Kristus, anti…

„Antikristus“

Noh, et jah… MÖH?!?!?
Selline oli minu esimene reaktsioon, kui tiitrid jooksma hakkasid. Kõndisin jätkuvalt segaduses cinamonist välja ja tegin segaduslikult taskule tiiru peale, et bussijaama saada. Sealgi kõmpisin edasi-tagasi ning mõtlesin, mis see nüüd oli… ma ei saanud sellest filmist ka pärast lõbusat bussisõitu kaineks. Siiani ma ei mõista seda… aga kunagi kui ma olen ta üle vaadanud siis räägin täpsemini. Tegelikult ma ootasin midagi paremat/suuremat/liigutavamat…

Aga muidu elan ikkagi udus, sest väsimus on tapnud minus erksuse. Ja reedel olen hipi:)

Astusin enesest välja, vanemuise varju

Ma sain endale laua— suure ja pruuni… aga see ei ole tähtis, vaid hoopis see, mis selle laua taga toimub. Millised mõtted mu peas ringi jooksevad ja üksteist tagaajavad nagu väiksed lapsed. Ühe sõnaga, ma käisin neljapäeval teatris, see oli üks suur käik, mis algas pool kümme ja lüppes kell kümme õhtul. Saite ikka aru on ju? Töövarju päev oli siis ja ma varjutasin Vanemuist nagu, mitte näitlejat/lavastajat nagu ma soovisin. Ma ei kahetse. Ei ma olen õnnelik.
Õhtul käisin „Kuningas Richard kolmas“ etendusel, mis oli hea. Vägagi hea. Kuigi ma kartsin, et pärast nii rasket päeva võib silm kinni vajuda värsiteksti peale. Aga tutkit, sain omale mitmeid kordi kananaha ihule ja unest polnud juttugi. Minimalistlik, metalne, salakaval ja uudne… verine samuti… soliidne… jne. Kujundus oli mu lemmik. Ma pakun, et üks lemmikumaid lavakujundusi, mida näinud. Seega pluss kindalsti. See lõi meeleolu, mis sobis väga hästi teksti ja mõttega.
Lumistet tahaks kiita, ma tean, et ta on muhe ja hea näitleja, aga ei aimanud, et nii hea.:) tõsiselt. Suur üllatus, hea mõttes.
Praegu ma olen vaid kiitnud, nuh siis tuleb öelda ka paar laidusõna. Soomets ei sobinud üldse sinna nagu. Ta oli sellest kollektiivist nagu väljas. Esimene stseen temaga oli kõige hullem, ma ei saanud tuhkagi aru, et mis nüüd. Mida ta mulle öelda tahab. Aga muidu oli hea…

***

tundub et
mu suhkrutase

veres

tõuseb kuu
piirjoontesse

kui näen sind

õhtukleidist

välja
astumas

Kirjand….

Nii 12. värisega, varsti algab kirjandi kirjutamise hooaeg. Mina tegin juba proovikirjanditega algust. Kuul pähe mulle palun….

„Informatsioon on kaasaegse maailma religioon.“ (David Lodge)

Usk teeb meid teistest loomariigi asukatest erinevaks ja erilisemaks. Muudab meie vaadet ümbritsevale ja käitumist, ühendab ja lahutab indiviide ning kogukondi. Religioon on kujundanud meie elukorraldust sellest asjast peale, mil inimkond süütas oma esimese lõkke, ning usu mõju kestab siiani. Inimene jääb oma olemuselt ikka samasuguseks, nagu ta oli siis, kui istus nahkades põleva lõkke ääras ja patsutas kodustamisel olevat hunti. Tänapäeval on vanade religioonide asemele ja kõrvale tekkinud uued uskumused, mis esmapilgul ei tundugi seda olevat. Üks nendest on kindlasti informatsiooni usk, kuid samas ongi ju religiooni aluseks teave.
Kiviajast kuni kirjasõna leiutamiseni levisid uskumused ja sellega kaasnevad traditsioonid suust suhu, teadmistel olid oma kindlad valdajad, kes vastutasid informatsiooni püsimise eest. külatargad teadsid täpselt, kuidas tuleb ohverdada, et jumalad või siis pigem metsavaimud rahule jääksid. Neil aegadel usuti loodusesse ja selle ülimuslikkusesse. Sel ajal oli religiooni aluseks targad ja asjasse pühendatud inimesed, kes teadsid, kuidas tuleb teenida kõrgemat jõudu. Religiooni aluseks oli informatsiooni omamine teatud traditsioonide ja müütide kohta, aga info omamine ise polnud eesmärk, vaid sellega kaasnev jumalate heakskiit.
Kirjaoskuse tõttu levisid teadmised palju paremini ja seega ka uskumused nendest, kuulumine mingisse kogukonda usu alusel muutus palju tähtsamaks. 70% sõdadest on algatatud jumalate pärast ehk info tõttu on tapetud miljoneid inimesi. Esirinnas on muidugi kristlik usk, kus pühatarkust toodi tule ja mõõgaga. Informatsiooni lisandumine ja kiire levik soodustas maailmas erimeelsuste teket. Hindudega on asjalood teisiti, nende religioon on üles ehitatud veedadele ehk ülima tõe ja teabe allikale. Tõde on nende jaoks üks, erineb vaid pühade meeste tõlgendus eri aegadel. Hindud on tõeliselt informatsiooniusku, mitte selle teabe tõlgenduse usku, nagu on seda kristlased või islamistid.
Tänapäeval on hakanud kaduma jumalikkus ning see on asendunud rohkemate teadmistega. Kõik maailma inimesed usuvad millessegi: paljud usuvad mingit religiooni ja ülejäänud usuvad, et nad ei usu. Kaasajal suureneb see mitteuskumine ehk suureneb nälgi teaduslike faktide järele. Maailma valitsejaks saab kõiketeadja, olgu siis inimene või masin. Kõike teadmine on siht, mille poole paljud püüdlevad, sest võimuiha on inimesse kodeeritud, sest see viib edasi. Kaasaegne religioon annab inimesele võimaluse, vähemalt lootuse saada jumalaks, sest kõige teadmine ongi üks jumala põhiomadus ja põhjus, miks teda kummardada. Oleme sattunud oma maailmapildi tunnetusega vana-kreeka müütitesse, kus hea õnne korral mõni jumal meile surematuse võis kinkida. Kristluses on sellised võimalused peaagu olematud, ainuke tee on saada pühakuks, aga see on vaid inimese ja jumala vahe aste. Parem midagi, kui mitte midagi, seega informatsiooniusk annab utoopilise võimaluse saada jumalaks.
Maailm on muutunud nii väikseks, et teave liigub ühelt madrilt teisele vaid sekunditega, mis tähendab, et kaob ooteaeg, mis omakorda loob väga hea kasvupinnase, et informatsiooni hulk kasvaks. Mis jällegi muudab „jumalaks“ saamise raskeks. Religioonis on jumalus kättesaamatu, mis on vaid tõestus, et info omamine on religiooniks muutunud, tegelikult muutumas. Elame regressiajastul, tähendab, et inimkond pöörab rohkem tähelepanu juttudele ja uskumustele, mida ta tõekspeab ja hakkab rohkem tähtsustama traditsioone ning looma enda jaoks uusi kombeid ja väljamõtlema kombestikke. Informatsiooniusk erineb teistest, sest seda ei peeta religiooniks, vaid elu lahutamatuks osaks. Meie arvutid on täis teavet, mida ei vajatagi ja Internet pungil infot, mida usume pimesi.
Aegade algusest peale on meid saatnud usk, mis baseerub info edastamisel ja hoiustamisel, neil varajastel hetkedel oli inimene teadlik oma usust. Selline informatsiooni talletamine toimub ka nüüd, ainuke vahe on selles, et on kadunud jumalad ning me ei mõtle informatsiooniusust kui religioonist. Inimesed võtavad infokummardamist elu paratamatusena. Praegu on palju kokkulangevusi, mis soodustab isikustamata jumalaga religiooni. Maailma väiksus vaid soodustab teabe levikut ja inimese loomus ihkab järjest rohkem omada infot. Oleme usuhullud, ilma et me tunnistaks seda hullust endale. Nietzsche tappis meie jaoks jumala, et me suudaks luu uue religiooni, kus saame kõik pürgida jumalaks.

Kapist välja- plaksutavate inimeste sekka

Kui kõndida mööda tänavaid siis märkan ma tihti morne inimesi, kes tigetsevad ja vaatavad üksteist kurjade ja kadetate pilkudega. Alati on ka erandeid, aga neid nähes ma mõtlen, et kas need on turistid või siis erandid, kes kinnitavad seda kurba reeglit. Naerataks maailmale ja siis maailm ju naerataks ka vastu.
Mina naeratan maailmale või siis vastutulevatele inimestele, kui tuju just alla nulli ei ole. Miks inimesed ei märka kuidas varblased väikses hekis ringi lendavad või kuidas varesed mängivad jne. Miks nad kõnnivad nina maas ja tigetsevad, kui keegi neile teele ette jäävad. Ise nad ju ei tõsnud silmi, et seda kokkupõrget ära hoida.
Ma tahaks olla nagu väike laps, kelle jaoks on maailm ise üks suur ime. Olla nagu koiliblikas, kes pääseb kapist välja ja kellele kõik plaksutavad. Kes uudistab maailma ja kõik kiidavad seda. (kapist välja tulemist võib ka otseselt võtta, sest kapist välja tulemine on ka üks uudistamine sellele inimesele, aga sellest hiljem) Miks me oleme unustanud avastamise ja küsimuste esitamise? Miks? See on küsimus, mida me esitame liialt vähe või siis masinlikult, vastust ootamata. Miks ei tekita vaimustust tõusva päikese sära?
Ma olen õnnelik, et uus põlvkond tundub olevat rõõmsameelsem, aga samas nad saavad kiiremini täiskasvanudk ja siis mingil ajahetkel kui nad peaks olema suured inimesed, siis lähevad tagasi lapsepõlve. Aga ikkagi nad kõituvad lapsikult, aga ei imesta positiivselt…
Ma tean, et ma üldsitan meeletult, mis on samas minu põhimõtete vastu, aga vahel ei saa ilma selleta. Vahel tahaks midagi öelda. Välja karjuda seda meeletust, mida ma näen nendel tänavatel. Mitte ilm pole süüdi selles sobususes, vaid inimeste morbiidsus.

Kapist välja tuleku juurde tagasi tulles, siis ma arvan, et me ei tohiks hukka mõista erilisi inimesi ja me ei tohiks neid ühe vitsaga lüüa. Nad kõik on indiviidid. Ma olen eestalene, aga see ei tähenda, et ma oleks ahne ja tuim, nagu paljud eestlasi peavad olevat. Seega vaata indiviidi mitte massi või steriotüüpi, mida sa usud.
Tolerantsus on samas ka piiride puudumine, nagu ma ühest artiklist lugesin. Samas, kui luua oma piir, nii et erinevused sinna sisse mahuvad, need, mis sobivad praeguse moraalipiiridesse.
See on nii kahtlane teema. Austame vanemaid inimesi ja peksame pedesid surnuks. Kas see on õige ühiskond? Samas kust jookseb piir õige ja vale vahel?
Minu juhe jooksis kokku…

sigaret

Sa astusid läbi suure poriloigu ja naersid vaid selle üle. Mina vaatasin sind kaugelt ja süütasin sigareti. Sina ei naernud enam. Sulle ei meeldi, kui ma suitsetan ning sa hüppad järgmisse poriloiku oma lilleliste kummikutega. Näitad kõigi oma keharakkudega välja oma halvakspanu. Mu sigaret saab pihta ühe poripritsmega. Sul õnnestus see. Kustutan niiske koni vastu maailmaust ja haaran su käest.

Sa viskad mind lumekuuliga, mis tehtud armastuse soojusega. Ta on sulanud pisikeseks ja ei tee mulle haiget. Ma istun pingil ja vaatan kuidas lumi langeb raagus okstelt. Sa istud mu kõrvale ja süütad sigareti. Kunagi sa vihkasid seda ja mind koos sellega. Nüüd sa armastad mind vähem. Keerutan kivikõva lumepalli kinnaste soojuses ja viskan selle vastu lähimat puud. Lund sajab jälle meie vahel. Niiskel sigaretil on mõrkjas lõhn.

Sa oled nii rahulik ja kuidagi läbi imbunud tasakaalust, et sind vaadates, tahaks sind nahka pista. Nahk on sul sillerdav jõgi, mida mööda nii mõnigi paat on uppunud veekeeristesse. Mina olen veel pinnale jäänud ja silitan päikesetõusu su nahal.
Ma süütan sulle sigareti ja vaatan, kuidas sa seda ahnelt tõmbad. Süütan sinu sigaretist õrnalt enda oma. Oleme üks ja nii eraldi. Kaks suitsuvoogu kerkivad hommikut täis tuppa. Lagi muutub uduseks ja sinagi kaod sudu sisse ära.

Hämarus on tänavavalgustite kuma vahel. Me seisame hämaras teineteisel pool. Sa lähed nüüd, et kunagi tagasi tulla. Teisena. Suvetuul silitab su juukseid. Ma noogutan ja tean, et sul pole selle kleidi all midagi. Sa sammud mulle lähemale.
„Äkki üks viimane sigaret?“
Süütan su sigareti. Ise ma enam ei suitseta. Sa lähed ja suits tõuseb taevani.

Ma peksin iseenda vastu maailma valukägarat.

Mulle meeldib kiikuda, aga ma saan seda teha nii harva, asi on selles, et mulle meeldib kiikuda pimedas. Lapsepõlv tuleb meelde ja kõik muu seesugune. Mõtted jooksevad palju kiiremini ja palju lennukamalt. Samuti on hea tunda vabalangemist ja õhkutõusu.
Indigolapsed ja kiik on maailma parim sümbioos.

Eile läks naljakalt, spontaansust proovisin jälle. Istuda kuskil kus pole plaanis istuda ja teha seda mida pole plaanis teha. Istuda ja näha maailma läbi kurbuse prisma.

Ma olen joodikrahva esindaja….

ma teeks sulle pai, kui panen taskusse käed

Ma istun siin soojas toas ja vaatan kuidas maailm mööda vuhiseb. Imelikul kombel näen, et köis on kinnitatud minu ja maailma vahele, seega tõmmatakse ka mind vuhisema. Ma tahaks maha saada.(lastud). Ma ei viitsi enam.

Aramis on süüdi ehk kuidas ma sportlaste juurde jooma sattusin

Ma käisin improteatrit kaemas, mis oli nagu Metsikult hea. Pistsin kõrva taha mõned head improharjutused ja mõtlesin, kuidas mina toime tuleks. Kindlasti peaks enne harjutama ja no ka annet peab olema. Lootusele meeldis kh etendus nagu ma aru sain, see on positiivne.

Edasisest vaikib ajalugu.

Valikute tegemine on raske, siiani, ma pole ära õppinud valikute tegemist.
Kas valida teada tuntud asi või uudne ja teadmatu. Minu jaoks on selline valiks raske. Kuigi olen valinud viimasel ajal pea alati selle teise võimaluse ja ma pole pettunud. Midagi jääb ikka hinge kriipima, aga kogemused peavadki endast märku andma. Kahetseda pole mõtet midagi, mõni kord on vaid hommikud rasked, muud midagi.

Suitsetamine võib tappa….

… või siis kehatuks muuta.

Robert Randma

„Sigaret“

Esiteks tuleks rääkida ikka sellest, ei mida näeb esimesen- kaanest. Kaan on erilne ja tavatu, paljad naised mehed muutuvad kui liigutad vaatenurka. Lahe! Ma mõtlen, et see kujundus, mitte paljad naised.

Raamat mõnusas väikses formaadis, et mahtus mu koolikotti võileibade kõrvale ilusasti ära, isegi ruumi jäi üle.

Raamatu ülesehitus on selline ringne, et alguses on tükkike lõppu ja siis kulgeb algusesse. Hea, et kehad olid nummerdatud.(ega seeski paljastest inimestest puudust tule, tervelt 6 keha näeb. Naiste ülekaal(:)

Alguses seletatakse inimesele ära, et mis asi see kehast kehasse rändamine on vanade uskumuste järgi, mis loob ilusa pildi ja arusaamise järgnevaks. Teavet lisatakse järjest ka juurde, kui lõpp jääb ikkagi suti segaseks. Ma ei hakka sinn sisu ümberjutustama. Põhimõtteliselt on asi nii et Raul käib ühest kehast teise, mis algul on hirmutav ja keerukas. Pärast hakkab ta asjast aru saama ja siis on ta sellega isegi rahul.

Kirjutamisstiil haaras mu kaasa ja tekkitas värvilise pildi silme ette, mis siis, et seda va kirjeldust ei olnud väga palju, aga asi toimis. Ei saanud raamatut kõrvale panna.

Keh, hinge, identiteet ja kõik sellega seotuv oli siis põhiteemaks selle tegevuse kõrval.

Kui on keha ja siis teine vaim, kes siis see kooslus on? Kas see kes peeglsi vastu vaatab või siis hing, kelle keha vedeleb kuskil mujal?

Hmm, asi peab seedima, aga mina tahaks küll kellegi kehas olla ja tunda mälestusi, mis kehasse on salvestunud. Tunda end kellegi teisena ja samas jäädes endaks.

http://y.delfi.ee/norm/62155/6338375_rm8MCI.jpeg

Pommivarjus hädaldaja

Mis minu päevas siis põnevat oli? Mu koolile pandi pomm või tegelikult vaid ähvardati. Seega mul oli viis tundi lühem koolipäev ja ma ei teinud selle viie lisatunniga mitte midagi. Ainuke asi, mis mind sellest päevast vaevama jäi, kui välja jätta üks isiklik probleem, et kes oli see jobu, kes helistas politseisse. Ma tahtsin täna veel mata kt ära teha, et perioodi hinne ära saada. Tõhh, kus on noorte aru. No ma ütlen, noorus on hukas jälle….

Mis täna sul huvitavat juhtus?