tervet tükki

Nüüd on kool tõsiselt läbi ja mina olen ka omadega läbi. Nii vaimselt kui füüsilisel.

Eile oli tore, istusime ja mängisime monopoli ja õppisime jne. Tore oli, kuigi mõtted läksid valele teele, väga valele. Ma olen piisavalt mõelnud ja isegi välja mõelnud, et pole mõte püüda seda mida nii kui nii kätte ei saa. Tervenisti. Kui, krt mitte nii, ma püüan seda, mida pole kätte saanud. Kuid ei hakka püüdma seda ja sellele mõtlema, mida olen sutikene juba omale saanud. Ma tean olen ego või midagi, aga ma tahan tervet, pea tervet, mitte tükikest.

Autosõiduga on nii, et nagu ma tubli olen suutsin ma auto parkida nii, et ratas oli äärekivil. Esimene linnas kimamine oli suht närve sööv ja linnas ikka 70 ei kihutaks, kogemata, õpetaja lihtsalt mainib, et linnas max kiirus on 50 :)

Eks näis kunas siis ikkagi load kätte saab, sooviks suve jooksul kätte saada:)

lõpp on alles algus

kool saab läbi, varsti kahe päeva präast on hinded väljas ja algab praktika. lebo, loodan, tean, lihtne.
proovin käija ringi ja olla olemas, neile kes vajavad.
suvi on juba käes ja ma ei tea msi ma sellega pihta hakkan, eelmine sügis ma lubasin endale, et järgmine suvi tuleb teisiti ja see peab olema erilisem. vabam iseenda kammitsatest. Kevad, tõsi küll, tuli teisiti. suve kohta ma ei tea veel, loodan. küsimus jääb kas kiman häälega itaaliasse või mitte ja kuhu ma tööle üldse saan. mitte midaig ei tea, aga tahaks iseenda vabaks teha, öelda ei ja minna.
ma ei saa mitte kuidagi aru, miks ma alati püüan seda mida ma kätte ei saa, kunagi. või veelgi hullem saan kätte poolenisti, olen inimene kes tahab kõike, mitte osa. kuid ma pean sellega leppima, olen väike mutter- ei keegi.

PS! kui keegi tea mingeid lahedaid lugusid, siis jutustage seda ka mulle, mul on vaja neid koguda.

pistame pea silmusesse…

See nädal on möödunud haigelt. Samas ka olen mõistnud, et mõni asi mis tundub suva olevat, mõjutab ikka jubedalt.

Olen täheldanud, et inimesed kellega saan kiirelt väga lähedaseks, kaovad ka sama kiirelt ja tavaliselt teisele poole. Kurb aga tõsi, peab harjuma sellega, mida elu toob ja edasi elama. Vahel see pole nii kerge, eriti kui oled üksi oma mõtetega ja ütleme ausalt need mõtted pole roosilised.

Jah, sain täiskasvanuks, nüüd on aeg õppida ka täiskasvanulikult nende asjadega toime tulla. Ole olemas, ära kao! Midagi muud nagu lisada ei olegi.

Tulin lõpuks mõttele ka teisele asjale kriips peale tõmmata ja oodata suve ja seda kui aega on sellega tegeleda. Loodan, et saan vabatahtlikuks. Loodan, et kõik läheb nii nagu läheb ja see on hästi läinud.

Käisin neljapäeval autosõidul, peaks mainima, et ega see nii lihtne ei ole. Raskeks läheb, kuid loodame parimat, et kuhugi kraavi ei sõida või kuhugi mujale.

Ära küsi, misk ma õnnelik olen, ma ei tea vastust ja see teeb mind kurvaks…

Reed oli kummaline, ma teadsin, et ta räägib. Kuid ma lootsin, et see nii ei ole. Ma proovisin aluspinda luua, kuid see ei õnnestunud. Ma olen äpu ja läbikukkunud, ma ei saa millegagi hakkama korralikult.

Ma algselt lootsin, et ta valetab, et see ei ole tõsi, kuid kurat küll see on tõsi.

Kõigi pärast.

Ma proovisin unustada, kuid see ei toiminud. Iseenda mõtete ja tunnete eest ja mitte midagi ei saa ära hoida.

Laupäev oli samuti kummaline, und küll polnud, kuigi sai 5 aegu magama. Etendus läks hästi, tegelikult terve päev läks hästi.

Tänu Jutsile sattusin metsa mis oli kummaline, sest lõppuks jõudis päris kohale ka see uudis. Edasi lihtsalt olin ja lasin saatusel oma tööd teha. Nii, et 19 aegu jõudsin Võrru ja õhtul küpsetasin pelmeene,

See oli mõnevõrra kummaline õhtu/öö. Kuid miskit sai selgemaks. Iseenda jaoks.

Esmaspäev oli samuti tore, kui välja jätta see, et ma jäin haigeks jälle, aga Merikesega filosoofilistel teemadel oli lahe vestelda. Miskit sai selgemaks ja miskit hoopis keerulisemaks. Jah, täna võtsin vaba päeva omale, et puhata, patareisid laadida ja õppida ja mõelda…

õnn…

Üks küsis, et miks ma ammu bloginud ei ole. See oli kummaline. Hmm.

Pole siis ammu bloginud, aprillist on saanud mai. See jube kuu on möödunud. See nädalavahetus on plaanis spontaanselt läbida. Ehk mis tele satub ja põnev um, see ka korda saata. Mõtlemata, aga äkki teeks seda või midagi. See ei vii kuhugi. Ma arvan.

Et mis siis ikkagi vahepeal juhtunud on. No esiteks ma kobisin autokooli, mis on lahe. Ainult aega napid, kell 9 alles kodu ja imeime ma olen õppima hakanud, just siis kui aega pole.

Mõned asjad on vb ka selgemaks saanud. Lahti lasknud ja edasi liikunud. Nii öelda viskasin ta pööningule. Ja nii, jääbki. See kõik on mäng, veel. Tulevik on selline kummaline. Obinitsa ikkagi, koht kus juhtuvad imed. Iga kord kui olen seal olnud, on miskit mis pole minu juures tavaline. Lootus jääb et ta tuleb… kurat, ta pidi ka tallinna tulema aga… äkki see nv on eriline, äkki see korda veab mul.

Kuid tegelt ma nigu nii ei julgeks see rikuks midagi ära. Nii, et äkki miskit teistmoodu eks näis mis saab….

Elu on ikkagi ilus. Ja kevad hakkab mööduma nii et elu läheb paremaks.