No nii ja ongi jälle nädala lõppemas… see nädalavahetus on esimene, mida veeda tares ja ma pean ÕPPIMA. Punkt.
Ennastkiitmastmaeiväsi-rubriik
Ühesõnaga… olen päris palju head vastukaja iseenda suhtes kuulnud. Mis on kohati kummaline ja samas ka paha. Sest siis ma ju lähen uhkeks ja ülbeks kätte ära. Kes ikka uhked Varju seedib. Mina küll ei seediks. Ja nuh ma ei mõika käituda, kui komplimente lendab. Minul on kummaline suhe nendega… ise veel võib teha, aga saada… kuulge see on juba kõrgem klass ja mina sinna pole veel sinna hästi jõudnud. Vot tak.
Eile oli pidu. Nuh korralik pidu.
Aga küsimusele kuidas oli, on vastus ikka, et oli kah.
See on seetõttu, et pole seda sõpraderingi, kellega olla. On tuttavad ehk võõrad. Aga pole seda seltskonda keda teab ja usaldab ja kelle juures võib olla mina ise…või nuh ma tean et nad veavad mu magama kui ma üle võtan ning kes ei kohku sellest ning see ei muuda mind nende silmis halvemaks. Vot tak.
Siin aga on nii, et kõik on võõrad ja ma pean kogu aeg ajusid ragistama, et kuidas peaks käituma ja mida see inimene endast kujutab ja nii edasi. Väsitav. Väga västitav… oh jh…
Emonurk
Mulle hakkab see üksindus juba vaikselt mõju avaldama ja tuju alla kiskuma. See massi sisene üksindus. Et pole kedagi lähedast. Sõpru. On võõtad tuttavad ja päris võõrad ja siis suti vähem võõrad tuttavad. Kui aus olla siis minevik kummitab ikkagi. Mis siis, et kolisin ära. Noh mul oli ju tegelik plaan kevadel, et kui ma ää kolin siia siis on palju lahedam ja saan käia ära jaja… aga miskit sellist ei toimunud. Ega toimu… mis olnud see olnud ja õnne pole võimalik kinni hoida…seda hetke tuleb lihtsalt nautida. Nautida meeletult. Aga ma ei osanud seda teha… seega nüüd on nii nagu on. Järgmine kord olen targem. Muidugi kui see tuleb, sest mõni asi ei kordu. Kõik ei suuda tasakaalu mind ajada… vot tak…