, aga mingil lollil lootuseihaluses surusin rataste alla.
Mõneti on see hea. Uus leht… uus algus. Mitte et miskit oleks ennegi keelanud alustada. Lihtsalt mingi sisemine piire.
Ma isegi arvasin, et mind on võimatu tasakaalu poole viia. Nu näed. Ära alahinda maailma! Ja ennast…
Kõik on võimalik…
Kõndisin edasi. Kõrvus kõlamas Metro Luminal, mis mingitel hetkedel läks nii kokku… Baltijaama vastas on park ja siis trepid mingi kindluse või müüri või tont teab millele… ronisin üles poole enne lõppu istusin maha, näoga tõusvasse päiksesse, mis tõsi oli juba päris kõrgel. Ning kõrvus hakkas… hingel on nii hea… oli. Oli vägagi hea. Ootasin kõrgustes rongi ja aega. Vähesed autod möödusid kuskil metsatuka taga ja vaid üks paarike möödus minust. Läksid käsikäes taevasse… ning mul polnud paberit. Esimest korda elus, kui mu kotis pole paberit. Kirusin. Eks ikka ennast.
Rongis ma ei maganudki, mis on kummaline, sest reede öö vastu laupäev sai nii 5 tundi magatud ja rohkem polnud silm kinni ka läinud. Oli tegevust. Mõtteid. Rongis mitte enam väga… oli vaid muusika. Ja mööduvad hetked. Kaasreisijate elud. Huvitav, mida nad minus nägid. Mida ma neis nägin.
Ma pidin otsima siiraid naeratusi ja hoiduma ebasiirastest. Ma ei saa aru, kumb on kumb. Sinisilmne nagu ma olen. Mis on siirus üldse….krt küll. Defineerimine. Elu mõte… vahel… kellegi jaoks.
Üle pika aja on see hommik, mis oli nii ilus ja sama nii vale. Õhtu enne seda oli ilus. Taevas! Hetked ja jutud. See teel olemise kirg. Et on siht kuhugi.
Kuid Tallinn ikkagi hammustab. Ta on ka lisaks nii suur ja karvane…
Emojutud tulevad ikka söömatusest ma pakun… mitte elumerelainete peksust….
Miks ma joon? Tont seda teab… jätkuvalt ei tea ma seda. Ehk unustamiseks. Loll põhjus ju. Kui unustada, siis ununeb ka hea. Ehk vabamalt tundmiseks… mine tea.
Palveta surnud sõprade eest… muud nad ei taha…
Vist peab jh, kuigi ma loodan, et nad on rahu leidnud ka ilma selleta… peaks palvetama hoopis elus olevate surnute pärast.
Palun tee nii, et …
Kuni kuulus kuu kurbust kutsus 