killud minevikust

Ma magasin oma elust 15 tundi maha ja ma pole seda enne teinud. Ma mõtlen otseselt maganud, mitte kuskil maha oodanud. Samas mine tea, mida ma siis tegin kui maailma läbi võre nägin…Nüüd pea värske ja nädatalate jagu unetust korda aetud. Või siis ka mitte, sest ette ja järgi magada ei saa…
Ma hakkasin mõtlema, et miks minuga juhtub nii, et hetked ja inimesed tulevad ja lähevad ja miskit ei püsi. Ja ma pean oma pastakaga viinakoksi segama, sest lusikaid pole käe pärast. Miks ma pean tapma nii palju sääski, kuigi tean, et nad hammustavad mind ikkagi ja siis ma sügelen paar nädalat. Miks ma lähen vooluga kaasa, kuigi tean et kuskil seal ees on kuristik…. päh. Paadis on ju lõbus. Kuigi ma magasin oma käe ära. Või siis tantsisin, kes seda enam teab.
Hommikul süüa oma eilseid võileibu ja tunda, kuidas taanlased äkki su ümber koonduvad ja püssika pealt vaadet pildistavad ja mõned ka mind ennast on kummaline tunne. Kodutu tunne tekib kohe, sest kui kella ka kaeda oli see vaid 9.
Hommikune linn on ilus ja samas rämpsune ja plekiline, aga õhk on lootust andev. Nagu alati…

Ja ma ei saanud 3.vooru… olen pahane? Ei ole, miks peaks… ma nii tatt, et lase olla..

***

Hommikused võileivad
Jäävad kurku kinni
Pargipingi külmuses.

Ratturid linnas ja mina selili

Mind ei tohi ilma rihmata ja suukorvita linna ööseks lasta. Ma võin kedagi hammustada või midagi…
Reede oli kummaline ja sõnade rohke.
Näe roheline mees. Näe roheline auto. Eesti kindlam kodu…
Kas see eelmine reede oli reede, mitte laupäev?
Zavood öösel kell 1 on väga kummaline paik, kui seal viibida kainelt. Aga seda viga saab alati parandada.

Tead, sõnad on kadunud ja vaikus on peas keerutand end tormiks. Asjad juhtuvad viimasel ajal nii kähku ja see on nii loomulik. Ma ei tunne, aga mingi eelmaimnduse tõttu ma tean…

Kõik on võimalik!

Laulame oodi eurole… Ei mulle aitab

Mina ja eurovisioon ei käi mitte kokku. Mäletan, et vanasti oli asi lahe ja nuh lõbus ja tore ja ja… aga see selleks.
Sääsed! Neid on liialt palju ja mind on liialt vähe, et neid ära tappa või siberisse saata. Hmm hea mõte. Topiks eesti sääsesd loomavagunitesse ja saadaks Venemaale… ah, eesti rahvuslinnuke peab ju ka midagi sööma, seega las jääda.
Praadisin muna… või siis omletti oleks õigem öelda… ja keset omletti, viineri ketta kõrvale tekkis südamekujuline auk. Nu mida muna!

Mõni päev on tänasest veel parem… mõni tunne jääbki tundmata.. mõni mees on näljane ka söönult… ja mõni hetk kordub…

Maailm on viltu puhutud…

Nii kiiresti kui muutub ilm muutub ka inimese elu. Krõps ja tormab, kõrps ja paistab päike. Praegu tormab. Kõvasti ja vasakule. Oleneb kust vaadata muidugi. Ühesõnaga tormab mulle vastu.
Ma loen praegu Nirti raamatut, mille ma ikkagi endale alla vägistan mingil viisil, sest tänapäeva noorautoritel tuleb ju silm peal hoida… minu jaoks siiamaani nii tavaline ja huinamuina jutt. Oki sõnaseada on päris armas, aga teema käsitlus… oki ei kirtiseeri väga enne kui pole lõppu jõudnud.
Ma jätkuvalt arvan et loota on mõttetu. Sest kui lootma hakkad läheb kõik metsa ja rohkem kui enne. Nii lihtne see ongi.
Ja puud on viltu minu ees maas… lehed ja oksad veel vibutavad. Maailm on kohe tõusmas.

Ja nüüd sa tapad end veel kord… aitäh!

Nii siis nii. See tähendab, et olen elusalt tagasi sealt kust tulin. Reede Tartus. Võtted Tartus. Inimesed Tartus. Elu oli Tartus.

Võrreldes eelmise korraga hommikus jalutamisega on maailm helgem. Eks ma hakkan iseendaga harjuma.

Aga nüüd on filmiga vaid monteerimine, kuigi katuse stseenid on suti metsas omadega proovin seal maailma parima asja ikkagi kokku keerata… oki liialdus.

Homme kirun taevast!

Homme on suured võtted. Viimased võtted kui kõik hästi läheb. Ja ma saan katusele. Jee!

Mida hing veel tahta võiks kui mitte tükike tuult ja vabadust=)

Ma ei tea miks on nii, et elu on veeremas ja mina vaatan kõrvalt. Samas mõni hetk on tunne, et mina veeren ja elu vaatab kõrvalt.

Homme on pidu. Viimane. Mõneti.

Aga paar kaadrit siis filmist kah… sellised lõbusamaid.. parimad jäävad enda teada veel ;o)

Ja ma ei saa ikkagi aru, kuidas siia normaalselt pilte saab lisada arvutist… seega on nad kummalised ja kui klõpsata pildile siis see suti suureneb :)

Virisemine on moodus, kuidas pea liiva alla peita…

Tahaks haarata seljakoti ja minna ära. Siit kaugele, enese juurest ära. Teiste juurest ära. Piiride juurest ära. Vabaduse juurest ära. Ma vist tahan surma. Või Elu. Või tegelikult mitte midagi. Süüdistagem Chuck Palahniukki ja tema lämbumist. Mina lämbun. Ilma toiduta. Iseenda käes.
Ma olen seda filmi näinud, kunagi ammu, seega olen unustanud selle, mida peategelane taga ajab. See suur saladus on minu jaoks siiani saladus. Kuid mulle meeldib see väheke akresiivne kirjapilt. See energia. Ta kohe hammustab! Või tegelt lööb käega, sest tal on suva. Kuidagi sügav raamat, kuigi ei arvaks. Meenutab arbuusisuhkrus heietatud jutukesi.
Mis meeldib mulle raamatute juures on see, et nad panevad mõtlema. Heidad raamatu korraks kõrvale ja mõtled möödunud ja tulevale ja iseenda valesti tehtud tegudele( vahel ka õigesti tehtutele).
Ma võitlen enda arust ka liialt tihti millegi VASTU. Väitlen ja kirun ning torisen niisama, et miskit ei ole nii nagu vaja. Vahel harva võitlen ma millegi POOLT. Samas mõni asi on hallis stsoonis.
Ma olen kokku puutunud inimestega kelle jaoks on kõik must-valge ja seda ei anna muuta. Oled must siis valgeks tema jaoks on raske saada ja kui oled hallitooni siis surutakse sind kuhugi, kuhu sel hetkel paremaks peatakse. Minu jaoks on elu vikerkaarevärvi… ei piisa mustast, valgest ega hallist. Meile ümber on Nii palju. Ja üldse… milleks lahterdada? Milleks sundida vett kasti, lase sel voolata… me muutume ja seega meie nö kastid ka muutuvad. Hetkega… vahel me ei näe seda, sest karp ei paista läbi.

Nagu näha on mul täna tõsine emotuju. Süüdi on haigus, mis närib mind ja see rahutus kuskil hingesopis, millest ma aru ei saa… vb on see vaid tatiklimbid kuskil mu õhuteedes, kes teab…

*

Ma olen valetaja. Kõige puhtam ja kõige ausam. Ma olen Eneselevaletaja…

Vihkame vihkajaid! Hingest ikka…

Tõin ilusasti ajalehe postkastist, samal hetkel lihasööjate sääskedega võideldes ning avastasin, et maailm on tore. No euro tulekust ma siin ei tahaks väga rääkida, sest see tekitab vaid kriisi juurde. Peatusin hoopis Mari-Liis Sepperi arvamusel, mis oli väga vale otsus, sest sääsed avastasid mu süvenenuna ja seega hammustasid, mis jaksasid. Lugesin viimased laused kiiruga ja hoppasin mõõka vibutades tuppa. Hullem kui sõrmuse tulle viskamine. Need pisikesed vereimejad on hullemad kui ükskõik millised raudrüütlid. Mainiks, et nad ei lase mul ka magada ja ma ei kujuta ette, kust nad üldse mu tuppa saabuvad. Mul on tunne, et nad on endale külge arendanud sellise omaduse, mille abil nad suudavad seintest läbi minna. On geeniused.
Arvestades seda, et mu päev algas pisikese positiivsusega, kui kõrvale jätta mu pea liikumatus ja see, et iga pööre või muu liigutus tekitas peas metsiku valu, olin valmis viimasteks pingutusteks, et rääkida surnuks eksamikomisjon. Ma võtan homset ikka selliselt, et kui see kirjanduseeksam on läbi, siis ma saan keskenduda vaid loomisele. Mis tähendab, et ma olen nagu orav rattas ja kärssan mingi hetk läbi. Jee…
Kui tagasi minna alguse juurde, siis täna on homofoobia vastane päev ehk päev, mil vihatakse vihkajaid. Tõsi, mitte keegi väga seda ei tea ja midagi ei toimu sellel päeval(mina õppisin end vaid segaseks, aga see selleks). Samuti ei usu ma, et need, kes juba praegu ei vihka ei hakka ka vihkama vihkajaid.
Ma ootan mõneti kannatamatult järgmist aastat, esiteks kobin ma kodust ära, kaugele-kaugele, seitsme maa ja mere taha. Oki, ausalt öeldes siis vaid Võrtsu taha ja mitte isegi mere äärde. Teiseks on mul siis Tallinn lähemal, et siis saab kaeda, kas Tallinnasse siis lõpuks kultuur ka kohale on jõudnud. 2011 ju ikka see kultuuripealinna jama, mis toob kaasa igast põnevat asja. Samuti saab näha, kas meil on depresioon ja kivipildumisvõistlused Uhkus kõnni ajal. Põnev-põnev. Oki ma näin rohkem välja nagu pisike laps, kes ootab uut Tommy ja Jerry osa… nuh sealgi oli ju munadega loopimist ja muud vägivalda. Nendel alustel need pisikesed vägivallatsejad ju kasvanud ongi. Samas need ka, kes on vastasleeris… keerukas. Minu aju praegu ei saa hakkama.

Vikerkaare söön ma üksi ära…

Oletame, et ma olen taimetoitlane, söön oma juurikaid ja kapsaid. Olen rahumeelne ja lasen teistel inimestel ilusasti liha süüa. Aga kui ma olen selline nagu Liisa Pakosta, siis ma keelaks lihasööjatel liha süüa, aga teeks näo, et see kaitseb seedetrakti ja elu ja maailmapühadust. Tont teab mida.
Sai jälle aega leitud, et lehte lugeda ja sattusin ärritusse… jälle. Ela ja lase teistel elada. Ikka ja jälle.
Aga see selleks… maailma ei saa parandada, sest maailm ei ole katki, maailm on maailm.

Igakord kui ma hommiku hämaruses öömaja poole kõnnin, mõtlen ma läbi, mis toimus. Mida ma enda jaoks leidsin, mida õppisin. Ning muidugi ka seda, et miks teekond nii pikk on!?
Täna ma sain aru, et ma petan end. Ma arvan, et tahan seda, kuid tegelikkus on teine. Ei taha hommikuhämarusest välja astuda üksinda, kahetsuse noodid kaikumas veepiiril. Ma ei kahetse, kuid võiks. Oleks põhjust… mõneti.
Ajaraiskamine. Need öised kondamised ei anna enam midagi… samas ei tea kunagi, kunas on see see õhtu, mil avaneb mingi uks. Mitte ei ole kurjad koerad uste peal valves, lõrinaga koos.
Olematuse ori.
Pigem küll lootuse ori.

Lootusetus…

Kutsumata külaline kaua oodatud

Tänane päike on ilus. Peaks rattad alla võtma ja reisima minema… solberdama allikas ja veepeeglist iseenda vaatama. Nartissos, nagu ma olen.
Elu. Mis ta on? Ja kuidas on üldse võimalk öelda, et ma ei ela oma elu? Võimalik öelda, et ükskord ma hakkan elama? Sama hästi võiks küsida, et kas elu on üldse enne surma?
„Meeletu“ algab sellise sisemoniloogia… ja tõesti, mõnikord käib klõps… ning minnakse metsa elama. Kuid… elu oli ka enne seda. Võib-olla tundub vale eluna, aga see oli sinu elu. Sina valisid selle ja sina ka valid sellest lahkumise. Metsa või jõkke…. valik on sinu. Ja valik oli ka enne seda.. enne kui sa võtsid oma tee sinna, kus sa olla ei tahnud.
Mõni nö elu tuleb läbida et jõuda sinna kuhu tahad. Seda peab mõistma.

Nu jh… ma ei tea isegi mida ma sellega öelda tahtsin.
Ühesõnaga… ma olen uhke, hämmeldunud ja sokkis…

Eks kunagi näis… mis saab ja mis saamatuks jääb… aga hakkab lähenema saatuse tahtel see, mida ma imelikul kombel olen viimasel ajal tahnud. Tuleb ja koputab ise minu uksele… ütleb tere isegi…. armas… nüüd pean tubli olema vaid.