Arhiiv: juuli, 2010

Kuu ja tähed piiluvad meid

Posted in Määratlemata on 07/31/2010 by kuuvari

Kõik algas ihast… soovist haarata kätte üks hea raamat. Tahe uppuda nende kaante vahele. Või noh, tegelikult käisin raamatukogus uusi ampse toomas ja raamatupoest sain ka paar head asja…
Päeval kõndisin ühe vana vampiiriga ringi ja olin ta vastu üle pikaaja aus. Ta solvus nagu ikka. Nuh, selleks aastaks norm täis…
Siis võtsin õlle ja suundusin pirole raamatut lugema. Kohtusin kadund loomaga ja ajasime paar törilöri juturida.
Ning õhtu ei läinudki käest. Paar õlu sai veel toodud ja kahuritel seltskonnaga vaenlasi pommitatud ja tähte vaadatud. Kollane maailm tuli läbi tänavavalgusti meie kaela ja tõi sääsed ka kohale. Kui sõdalased vallutama hakkasid, siis kahurvägi suundus tagalasse ehk zavoodi. Mis oli täiesti mõttetu. Ja minu sisetunne käskis minna mökusse. Kes kurat teab miks. Ei noh nüüd isegi vb teab.
Kohtusin kaunisinimesega ja sai asjalikku juttu ka puhutud.
Küünlaleegi tähesajus.
Nagu üksik saar keset inimmerd.
Head asjad mööduvad kiirelt. Kui nad poleks head, siis ei märkakski nende kadumist. Jah. Argus.
Ja päike ei jõudnudki tõusta kuid kaarsild helkis lillalt jätkuvalt. Kalamehe jutud jäid koos söödaga öhe.

Kui tõsiselt rääkida, siis hommikul bussile kulgedes kohtasin jälle valget bussikest, mis kastis jõeäärseid lilli. Kuid kastjateks polnud mehed vaid vanemnaisterahvas ja noor tüdruk, no nii 10 ringis. Ja keegi ei sõitnud katusel. Kurb. Hetki ei tooda tagasi. Hetked jäävad sinna, kus nad sündisid. Tuleb vaid silmad sulgeda ja sa oled seal. Selles möödunud hetkes, kuni see kõik tuhmub.

Ja kardin lehvib aknast välja keset paradiisi…

***

Kas mäletad neid pikki kirju
Mis saatmata jäid kesk kevadet
Ja neid pikki telefonikõnesid
Mis räägitud said kinnitoonile

Kas mäletad neid lõputuid tunde
Mis kuud vaadates möödusid
Ja neid koos veedetud öid
Olles samas erinevates linnades

Mina mäletan kuigi peaks unustama
kuradile

Ja siis muudeti ta soolasambaks. Eks ta ole.

Posted in Määratlemata on 07/29/2010 by kuuvari

Evangeeliumid:
Enne kui sa kellegi tapad, tee absoluutselt kindlaks, et tapetaval ei ole mõjukat suguseltsi. EKS TA OLE.

Jep! Ma leon Vonnegutti. Täpsemalt „Tapamaja, korpus viis ehk laste ristisõda (sunnitud tants surmaga)“
Sain päevaga läbi. Tõsiselt, mis mul viga on, et raamat päevas. Eile tuulasin veel linna peal, aga ikka sain raamatu õhtuga läbi. Oh mind küll. Kirjanduseksami järgne raamatu põlastus on vist möödumas. Või teiseks võib olla soov põgeneda. Enda elust.

Ühesõnaga, millega krt pärast peab nii palju muretsema. Tuleks võtta rahulikumalt. Inimesel on täpselt nii palju muresid, kui ta neid välja mõtleb.(Mina mõtlen. Olen mõtlev inimene) eks ta ole.
Nüüd ma saan palju paremini aru aastaid tagasi Teatri tehase poolt tehtud etendusest „Eks ta ole“. Palju. See etendus on isegi mul arvutis olemas…. mis imekombel ma selle ülesvõtte välja sebisin, kes seda teab. Mäletab.

Selle laulukese leidsin tänu Oksanenile ja nüüd ma ei saa sellest lahti. bänd ise on ka päris nummi. aga see laul. oeh. sobib meeleoluks küll “baby jane” lõppu…

And now I know that love is dead
You’ve come to bury me
There’s nothing left here to pretend
Anything

“Igal korralikul inimesel peab olema must lipp”

Posted in Määratlemata on 07/28/2010 by kuuvari

Lugesin täna uuesti Oksaneni „Baby Jane“… miks? Eks ikka seetõttu, et üks iluselukas folgil mainis, et ma olen nagu Pigi. Või noh, et ta kujutas mind ja H-d peategelasteks. Mis oli nii veider. Esiteks ma ei mäletanud sel hetkel pea midagi raamatust… siis ma ei osanud ka vastuväiteid tuua.
Nüüd täna lugedes tundus tõesti, et alguses meenutas isegi mind. Mõneti nägin asju, mida ta arvas sarnaseks. Minu puhul. H puhul ei oska öelda. Oki nuh piisav ajukepp kogu aeg. Mis tõsi, on väga ühendav joon raamatuga.
Muusika valik oli hea Oksanenil. Nüüd kui ma neti avarustesse sain kiigata.

Muideks on päris naljakas ka see kuidas ma seda raamatut taga ajasin. Kihk tuli ju peale, kui mind raamatutegelasega võrreldakse. Nii kesklinnaraamatukogus ei olnud raamatut. Oli Tammes ja Karlovas.
Kobin Tamme…just võeti ära. Nuh võtan jälle jalad selga ja kõnni Karlovasse. Enne lasin ikka kinni panna asja. (inimene õpib kogu elu) eksisin E-kaubamajja ära. Aga lõpuks sain ikkagi raamatu kätte. Ning siis Annelinna. Mul on tunne et Tartule sai tiiru peale.

Istuda köögis(mulle jätkuvalt meeldib meeletult köökides jutelda) ja libistada üht õlut ning jutelda iseenese sügavikust on päris põnev.

Folgilt päiksesse…

Posted in Määratlemata on 07/25/2010 by kuuvari

Olen jätkuvalt unine ja veidi läbi klopitud, ma nimetaks seda lihtsalt folgiks.
See aasta oli see teistsugune, kui eelmine aasta. Ei teagi, kumb siis muutunud on, kas folk või mina. Mõlemat vist.
Vihmast sain Viljandi ja siis pisikesed istumised hobusega tüübi/jorsi/mehe juures. Istumised ja olemised. Tavaline taks.
Parim asi esimese päeva/öö juures oli ööbimine. Mõneti ka kõhe, aga see selleks. Panin telgi püsti mänguväljaku kõrvale kasesallu. Ojakese kõrvale. Pardid prääksusid meloodiliselt kõrva ja kella 9 lisandusid ka lapsed. Aga see ei seganud üldse. Segas hoopis kella nelja viie aegu olev külm. Tekiga ei hakkand kah võitlema. Las ta on seal, kus tarvis.
Hommikul hambad puhtaks seal samas ja ketsid porist puhtaks ning õlale kuivama. See oli maailma vääraim otsus.(olgu… on hullemaid, mida ma isegi folgil tegin.) astusin nimelt klaasikillu jalga. Vot kus lops. Nu ma siis surasin ringi.
Kohtasin minevikku. Ja mõned kaua nägemata hinged leidsin kah üles. Armastorehea.
Panin telgi püsti…. no muidugi olin ma leidnud telki jälle ühe öömajatu kangelase. Aga telefonikõne viis mu järve äärde. Ilus.
Kõige ilusam oli istuda trepil mingis tänavas ja kuulata väheke kähisevad neidu laulmas ja kitarr tiniseb koos temaga. Meie seltskond istus matusetalituse trepil. Koha nimeks oli Ööviiul. No mida veel tahta. Päike, muusika ja ööviiul.

Õigus, mingite õllelonksude vahele suutsin devil stiksidega aega veeta. See tähendab, et midagi ma juba sutisuti oskan.

üle-elatud

Posted in Määratlemata on 07/23/2010 by kuuvari

Mina stardin homme õhtul Viljandi folgile. Kott pakitud… tõsi lähen alles õhtul. Miks? Ei teagi… tekkis sääne plaan. Elevust ei ole… iha ja kirge ka mitte sinna minna. Kuumus ma ütlen. Igavus. Jne. Vanadus… nagu ma muigega ikka ütlen.
IGAVUS

Uued paganad vanade juures

Posted in Määratlemata on 07/22/2010 by kuuvari

„Põrgupõhja uus vanapagan“

Ja Põrgupõhjal oligi uus Vanapagan täiest oma heleduses ja hiilguses. Nii kui (põrgu/taeva) väravatest läbi lasti hakkas puid pilduma ja rammu näitama. Öö oli soe ja sääse vaene ning Vanapagan kappas paljajalu ringi nagu muiste.
Mis seal sisust pajatada… kõik teavad ju kuidas see oli ja käis. Vanapaganale tehti sarved, kuigi ta uskus. Noh, eks inimesed olegi lollid ja ei nad õndsaks saa. Mitte siis kui lunastus ei toimi.
Ametnike ja Kaval-Antsu riided oli mõnusad ja soengud veelgi rohkem. Tumedad. Mustad ülikonnad, vestid ja vaid valge pluus.
Mis oli väga ilus vastand Vanapagana pea valgetele riietele, nuh korralik linane riie.
Mis oli ka õige ju… Vanapagan oli palju parem inimene? kui Ants või siis need teised…

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud oli see, et see algas 19.00 asemel 23.00 ja mina seda ei teadnud… ning teiseks oli heli väga kehv… ei mitte näitlejate oma vaid muusika jne.

Jäin rahule. Tõin päris palju liiva kodu kah.

Ning nuh mulle meeldib pimedas sõita.. see on nii kaif.

täna saad sa mu ja homme kepin juba kedagi teist…

Posted in Määratlemata on 07/20/2010 by kuuvari

Siin vaikselt istudes rummiklaasi taga tabasin mõttelt, et ma olen vist oma elu valesti alustanud. Kuid mida loota sellise stardipaku pealt alustajast? Kelle mõttemaailm löödi segi juba rinnapiimaga ja kes sai kompleksid enne kui lugema õppis… või siis selle käigus. Kes kurat seda enam teab.
Ei tegelikult on täitsa positiivne see, et sain rinnapiimaga sisse ka arutlusvõime ja huvi maailma suhtes. Erinevus tuli ise kuskilt…tont sellega.
Silmaring hargnes suuremaks lugemuse tõttu… hea viis pääseda reaalsusest ju. Sama oli ka telekaga. Vaatad mis maailmas toimub ja paned midagi ka kõrva taha… nüüd kõrvad ongi lipa-lapa laiali.

Ja nüüd…
Don Juan mingil määral… eh… see on see korralikkus ja raamatukogus passimine…
Kiirus. Kiirustamine. Ahmimine. 110% võtmine kõigest. Uute asjade kogemine…
Lõpuks see ju ei toimi. Väsitab. Mõttetuks muutub.

Viljandi muudab ma pakun seda… siis on aega… pole 10.50 bussi… pole vaja tormata

Ma sain vist selle dialoogi jama valmis. Keha ja hing. Tahe ja tegu.
Ööd Tartus on ikka nagu lihaleti ees seismine. Kehade kogum. Nii olen mõelnud. Aga tegelt pakutakse hinge ja hingepiinu ilusasti mässitud kehasse. Komplekside jada ja ihade tulva, vürtsitatud valedega.
TÄNA SAAD SA MU, HOMME KEPIN MA JUBA KEDAGI TEIST!
Nii lihtne ongi see elu. Lihtne ja selge. Senimaani kuni sa ei looda. (Põhjus, miks lootmine on pask. Minu jaoks…) Kuni sa ei looda teda enam näha… temaga Toomemäel juttu puhuda või kasvõi kainelt kohata. Tõsi, mõni napsune öö pika vahe tagant võib olla isegi meeldiv. Kuid mitte midagi muud. Las need hommikud olla ilusad ja päikse paistelised… need on hommikud, kus tuleb minna. Hommikul lehte lugeda ja kassi paitada. Ja juua tass kanget teed või külma mahla(kuumaperioodidel).
Aga mida tahab hing või siis ma ei teagi… keha!? Jääda. Tunda end kindlalt. Teada.
Kuni järgmise ööni? Või siis toimub muutus? Aga kui ei toimu…
TÄNA SA EI SAA MIND JA HOMME KEPIN MA IKKAGI KEDAGI TEIST AJUDESSE SINU PÄRAST…
Ehk teisisõnu
MA OLEN SUHTES…

Ma olen vist väheke küüniline… pange see rummi ja kuumuse süüks.
Ja nende ööde süüks, mida ma olen Tartus veetnud…

NB! ärge võtke kõike sõna-sõnalt… ma olen ikka suuremalt jaolt inimene, kes jälgib ja paneb kõrva taha, mis maailmas toimub

Aga saal ongi ju tühi…

Posted in Määratlemata on 07/19/2010 by kuuvari

Kui ma reede õhtul linna läksin, siis arvasin, et maailm on ilus suvine ja lihtne. Kui ma laupäeva hommikul koju vantsisin(2km lauspäikest) siis ma sain aru, et maailm on bitch. Vägagi kiire liikumine. Aga nii see ju lihtsalt on. Avastasin, et ma olen vaikselt samasse seisu kukkunud, mis oli kevadel. Eelmine kevad vist isegi pigem…

Kujutate ette Gennis oli õlu otsas?!? Ja Zavoodis ei saanud juba kolmapäevast Premiumit!?!? Kuhu me nii jõudnud oleme?
Ja hommikud on jätkuvalt päris armsad. Ma ikka suudan sattuda ilusate päikesetõusude manu ja vaadete vahtida.

Monoloogist ei saanud asja, aga dialoog võtab ilmet juba… samas ma olen kindel, et Linnupuu ei taha seda kavva võtta. Peaaegu kindel… Aga ma kriblan selle ikkagi valmis =)

Q: Vahel on tunne, et ma ei näe kedagi enda ümber. Vaid tühi saal… või siis pime saal. Nii pime, et silm ei seleta mitte midagi ning ka lava on pime. Vaid mina hiilgan sisemiselt.
(paneb käed ümber A)
Ja siis ma tunnen, et ma vajan sind selleks, et sa hiilgaksid väliselt. Koos minuga, et tasakaal tekiks.
A: (Sosinal) Aga saal ongi ju tühi…

Ei see pole laav stoori vaid midagi muud… Beckettit teate ikka? Godot?
Aga midagi ilusat veel teile

tõttvaated öises jões iseendaga

Posted in Määratlemata on 07/15/2010 by kuuvari

Alati on minevik see, mille sa kaasa saad. Olgu see siis enda minevik või siis selle teise. Ilm ei saa sa kedagi. Keegi pole puhas leht. Tihti on siis keerukas. Nuh minu minevik on alati kuklas, aga alati ei pea seda teada saama ja see peidab end päris hästi. Muidugi välja jätta mõned olukorrad ja inimesed… Nõrk olen =)

Muide folk algab varsti. Jee… ja piro on koduseks saanud. Zavood on seda juba ammu.
Ning ma pole jätkuvalt kaotanud oma oskusi leida öömaja. Suvaliselt. Hea seltskonnaga. Ja nii edasi.

Elaks. Tapaks. Sureks.

Posted in Määratlemata on 07/13/2010 by kuuvari

Ma siin ikka vahel mõtlen, et kas inimese ära tapmine on eetiline või mitte. Või noh, ma ju võiks seda teha. Suts ja valmis. Elu läheks paremini edasi. Oki võib-olla mitte kõiges paremini…
Aga ma olen mõistlik inimene ja seega ei tapa ma kedagi, vaid lähen lihtsalt ära. Kaugsuhted pidavat toimima siis kui lähedalt ei toimi ja põgeneda pole võimalik. Pidavat. Eks näis.
Mingil määral toimivad jah. Samas… ah see selleks.

Möllan siin monoloogiga. Samas ma arvan, et ma ei saaks praegu dialoogiga kah mitte hakkama. Aga nuh proovima peab. Väljakutse.
Esiteks ma olen dilemma ees, et kas on nö silmastsilma vestlus tühjal laval või on ka tähtis ümbrus ehk kas ma peaks inimese kuhugi kindlasse kohta toppima.
Ma lugesin „Aabitsakukke“ ja seal oli ümbrus väga tähtis ja see nagu kasutas seda ära. Oli vaja vaid akent ja kirstu.
On ju monolooge, kus räägitakse puplikule ja ümbrus pole tähtis ja samas… „Imearst“ mulle meeldis. Selline hea. Aga jah…

Pärast Tallinnat, tegelikult küll juba varem, ei lähe üldse enam. Blokk. Ah suur ja raske kivisein pigem. Või lihtsalt suvi.

nüüd põgenen mina. ära. olen kilpkonn…