Nii 12. värisega, varsti algab kirjandi kirjutamise hooaeg. Mina tegin juba proovikirjanditega algust. Kuul pähe mulle palun….
„Informatsioon on kaasaegse maailma religioon.“ (David Lodge)
Usk teeb meid teistest loomariigi asukatest erinevaks ja erilisemaks. Muudab meie vaadet ümbritsevale ja käitumist, ühendab ja lahutab indiviide ning kogukondi. Religioon on kujundanud meie elukorraldust sellest asjast peale, mil inimkond süütas oma esimese lõkke, ning usu mõju kestab siiani. Inimene jääb oma olemuselt ikka samasuguseks, nagu ta oli siis, kui istus nahkades põleva lõkke ääras ja patsutas kodustamisel olevat hunti. Tänapäeval on vanade religioonide asemele ja kõrvale tekkinud uued uskumused, mis esmapilgul ei tundugi seda olevat. Üks nendest on kindlasti informatsiooni usk, kuid samas ongi ju religiooni aluseks teave.
Kiviajast kuni kirjasõna leiutamiseni levisid uskumused ja sellega kaasnevad traditsioonid suust suhu, teadmistel olid oma kindlad valdajad, kes vastutasid informatsiooni püsimise eest. külatargad teadsid täpselt, kuidas tuleb ohverdada, et jumalad või siis pigem metsavaimud rahule jääksid. Neil aegadel usuti loodusesse ja selle ülimuslikkusesse. Sel ajal oli religiooni aluseks targad ja asjasse pühendatud inimesed, kes teadsid, kuidas tuleb teenida kõrgemat jõudu. Religiooni aluseks oli informatsiooni omamine teatud traditsioonide ja müütide kohta, aga info omamine ise polnud eesmärk, vaid sellega kaasnev jumalate heakskiit.
Kirjaoskuse tõttu levisid teadmised palju paremini ja seega ka uskumused nendest, kuulumine mingisse kogukonda usu alusel muutus palju tähtsamaks. 70% sõdadest on algatatud jumalate pärast ehk info tõttu on tapetud miljoneid inimesi. Esirinnas on muidugi kristlik usk, kus pühatarkust toodi tule ja mõõgaga. Informatsiooni lisandumine ja kiire levik soodustas maailmas erimeelsuste teket. Hindudega on asjalood teisiti, nende religioon on üles ehitatud veedadele ehk ülima tõe ja teabe allikale. Tõde on nende jaoks üks, erineb vaid pühade meeste tõlgendus eri aegadel. Hindud on tõeliselt informatsiooniusku, mitte selle teabe tõlgenduse usku, nagu on seda kristlased või islamistid.
Tänapäeval on hakanud kaduma jumalikkus ning see on asendunud rohkemate teadmistega. Kõik maailma inimesed usuvad millessegi: paljud usuvad mingit religiooni ja ülejäänud usuvad, et nad ei usu. Kaasajal suureneb see mitteuskumine ehk suureneb nälgi teaduslike faktide järele. Maailma valitsejaks saab kõiketeadja, olgu siis inimene või masin. Kõike teadmine on siht, mille poole paljud püüdlevad, sest võimuiha on inimesse kodeeritud, sest see viib edasi. Kaasaegne religioon annab inimesele võimaluse, vähemalt lootuse saada jumalaks, sest kõige teadmine ongi üks jumala põhiomadus ja põhjus, miks teda kummardada. Oleme sattunud oma maailmapildi tunnetusega vana-kreeka müütitesse, kus hea õnne korral mõni jumal meile surematuse võis kinkida. Kristluses on sellised võimalused peaagu olematud, ainuke tee on saada pühakuks, aga see on vaid inimese ja jumala vahe aste. Parem midagi, kui mitte midagi, seega informatsiooniusk annab utoopilise võimaluse saada jumalaks.
Maailm on muutunud nii väikseks, et teave liigub ühelt madrilt teisele vaid sekunditega, mis tähendab, et kaob ooteaeg, mis omakorda loob väga hea kasvupinnase, et informatsiooni hulk kasvaks. Mis jällegi muudab „jumalaks“ saamise raskeks. Religioonis on jumalus kättesaamatu, mis on vaid tõestus, et info omamine on religiooniks muutunud, tegelikult muutumas. Elame regressiajastul, tähendab, et inimkond pöörab rohkem tähelepanu juttudele ja uskumustele, mida ta tõekspeab ja hakkab rohkem tähtsustama traditsioone ning looma enda jaoks uusi kombeid ja väljamõtlema kombestikke. Informatsiooniusk erineb teistest, sest seda ei peeta religiooniks, vaid elu lahutamatuks osaks. Meie arvutid on täis teavet, mida ei vajatagi ja Internet pungil infot, mida usume pimesi.
Aegade algusest peale on meid saatnud usk, mis baseerub info edastamisel ja hoiustamisel, neil varajastel hetkedel oli inimene teadlik oma usust. Selline informatsiooni talletamine toimub ka nüüd, ainuke vahe on selles, et on kadunud jumalad ning me ei mõtle informatsiooniusust kui religioonist. Inimesed võtavad infokummardamist elu paratamatusena. Praegu on palju kokkulangevusi, mis soodustab isikustamata jumalaga religiooni. Maailma väiksus vaid soodustab teabe levikut ja inimese loomus ihkab järjest rohkem omada infot. Oleme usuhullud, ilma et me tunnistaks seda hullust endale. Nietzsche tappis meie jaoks jumala, et me suudaks luu uue religiooni, kus saame kõik pürgida jumalaks.