Kõik algas ihast… soovist haarata kätte üks hea raamat. Tahe uppuda nende kaante vahele. Või noh, tegelikult käisin raamatukogus uusi ampse toomas ja raamatupoest sain ka paar head asja…
Päeval kõndisin ühe vana vampiiriga ringi ja olin ta vastu üle pikaaja aus. Ta solvus nagu ikka. Nuh, selleks aastaks norm täis…
Siis võtsin õlle ja suundusin pirole raamatut lugema. Kohtusin kadund loomaga ja ajasime paar törilöri juturida.
Ning õhtu ei läinudki käest. Paar õlu sai veel toodud ja kahuritel seltskonnaga vaenlasi pommitatud ja tähte vaadatud. Kollane maailm tuli läbi tänavavalgusti meie kaela ja tõi sääsed ka kohale. Kui sõdalased vallutama hakkasid, siis kahurvägi suundus tagalasse ehk zavoodi. Mis oli täiesti mõttetu. Ja minu sisetunne käskis minna mökusse. Kes kurat teab miks. Ei noh nüüd isegi vb teab.
Kohtusin kaunisinimesega ja sai asjalikku juttu ka puhutud.
Küünlaleegi tähesajus.
Nagu üksik saar keset inimmerd.
Head asjad mööduvad kiirelt. Kui nad poleks head, siis ei märkakski nende kadumist. Jah. Argus.
Ja päike ei jõudnudki tõusta kuid kaarsild helkis lillalt jätkuvalt. Kalamehe jutud jäid koos söödaga öhe.
Kui tõsiselt rääkida, siis hommikul bussile kulgedes kohtasin jälle valget bussikest, mis kastis jõeäärseid lilli. Kuid kastjateks polnud mehed vaid vanemnaisterahvas ja noor tüdruk, no nii 10 ringis. Ja keegi ei sõitnud katusel. Kurb. Hetki ei tooda tagasi. Hetked jäävad sinna, kus nad sündisid. Tuleb vaid silmad sulgeda ja sa oled seal. Selles möödunud hetkes, kuni see kõik tuhmub.
Ja kardin lehvib aknast välja keset paradiisi…
***
Kas mäletad neid pikki kirju
Mis saatmata jäid kesk kevadet
Ja neid pikki telefonikõnesid
Mis räägitud said kinnitoonile
Kas mäletad neid lõputuid tunde
Mis kuud vaadates möödusid
Ja neid koos veedetud öid
Olles samas erinevates linnades
Mina mäletan kuigi peaks unustama
kuradile