Suvi on käes. Lõpuks. Ma mõtlen see tõeline suvi, mitte see kalendri jubin, mis ütleb sulle, kunas on mis.
Pannkoogid, marjad, rabarber, värske piparmünt ja tõeline äiksevihm ja torm.
Ma armastan oma korterit, sest siin ma saan olla nii koos loodusega, kui üks kesklinnas asetsev korter seda suudab pakkuda. Siin aknast välja vaadates näeb, kuidas tuul räsib puid hetk enne seda kui hakkab aeglaselt tennisepalli suuruseid vihmapiisku alla langema. Ja müra plekkkatusel on nii meeletu, et vaigistab kõik sisemised dialoogid ja kõhklused. Lihtsalt tuleb alluda loodusele. Nautida, mida kõike ta meile pakub.
Nagu praegugi, tuba on täis rabarberi ja piparmündi aure, äike müristab ja meel on rahul. Tõsi, ma loodan, et see vihmake jääb järgi kui järg väljumise kätte jõuab.
Praegu aknast välja vaadates meenub mulle lapsepõlvest üks hetk, kus ma istusin laudapeal põhuhunnikus, uks oli avali. Kõrguses. Pilk kauguses. Ja vaatasin kuidas äike tuli ja läks. Ma ei ole kunagi äikest kartnud, milleks ikka karta midagi nii ilusat. Tõsi, tihti kardetakegi ilu. Puhtust. Väge.
Ja kuhu ma selle heitamisega nüüd tahtsingi jõuda… raske on mõtet ühel joonel hoida, kui mürinad rikuvad mõttelõnga…
Aga käes on suvi ja ma olen siin mõelnud, et on aeg hakata elama. Teenima ennast mitte teisi… sest mis mõtet siin muidu ikka elada oleks…
Kuni kuulus kuu kurbust kutsus 