Arhiiv: september, 2010

käpad ketsininal….

Posted in Määratlemata on 09/29/2010 by kuuvari

Hommikul kui silmad lahti tegin nägin isegi päikest kardinate pilust paistmas… aga paha oli olla… eiei mitte alkost. Mingi kuri satikas on jätkuvalt kurgus ja jamab seal. Nüüd on asi hullemaks läinud… aga õhtuks on ta tavaliselt tagasi tõmbunud ja mitte nii põrgulikult valus, aga täna hommik oli väega hull. Praegu on juba päris hea pärast suurt tassi teed. Järgmine on juba ootamas mind.
Ilm on tõesti ilusam. Olek aga kummalisem.
Mis on kõige armsam, et kass käis külas…. hüppas sisse ja siis istus aknalaual ja vahepeal käis toitu nurumas, mida ta ka sai… ja siis tegi kurva mäu ja läkski edasi. Kassid on toredad.

kassidega seoses meenub mulle üks lugu… valged käpad ketsininal… kurb lugu

Hullun ühiskonnas

Posted in Määratlemata on 09/27/2010 by kuuvari

No mis siin ikka… elu nagu lillepeenar ja sügis on… vot tak. Kuskil keski isegi jääb ellu, aga mina vist olen üheaastane taimekene…
Ühest asjast ma ei saa aru, et milleks jamada.
Milleks elada ja õppida, milleks olla see, kes sa ei ole… milleks minna mingit rada mööd, mis on ühiskond sulle ette seadnud… MILLEKS!?
Jah, ma olen jälle sapine…veinine ja mul algab tunni pärast loeng… mida ma vihkan… või nuh inka on alati mulle vasta karva olnud. Jeejee… oleme sinised sipelgad ja rügame tööd teha, mis polegi töö… mis on lihtsalt olemine ja aja täide… tahaks kätega maailma kaineks peksta. Lihtsalt selgemaks.
Sügisstress?!
Mine sa võta kinni…ja lase siis jälle lahti. Hoida pole mõtet mitte midagi… nii või naa sa kaotad ta. Keegi ei jää su kõrvale. Kõik tõmbavad ringi… tõmblevad pigem… jah nii ongi…
Minagi ei ole erand. Mina olen hallmass kõige otsemas tähenduses… olgu mul seljas vikerkaarevärviline kampsun vai mitte… hall olen nii või naa hingelt. Jah, ühiskonna kõige ausam ori. Yes, master!
Kas täna pean ka korralikult sinu taldu lakkuma? Või võin piirduda lihtsalt ajukepiga enese hallideajukäärude vahel?
Varsti pole mul neidki ja siis ma panen lihtsalt tühjalt rutiini. Paneme ja oleme õnnelikud….armastame seda mida võib ja nii nagu peab… ärme lase fantaasial lennata… vööd jätame pükstele…

Tehniliselt hakkan ma jälle hulluks minema… no mitte päris jälle… enne oli teistmoodi…

Kurat, ärge karjuge mu pihta normatiive….

herilase sõda minuga…

Posted in Määratlemata on 09/24/2010 by kuuvari

Kui kunagi näeme, siis ütleme tere. Täpselt nii ongi.
Aga see selleks.
Tuul puhub vaikselt akna taga ja liigutab tammelehti ja pillutab tõrusid plekkkatusele. Päike paistab tuppa ja aknast õhkub mõnusat kargust. Linnulaulu samuti, mis isegi suudab üle olla kaminatoas toimuva laulujoru ja täispeaga möllamisest. Ja herilane leidi mu kruusi õunamahlaga ning uputab end sinna.
Täpselt päris mõnus hetk toas, mis on veel 3ks ööks vaid minu päralt. Ma olen nii õnnelik mõneti, et saan rahus olla. Tõsi eilne öö oli nii möll, aga see kõik oli minu suletud ukse taga. Siin toas, mida möllust eraldab õhuke puidust uks ja natuke metalli, et seda kinnitada, oli rahu ja hää…
Nii kummaline mõneti. Kui lähedal ja kui kaugel samas…

Ma avavastasin eile, et mitte miskit pole ikka muutunud ja kirusin end, et peitsin selle jama kunagi ära ja nüüd ta kiusab mind. Ei lase mind lahti. Võrdlen kõik ja tahan tagasi. Vale! Nii vale on see…
Samas, siis oli mul kõigest suva… või siis suvel… ma ei saa mitte aru. No mitte üldse…
Igal asjal on oma aeg ja koht. Igal asjal on oma põhjus. Iga asi on vajalik mõneti…tuleb lihtsalt leida, milleks…
Mõneti nüüd ma tean mida ma otsin, aga samas on mul tunne, et ma ei leia seda kunagi. Mitte sellist. Aga ma pakun, et ka võib-olla selle sarnast ei leia…

unine laiskus

Posted in Määratlemata on 09/21/2010 by kuuvari

Ma hakkan vaikselt kohanema ja väsima. Unepuudus on suur. Täna lähen kohe magama, kui selle siin kirja saan… ja tõusen kell 7… ning siis homme õhtul teen ma oma seminaritööd ja loodan varakult magama kulgeda ja neljapäeval pesen ma pesu ja magan…kõlab nagu armas plaan, aga tegelikkus on hoopis midagi muud ma kardan. Aga nuh tuleb end ju kasvatada… piitsa ja präänikuga.
Nädalavahetus ehk tuleb nummi. Loodab…
Ma ei viitsi enam haiget saada….

Avatud kinnisus

Posted in Määratlemata on 09/20/2010 by kuuvari

Kuidas võib möödud päev ja öö. Selleks on võimalusi mustmiljon ja sutike veel. Kuidas võib mööduda üks päev Tares. Selleks on võimalusi mitmeid…alles katsetan neid. Mul oli eile kummaline päev. Tunne oli selline, et ma ei olegi Tares, vaid hoopis oma tulevases kodus ja hetkedega. Tuba ja köök ja sinna vahele jääv ruum. Vahukommid kärsamas küünlal ja elus esimest korda tehtud kartulikotletid ning vein lõpetamas filmi. Kõik oli nii õige. Lihtsalt olemise võlud. Seltskond oli hea, aga ma tean, et süda oleks ihanud kedagi teist. Kedagi teist kellega on juba filme vaadatud ja… ja kulgetud edasi. Kuid mitte kunagi nii pikalt. Alati oli kiirutasmist. Alati oli vaja minna. Kes tööle, kes kodulinna.
Eile oli lihtsalt tuttavad omavahel. Jagamas mõtteid ja hetki… mõtteid sai kõrvale juhitud ja unustatud. Pärast mõningaid veiniklaase tulid nad tagasi. Nukrus pures hingesopist end välja ja mina tõmbusin kookonisse.
Mulle öeldi, et ma olen kinnine aga väga avatud. Ma arvan, et nii see ka on. Kummalisel kombel on seda mitmeid kordi öeldud, et ma kinnine. Eks ta nii vist olegi. Samas on väga palju öeldud, et ma väga avatud. Mõneti on ju need vastandid. See on lihtsalt selline kummaline… samas jah, ma tean, mida mõeldakse. Ma tean, et minuni on raske jõuda. Mul on palju maske. Olen suur sibul. Olge ettevaatlikud, võite nutma puhkeda või minema joosta.

Üksindusse mattunud karjaloom…

Posted in Määratlemata on 09/17/2010 by kuuvari

No nii ja ongi jälle nädala lõppemas… see nädalavahetus on esimene, mida veeda tares ja ma pean ÕPPIMA. Punkt.
Ennastkiitmastmaeiväsi-rubriik
Ühesõnaga… olen päris palju head vastukaja iseenda suhtes kuulnud. Mis on kohati kummaline ja samas ka paha. Sest siis ma ju lähen uhkeks ja ülbeks kätte ära. Kes ikka uhked Varju seedib. Mina küll ei seediks. Ja nuh ma ei mõika käituda, kui komplimente lendab. Minul on kummaline suhe nendega… ise veel võib teha, aga saada… kuulge see on juba kõrgem klass ja mina sinna pole veel sinna hästi jõudnud. Vot tak.

Eile oli pidu. Nuh korralik pidu.
Aga küsimusele kuidas oli, on vastus ikka, et oli kah.
See on seetõttu, et pole seda sõpraderingi, kellega olla. On tuttavad ehk võõrad. Aga pole seda seltskonda keda teab ja usaldab ja kelle juures võib olla mina ise…või nuh ma tean et nad veavad mu magama kui ma üle võtan ning kes ei kohku sellest ning see ei muuda mind nende silmis halvemaks. Vot tak.
Siin aga on nii, et kõik on võõrad ja ma pean kogu aeg ajusid ragistama, et kuidas peaks käituma ja mida see inimene endast kujutab ja nii edasi. Väsitav. Väga västitav… oh jh…

Emonurk
Mulle hakkab see üksindus juba vaikselt mõju avaldama ja tuju alla kiskuma. See massi sisene üksindus. Et pole kedagi lähedast. Sõpru. On võõtad tuttavad ja päris võõrad ja siis suti vähem võõrad tuttavad. Kui aus olla siis minevik kummitab ikkagi. Mis siis, et kolisin ära. Noh mul oli ju tegelik plaan kevadel, et kui ma ää kolin siia siis on palju lahedam ja saan käia ära jaja… aga miskit sellist ei toimunud. Ega toimu… mis olnud see olnud ja õnne pole võimalik kinni hoida…seda hetke tuleb lihtsalt nautida. Nautida meeletult. Aga ma ei osanud seda teha… seega nüüd on nii nagu on. Järgmine kord olen targem. Muidugi kui see tuleb, sest mõni asi ei kordu. Kõik ei suuda tasakaalu mind ajada… vot tak…

tantsiv kurat

Posted in Määratlemata on 09/14/2010 by kuuvari

Ma pole ammu kirjutanud ja selles on süüdi Tartu. Ma teeks nii, et sellel väga enam ei peatu. Ma olen juba öö Viljandis veetnud ja asjad on jälle paigas… või tegelt paigast ikka väga ära, aga selliselt mõnusalt nagu vanasti Tartus.
Mul on mingi probleem arusaamisega. Miks inimesed kasutavad teisi inimesi ära eneserahulduseks(ma ei mõtle otseselt…)? Et kui endal probleem siis leieme inimese, kes pm valmis seda tegema ja siis lihtsalt võtame ja kõnnime siis minema. See on ju jube lihtne, aga mida peaks tundma see ärakasutatu. Kui ausalt öelda, siis ma ei teagi, kas ma selles suhtes olen keskit ää kasutanud. Vist mitte…

Ma ei tea, praegu, hommikul on küll väga hea põhjus küsida, miks inimesed joovad. Ei mul pole pohmell, aga mul on lihtsalt suur küsimus. Eriti pärast nädalast kainust ei oskagi enam olla purjus…või nuh, tulin ilusasti toime… nüüd hakkan heaks.

Suitsetan su hinge
Silmasärast tõmban end pilve

Kui me kõik teame
Et kättesaamatu oled
Jääd ja peadki

Loengumõtted

Posted in Määratlemata on 09/10/2010 by kuuvari

Ma olen tervenemas, aga köha ikka tapab. Võrreldes eelmise nädalaga suudan ma isegi Tartusse möllama minna, seega saate aru, et ma pole nii palju möllanud Viljandis. Õppinud olen küll ja käinud loengutes ja seega on väga jube tulevik mind ees ootamas. Rühmatööd, iseseisvad tööd, kirjutamine. Kirjutamine! KIRJUTAMINE! Pluss näidendid… üks on poole peal! Ma tean, nv teen ta lõpuni ja siis ma olengi plaanis.
Kui sa ei tea kuhu jõuda siis sa ei jõua sinna… puhh!
Täiskõht. Jep.
Mul pole selgeid eesmärke ja seega ei suuda ma vist küll kuhugi jõuda. Ma loodan, et ma selle aasta äragi lõpetaks. Loodan jälle. Naiivne ja seega kraavis ja täis… jee.
Tahtejõuga on mul probleeme. Suuri. Aga küll ma toime tulen. Positiiven ja naiivne mõtlmeine.

Köhin su taskusse oma hinge

Posted in Määratlemata on 09/08/2010 by kuuvari

Ma olen nii haige… krt ma pole sada aastat nii tõbine olnud. Köhin juba ammu…selle 5 nädalaga harjus täitsa ära, AGA nüüd on mul nohu… seega ma lihtsalt tilgun mingit sodi ninast välja. Ninaalune kipitab ja mu nohukene on alles esimest päeva. Ma ei kujuta ette, mida homne toob. Puhtast Kullast panin wc vetsupaberirulli piistu kui seal filmiõhtu oli… läksin vaid ühe filmi pärast kohale ja ei näinudki seda sest see lihtsalt kiilus kogu aeg kinni. Seega jäin filmist ilma, aga see oli hea vaheldus. Ma oleks ühikatoas hulluks läinud. Lihtsalt. Ma ei saa aru. Mitte üldse ei saa…
Mida ma valesti tegin või mis valesti on… või tegelt mis üldse ON. Krt!

Ülikool ei ole üldse selline nagu arvasin… kui me oleks terved oleks lahe. Ja meie, sest meie tareke on haigeid täis. Tõsine haigla.

mälutus

Posted in Määratlemata on 09/07/2010 by kuuvari

Varajane tõusmine pole minu asi ikkagi. Vanasti oli, praegu aga tekitab raskust. Ei, ma saan ilusasti üles ja olen korras, aga mingi sein on vahel. Süüdi võib olla ma pakun see, et ma lähen ikka väga öösel tavaliselt magama ja eelmine nädal oli ikka mega peoseeria.
Igal õhtul toimub midagi minu ümber, mis viib alati mu öösse ja siis juba kaugemale. Varjasse hommikusse, kui oleks veel kesksuvi. Aga ei ole. Külm ja paha on. Oki paha polekski kui ma end koos toanaabriga surnuks ei köhi ning taskurättide meri meid ära ei taha uputada. Jep tore on koos olla haige ja teha endale meeletult kangeid teesid. Kui ma kunagi terveks saan siis ma hindan seda hetke…. kindlasti.
Aga praegu… ma pole ikka oma kursakaaslaste nimesid selgeks saanud… lase või maha, aga mina ei mõista, mälu pole üldse…