Arhiiv: veebruar, 2010

Kõndisin vaikselt iseendas

Posted in . on 02/28/2010 by kuuvari

Kui ma neljapäeval kotti pakkisin, siis sai mulle selgeks, et ma nii või naa ei vaja pooli asju, mis ma kotti panen, aga kindlustunnet vajasin ma sel hetkel rohkem, kui kerget kandamit. Muideks oli kott ka kerge, aga ruumikas, sest kotile oli lisatud ka veel magamiskott. Reede hommikul majast väljudes ei kujutanud ma ettegi, et see nädalavahetus võib selliseks kujuneda.
S-ga sain ilusasti kokku, ilma et mingi pea kahe nädala tagune lubadus meelest oleks läinud. Mulle meeldib selline kindlust mõneti, et pea oma telefoni ega internetti, et kõik asjad aetud saaks.
Filmi ajalugu oli mega hää ja film „Kodanik Kane“ samuti. Siiamaani oli kõik väga etteplaneeritud ja siis kiskus asi käest. Süüdi oli vaid üks saatuslik lumepall, millele järgnes sõda ning siis meeletutes kogustes õlut zavoodi pinkide taga. Sõbralikke jutuajamisi ja jadamisi lonkse. Sõber lahkus ja tuttavad kadusid ning uued tekkisid ning kell näitas nelja.
Ja siis see juhtuski.
Ma olin lahkumas, kui mind tõmmati tagasi. Moositi. Meelitati…
Ning siis sain mina elus esimest korda lõuga:)
Seljatagant…
Kainenesin automaatselt.
Pisike jutuvada ja siis korbi tuur…
Kättesaamatud on kätte saadud suudlevates ning konarlik kõnd taksode poole kesk libeduse merd.
Lahkunud teed läksid kodudesse, mina küll täpsemalt sinna, kus asus mu kott.
Kiired hambapesud ja nuudlid hammaste vahelt sisse ning tagasi käik. Uni ei piinanud, aga vasem lõuapool hakkas märku andma.
Üle pikkade aja oli mul ka peavalu, tõsi poole pea valu.
Õhtul muserdatuna istusin ning olin meeleheite äärel, käsi oli isegi juba soojaks tehtud ja puha… tõstsin õlle taskusse ja läksin PisiPunapeaga kohtuma. Saatus vedas M ka meie pingi juurde ning nii me seal kolmekesi istusime.
Varvaste külmumisoht pani mõtlema gennile, aga nuh sinna ei saanud sisse ning siis hakkas pihta raha otsing ning Herne pood viinaga.
Pind.
Jutud- karmid…
Paid pehmed.
Lonksud suured.
Lahkuminekute jada.
Lõpp üllatuste rikas.
Jalad kiirelt, südame soojusest särtsu saanuna viisid mind zavoodi.
Uni tikkus silma ja suured tegelased liikusid ringi, vahel ka sikk-sakki.
Kultuuri hero.
Päh…
Lahkusin vaikselt enne kodulaulu ning sain öömaja 4 tüübi juures kes mängisid LANis mingit mängu. Mina sain koha akna all vaibal radika kaisus. 2 tundi und ja jälle tagasi käik.
.
..

oli olemise olematut olekut

Posted in . on 02/25/2010 by kuuvari

Mu eelmine nädalavahetus oli maailma kõige põnevam ja kurvem ja raskem ja kummalisem. Aga rääkida pole enam nagu midagi.
Oli õlle joomist.
Oli pidu
Oli sõnatuid pilke
Oli jutuajamisi
Oli lumeshullamist
Oli üksikuid hetki öö tunnil neli
Oli mõttetuid lähedusi
Oli spontaanseid minemisi
Oli karget täisust
Oli kompamist
Oli hommikust tüli
Oli kõndimist— ära
Oli olemist
Oli potiomletti
Oli jalutushetki korda kolm
Oli juttu rasket
Oli juttu kerget
Oli õpetussõnu
Oli õlalepatsutust
Oli muretut kõndi
Oli unist ööd
Oli hirmu tuleviku ees korda tuhat
Oli hirm astuda koju
Oli mõistmist
Oli vaikust
Oli kisa
Oli rutiini tagasi tulekut.

Oli seda ja rohkemgi veel

Ning nüüdki peaks päris põnev nädalavahetus tulema…

ootan aega, õigemat aega

Posted in . on 02/17/2010 by kuuvari

Nii siis naa on lood salamandrimaal.

Oh jah, ma mõtlen jätkuvalt, et mida on mingid inimesed teistele inimestele teinud, et nad oma olemuse pärast saavad vastu päid ja jalgu. Lihtsalt, et nad tahavad kindlust ja seda et neid tunnistatakse nii nagu nad on. Miks pean mina saama vasta pead selle eest nt et mul on väga värviline ja triibuline kampsu(vikeraar) ja moes on must. Deem ja siis….
Allakäik… päh!

Maailm on pisike ja mul on mõttetut aega üle, kuhjaga.

Asetan jala ukse vahele ja piilun homset

Posted in . on 02/14/2010 by kuuvari

Tahaks loota jumalasse kuid ta usub vahemaid.
Jumal tema jaoks on elus, aga elab võõral maal…

Ei juttu ei tule usust ega jumalatest. See on lihtsalt üks laululõik, mis iseloomustab seda, et vahemaa on tappev asi. Kui ei saa olla koos siis on raske…
Samas ka mitte, kui unustad ja ei mõtle vaid elad elu edasi nii nagu teda poleks. Nii nagu olekski vaid see mida näed ja käega katsud.
Unustades käitud ju vabalt… mis samas peaks olema moraalireeglite vastane. Aga samas pole ju piirilepingutes kokkuleppele jõutud või tegelt pole neid kirjutatudki, siis on vist kõik korras.

Aga põhimõtteliselt on elu lill ka siis kui väljas on tuisk ja tihased laulavad sitsikleid-sitsikleit ning maailm väriseb mõterongi all.

Naine on hull(julge)

Posted in . on 02/13/2010 by kuuvari

Aega on ja kui pole tuleb leida. Kui alati ei tea mille jaoks on seda vaja leida või kas ta on nii tähtis, et tema jaoks seda näpistada.
Keerukas asi see aja alatine olemasolu koos selle igavese puudumisega…
Mida ma tahan?
Lootust!
Krt, mida sellega mõtlesin. Lootust ilusamale elule? Lootust elule? Lootust…

Julge hundi rind on rasvane ja haavleid täis. Lennujaamast ma küll läbi ei pääse… vallutan maad nagu hull Alexander, kel nimekaim näpus ja Winston kükitab suunurgas. Päh. Päh! PÄH ma ütlen…

Naised on hullud
Hullud ja uhked on nad
Kuid neid hulle püüdakse

Päh ma ütlen…

Seinast seina hüppab maailm

Posted in . on 02/11/2010 by kuuvari

Pahede maailm on mu vallutanud ja laiskus hoiab varbast kinni ning ei lase elada.
Tunne on kui peaga vastu seina peksta

Peksa peaga vastu seina
Peksa!
Küll ta puruneb
Tulemus siit veidra võitu
Välja kujuneb
Jne.

Ma ei teagi, kurb on et läbipõlemine sooja ei anna mulle. Võiks ju, ikkagi põlemine.
Ning sellises olukorras ma pidin motivatsioonikirja kirjutama. No mida asja…

Ma joon jahtunud teed ning mõtlen. Ajast ja ilmast ja tühjusest ja seinast ja…
Iseendaga võistlemisest
Olla parim oma varjust
Päh!

Parematel päevadel jooksen ma edasi

Posted in . on 02/07/2010 by kuuvari

Kurdan jätkuvat isutust, pole mingit tahtmist lugeda mida härra Kross kunagi kirja pani ja millest ma peaksin homme rääkima, nii et suu vahutab. Ma vean sellise olemisega oma õpetajat alt. Mina, kes loeb rohkem kui keegi teine meie klassis… Aga sääne ma olen juba.
Naljakal kombel on tunne nagu oleks kevad juba kohale jõudnud. Midagi ei viitsi, jooks ja möllaks vaid ning tunded on segadusest segi ja mõistmatus komberdab mööda sillutist. Õnneks mingit jooksuaja märke veel pole seega on kõik veel kuidagi normis. Kui välja jätta mõned apsud… eh.
Peaks end kättevõtma ning end tühjaks kirjutama…

Sulele tilgub veri ja see omakorda veereb paberile…

Anum on jälle keerises, kuhu on kadunud rahu… hingerahu…. rahutu rahu?

öö soovunelmate segus

Posted in . on 02/06/2010 by kuuvari

Ma leidsin unehõlma vajudes vastuse küsimustele, mis ma olen nüüd unustanud. Vastusedki on unustuse hülma vajunud.
Esimened kaadrid on filmitud ja istuminegi maha peetud. Mingi sein on ikkagi minu ja maailma vahel. Minu ja tema vahel. Minu ja minu enda vahel.
Alexander don’t ….

Inimhing, eksind ja kadunud, kuid ikkagi nii kuradi põnev ja kahjuks ka kauge. Vaja aega… kuid kardan et kulgeb nii nagu kõigi eelmistega. Read paberile kriibin, kui reaalsus jääb tühjaks. Isekeskis vabaduse ihalusega. Olen neetud inimhing.
Ma mätetan ikka veel neid sõnu, mis Merca ütles mulle surnuaiast väljudes. Mingit viisis see lohutab mind ja samas paneb kiruma, et miks krt mina. Miks? Ja kas tal ikkagi oli õigus selle va väe kohta. Vb on tegu lihtsalt hea esmamuljega. Olen sama eksinud kui Inimhing noor. Olen, et olla olemata olemise teel…

Kõik on läind siin pole muud kui surm
Kõik on läinud jäänud vaid mälestus
Ja kõik

***

Sa suitsetad mu hinge
Mahv-mahvi järel
Tõmbad mind
Oma kopsudesse
Ma jään tühjaks
Kustun vaikselt
Su käte vahel
Sa surud mind
Teiste juudre
Tühjade kestade
Sinu ekside rida
Järgmine trofee
Vaid veidi parem
Ja tummisem
Ma loodan
Et joobusid
Minust
Igaveseks

Mul on Poogen tagataskus sule kõrval…

Posted in . on 02/01/2010 by kuuvari

Kummalisel kombel olen ma seda postitust juba mingi viis ja kümme otsa alustanud. Algul oli süüdi väsimuse tunne mu hallide ajukäärude vahel, siis aga interneti puudus või siis lihtsalt kahtluse kärbes mu ajukoorel, et kas ikka on vaja.

Poogna luuleõhtu oli mõnus ja hea ja kummaline ja külm. Eiei, luule ise oli ilus ja armas ning ma nägin neid kirjamärkide taha pugevaid loomeinimesi oma silmaga. Külm selle pärast, et me sattusime mingisse tuule teele ja seega see puhus kuskilt kogu aeg meie vahele ja muuti käed jääkülmaks. Vahepeal väsisin kuulamas, asi muutus pikaks ja igavaks, aga siis tuli KamskiV ja asi muutus jälle elavaks ja muidugi lõppsõna oli hää… ningi siis tuli lumine kojusaatmine koos lolluse kärpsega mu ajukäärude vahel…. oh jah…

Zavood oli järgmine peatus. Inimesed on kummalised. Sellisele mõttele tulen ma alati kui zavvi satun, see on lihtsalt nii kummaline koht. Inimesed ja mina isegi. Viin oli mu ajukäärudest selleks ajaks juba lahkunud ja seega olin ma liiga kaine, et seal olla. Kuid sattusin kokku E-ga, kes omakorda viis mu ööbimiskohata tegelase edasi ja õpetas kuidas veeta ööd tartus nii, et ei peaks öömaja omamagi.
See tähendab siis Suudlevad tudengid kella 7ni. Korbi vennad ja muud seesugust vanemat rahvast. Täiesti teine seltskond, kui see milles ma tavaliselt liigun, aga väga lahe selle eest. mulle sobis, haritud ja puha.
Siis edasi korpi õllele.

Ma ikkagi kurb, et mul pole vabadust.

PS! Ma sain noad valmis, Egert ajas minu noaga ka habet nii et veri suti järel, nii et teravusest puudu ei tule.

PS2! Ära kunagi kirjuta kirjandid ilma, kui sa oled läbinud nv kus on minimaalselt und, sest siis sa hakat sappi pritsima:) Mina vähemalt hakkan.