Tagasi.
Seal olek oli lahe, sest rutiin kadus ja kodused mured samuti. Lahedad inimesed lahedad hetked. Kummalisust samuti ja kohmakust ja…
Tema.
Tänud ühele, kindlale inimesele, kes on olemas just siis kui ma seda nii väga vajan. Veab ind sinna, kus pole käinud. On olemas ja see on tore tunne. Kuigi vahel kipun seda unustama.
Vabanemine.
Pea hommikuni on tore tantsida. Kehakeel on selline kummaline asi, vahel on tunne et mõistad valesti, aga see ju ei loe. Sõnad on kammitsetud. Viiped, liigutused on tõlgendamiseks iseendale. Tore oli. Inimesed olid toredad. Ise olin vaba…
Kultuurisokk.
Teatrit sai palju ja erinevat. Vahe peal väsitas ära, aga see kõik oli väärt higises ja õhuta ruumis viibimist. Jah tore oli. Mõtleva põnev, lõbus, kurb, huvitav, paljas, vahetu, mõistmatu. Erinäoline.
Selgus.
Kuid nii võib ikka ju öelda. Tõtt öelda. Lootused kõrvale visata ja elada… elada edasi. Mõtlemata sellele mida pole ja mida ei saa ollagi. Või siis…. ei taha, et oleks. Või just tahaks, et oleks. No tegelikult vahet pole, ma lihtsalt ei saa aru, miks ma temast nii kuradi palju hoolin. See ei ole hea. Punkt.
Mina, kuskilt mujalt.
Imelik on see, et ma ei saa mitte üks raas aru kuidas ma teistele paistan. Mõnele meeldib rahulikkus, teisele jällegi rõõmsa meelne ja kiire tegelane. Kuid jääb alati küsimus, milline mina nende kestade see olen. Milline ongi see tõeline MINA? Alati olen arvanud, et see Rahulik ongi see Mina, aga äkki on vastupidi. Või siis mina on nende kahe kilbi all? Jah rahulikum on parem, ilma selleta, et tahaks tervet tähelepanu endale ja reid kildu metsikult. Aga küsimus jääb ikka. Kumb või hoopis kolmas, neljas…
Hm, ma vist lähen jätkuvalt hulluks. Äkki nii oleks parem isegi, olla kuskil mujal, iseenda maailmas, et olla õnnelik…