Arhiiv: juuli, 2008

Kuuvari üle su näo

Posted in . on 07/31/2008 by kuuvari

Hingasin ja mõtlesin. Kaks tegevust mis ei lakka.
Kuidas karjuda enda seest välja see viha ja hirm? Hirm ja viha enese vastu. Teised saavad lihtsalt haiget, mina saan samuti. Kuidas mõista enda peas toimuvat?
Kas nad ei võiks leppida?
Kas need kaks hinge, kes räägivad seal, ei võiks olla ühel meelel?
Ole julge
Kannata veidi veel
Spontaansust
Planeeri

Kumba usaldada. Iseend või tema kaksikut. Ta on ka ju tegelikult mina.
Nagu Jekyll ja Hyde…
Kumb on kumb ja kumb on parem?

Ma olen Hyde. Täna väheamalt.

natuke veel…

Posted in . on 07/29/2008 by kuuvari

Hirm tuleviku ees on paratamatus. Vajalik ja mööda pääsmatu. Me vajame seda, et ei tegutseks uisapäisa. Kuid liigne hirm kammitseks ja muudaks meid äpudeks. Või paneb meid käituma ülbete oinastena. Kaitse kilp enese ees teeb haiget teistele. Ja see omakorda teeb haiget meile.
Hoolimatus on asi, mida ma tahaks natuke rohkem omale.

25.07

Posted in . on 07/26/2008 by kuuvari

Marjakorjamismaratoni ilusasti lõpetanud. Puhkust!! Tõsiselt oleks vaja. Homme koristus triatlon ja siis külalised ja hmm, uued marjad.
Nädala pärast siis Värskas teatrit tegemas. Hmm, uus koht, uued hirmud ja välja kutsed. Obinitsas oleks lihtsam. Läheks ja teeks ära lihtsalt, siin peab nüüd vaatama, et kuidas ja mis ja…
Aga jah Pidu!

Tööloom ja metski sebra.

Posted in . on 07/19/2008 by kuuvari

Väsin tapvast muruniitmismaratonist ja jalgratta sõidust. See igav niitmine paneb mõtte lendama suunda, mida ei tahaks ja mida kardab. Ära võib sõnuda. Nagu nii ei lähe nii nagu vaja ju. Midagi tuleb vahele ja liiga tihti olen see mina ise. Jep oma arguse ja mine tea veel millega…
Tänaseks olen läbi nagu läti raha ja lähen venitan suti kaelal näppe. See krt ämblik tuleb ikka selgeks saada…

Mõtle positiivselt.
See ei aita, ma tean

18…

Posted in . on 07/18/2008 by kuuvari

Päev, päev…
Hansapäev, vot.!
Tore ja päris hea, väsitav, kuid jätkuvalt vajalik.
Hirm, jep tagasi sellesinase teema juurde. Kartus ja hirm, mis on vahe. On nad seotud, on’s nad samad asjad? Ma ei tea. Ma kardan teha seda ja seda, sest mul on hirm selle ja selle ees. Hirm asjade ees mis tulevad kaasa kui ma teen seda ja seda. Hirm on enne ja kartus on tingitud hirmust?? Kuid kust tekib hirm?

Avastasin, et ma olen loll. Arg samuti. Nii lolli telefoni kõnet ei suudaks keegi teha. Ma ei oska telefoniga rääkida. Punkt. Piinlik samuti.

Tänaseks on juhe.

tõde ja õig(l)u

Posted in . on 07/14/2008 by kuuvari

Tõde ja õigus, äkki hoopis õiglus? Kumba oleks ikkagi vaja taga ajada. No ühesõnaga Indrek otsis õigust ja tõde. Ta oli omas maailmas, ei sobinud sinna maailma. Tossike oli isegi peaks mainima. Karin oli õige naine, natuke isegi ajast ees. Jah, otsis armastust ja kirge, uudsust teiste meeste seast. Aga kurb ikkagi, et jäi trammi alla. Tammsaarel oli mingi kuri plaan selle Indrekuga, kõik naised kes meeldisid suri ära. Muidugi kui välja jäta Tiina, kes oli samuti omamoodi, ma ei mõtle siin tema kõnnakut. Nii, siis 5 osas sai ta oma õnne ja tõe ja õiguse. Rügas tööd teha ja leidis selle. Teed tööd siis tuleb ka armastus. Päh.
Ma arutasin täna, just jääkuubikut purustades, Merikesega, et otsustama peab, aga vahel võib ka ajal lasta otsustada. Sedasi on aga halvast, et siis ei pruugi minna nii nagu ootad. Kuigi mina lasin ajal korda ajada selle asja. Läks hästi vist.
Teater on tore, sest siis tuleb meelde, et sinu enda elu on täpselt sama. Mängid ja oled ja siis mingi vanamees vahib pilve päält ning on õnnelik. Päh, teist korda.
Tänaseks aitab, eks kunagi jälle.

Ps. Loodab, et sobib.

4 päeva hiljem ja 10 korda kuulsam….

Posted in . on 07/06/2008 by kuuvari

Tagasi.
Seal olek oli lahe, sest rutiin kadus ja kodused mured samuti. Lahedad inimesed lahedad hetked. Kummalisust samuti ja kohmakust ja…
Tema.
Tänud ühele, kindlale inimesele, kes on olemas just siis kui ma seda nii väga vajan. Veab ind sinna, kus pole käinud. On olemas ja see on tore tunne. Kuigi vahel kipun seda unustama.
Vabanemine.
Pea hommikuni on tore tantsida. Kehakeel on selline kummaline asi, vahel on tunne et mõistad valesti, aga see ju ei loe. Sõnad on kammitsetud. Viiped, liigutused on tõlgendamiseks iseendale. Tore oli. Inimesed olid toredad. Ise olin vaba…
Kultuurisokk.
Teatrit sai palju ja erinevat. Vahe peal väsitas ära, aga see kõik oli väärt higises ja õhuta ruumis viibimist. Jah tore oli. Mõtleva põnev, lõbus, kurb, huvitav, paljas, vahetu, mõistmatu. Erinäoline.
Selgus.
Kuid nii võib ikka ju öelda. Tõtt öelda. Lootused kõrvale visata ja elada… elada edasi. Mõtlemata sellele mida pole ja mida ei saa ollagi. Või siis…. ei taha, et oleks. Või just tahaks, et oleks. No tegelikult vahet pole, ma lihtsalt ei saa aru, miks ma temast nii kuradi palju hoolin. See ei ole hea. Punkt.
Mina, kuskilt mujalt.
Imelik on see, et ma ei saa mitte üks raas aru kuidas ma teistele paistan. Mõnele meeldib rahulikkus, teisele jällegi rõõmsa meelne ja kiire tegelane. Kuid jääb alati küsimus, milline mina nende kestade see olen. Milline ongi see tõeline MINA? Alati olen arvanud, et see Rahulik ongi see Mina, aga äkki on vastupidi. Või siis mina on nende kahe kilbi all? Jah rahulikum on parem, ilma selleta, et tahaks tervet tähelepanu endale ja reid kildu metsikult. Aga küsimus jääb ikka. Kumb või hoopis kolmas, neljas…
Hm, ma vist lähen jätkuvalt hulluks. Äkki nii oleks parem isegi, olla kuskil mujal, iseenda maailmas, et olla õnnelik…