Ma magasin oma elust 15 tundi maha ja ma pole seda enne teinud. Ma mõtlen otseselt maganud, mitte kuskil maha oodanud. Samas mine tea, mida ma siis tegin kui maailma läbi võre nägin…Nüüd pea värske ja nädatalate jagu unetust korda aetud. Või siis ka mitte, sest ette ja järgi magada ei saa…
Ma hakkasin mõtlema, et miks minuga juhtub nii, et hetked ja inimesed tulevad ja lähevad ja miskit ei püsi. Ja ma pean oma pastakaga viinakoksi segama, sest lusikaid pole käe pärast. Miks ma pean tapma nii palju sääski, kuigi tean, et nad hammustavad mind ikkagi ja siis ma sügelen paar nädalat. Miks ma lähen vooluga kaasa, kuigi tean et kuskil seal ees on kuristik…. päh. Paadis on ju lõbus. Kuigi ma magasin oma käe ära. Või siis tantsisin, kes seda enam teab.
Hommikul süüa oma eilseid võileibu ja tunda, kuidas taanlased äkki su ümber koonduvad ja püssika pealt vaadet pildistavad ja mõned ka mind ennast on kummaline tunne. Kodutu tunne tekib kohe, sest kui kella ka kaeda oli see vaid 9.
Hommikune linn on ilus ja samas rämpsune ja plekiline, aga õhk on lootust andev. Nagu alati…
Ja ma ei saanud 3.vooru… olen pahane? Ei ole, miks peaks… ma nii tatt, et lase olla..
***
Hommikused võileivad
Jäävad kurku kinni
Pargipingi külmuses.