Arhiiv: august, 2011

Mõni sõna vabadusest

Posted in Määratlemata on 08/22/2011 by kuuvari

Nu paar sõna võiks öelda kah…

Kui kulgeda mööda tühja linna, ma ei mõtle inimestest tühja linna, vaid seda, kus sinu kui liikleja jaoks ei ole mitte midagi, on tunne et üksindus surub hinge kinni. Vaatad tänavaid, mis on võõrad ja külmad. Tõsi, palju tumedanahalisi turiste liigub ringi ja head toidulõhnad ajavad meeled segadusse, aga südames on ikkagi kalk olla. Kõnnid ja vaatad ja tead, et miski pole see, mis peaks olema. Eksled, aga mitte sõbralikus mõttes. Kuni, leiad kellegi kellega koos ekselda ja linn muutub sõbralikumaks. Lihtsalt, siis ei ole linn enam tühi, vaid on olemas ja tekkinud see leer, et meie ja nemad. Linnas ringi tiirutavad on võõrad, aga mul on oma kamp, isegi kui kamba moodustavad mina ja vaid üks inimene veel. Mul on see suhestumus, mis aitab peita seda teadmatust, mis kus on ja mida kuradit need võõrad must tahavad.
Kui aus olla, siis ma vahel küsin endaltki, mida kuradit ma tahan. Ning ma ei tea. Vanasti ma teadsin, arvasin teadvat või ehk isegi oli nii. Teadsin, et tahan vabadust ja tasakaalu. Kuid, kui vaadata nende suursuguste sõnade taha unustame me ju tihti nende tähenduse ja nad on muutunud vaid sõnakõlksudeks.
Vabadus on mõneti kontroll. Kontroll oma elu üle. Samas, kes ikka paneks võrduma kontrolli ja vabaduse. Tõsi, kuulsad mehed on ju sõnastanud asja hoopis nii: “ vabadus on tunnetatud paratamatus“. Jajah, me kõik teame, et on olemas kahte liiki vabadust: negatiivne ja positiivne.
Mida mina tahtsin kunagi ei olegi ehk väga selge. Pigem oli see lihtsalt võitlus ja pisike kisa ja hea deviis, mida järgida. Olen vabaduse otsija. Tahan lahti saada piiridest ja nõuan õiguseid. Päh!
Esiteks on see võimatu. Paratamatu. Ühiskond surub pääle. Kellelgi siin maailmas on võim minu üle. Nu jah, eks eesmärk ju vist oligi pesast välja saamine. Hajutada piire. Kui kitsamaringi piirid on purustatud, siis algavad uued ja uued jne. Asi on mõtlemises vist pigem. Sest nii või naa oleme me loomaia asukad, kes vahel märkavad ja vahel ei märka oma puurivarbasid. Samas kui tunda rõõmu sellest, mis on ja olla seesmiselt vaba, siis ei hoia mingi puur meid ju kinni. See nõuab aga palju.
Aga kui see mõttetu filosofeerimine kõrvale jätta, siis ma tahtsin vabadust, seda põhimõtteliselt kätte saades, ei tahtnud ma seda enam. Hakkasin muid piire enda ümber otsima. Liigseidki ehk, kui uskuda kõnelejaid. Inimestel on väga hea oskus end petta, mis toob kaasa teiste petmise, aga teisi me petame kogu aeg, nii et seda on raskem märgata. See teiste petmine on liiga tavaliseks muutunud. Jälle käib mu mõte kuskil uitamas. Piiridest petmiseni on siis vist ikka pisike maa. Aga kes teab, mina pean selle üle veel vaikselt mõtlema ja kogemusi koguma.
Ühesõnaga on minu arvamus, et inimene vajab piire nagu ta vajab ka midagi millesse/kellesse uskuda. Turvalisem tunne on siis kohe. Aa, unustasin, et kui olla vaba siis peab ise oma tegude eest vastutama(asi, mida ma ise väga ei oska) ja seega on hea, kui on keegi kelle kaela kõik ajada.
Peaksin ausalt ütlema, et mõte on uitama läinud ning jutt on tulnud niigi liiga pikk.

sõnatus

Posted in Määratlemata on 08/07/2011 by kuuvari

Teate miks ma enam ei blogi eriti… nu asi ei ole selles, et mul poleks miskit öelda või ma ei oleks miskit erilist teinud. Asi on lihtsalt selles, et ma suudan nagu kuidagi läbi mõelda enne kui mu teele satub arvuti. Või pigem on asi selles, et mina ja word ei saa läbi.
Aga ütleme nii, et eile koju sõites tuli päris ilus blogipostitus kokku…

Folgi esimene ahm….

Posted in Määratlemata on 08/03/2011 by kuuvari

Folk põhimõtteliselt algas juba teisipäeval. Liikusin linna ja olin seal maailmale seljaga ehk vahest isegi. Aga samas leidsin uusi mõtteid ja sisemisi süüvimisi. Samuti juhtus mu teel tulesäde, kes korraks sütitas mu. Aga ta kadus kiirelt.
Hommikul ärkasin põrandal ning seadsin sammud töntsilt ja väsimusega koos Viljandi poole. Kõrvetavas päikses seadsin piirid inimeste vahele ja tagusin poste maasse. Higipisarad sai õnneks maha pestud paduvihmas ning särtsu andis äikese värin. Oligi folk peale hakanud.
Liikusin uute ja vanade tuttavatega järveäärde, et õlut juua ja vaadata kuidas maailma müriseb ning kuulata kitarre helinaid loodusliku tümpsu saatel. See oli ilus ja lõpuks ka märg.
Kodusse suundudes kohtasin inimhinge, kes viis mu hotelli maailmarütmide keskele. Jämmiti südamest ja vein oli külm ja norrakad olid muhedad. Sai esimest korda elus sigarit tehtud ja eluke oligi lill. Samas ka külm ning ees ootas kõva põrand kajavas maailmas.
Eks need päevad kulgesid omasoodu ja mälu oli tihti uimane ja hetkes koos. Valvasin, korjasin raha, sõin ja jõin ning inimesi otsisin. Leidsin. Vahel aga mitte. Ehk tihtigi.
Sulamisega oli probleeme kuidagi.
Eks see folk oli selline nagu ikka. Vananenud. Aga hea.