Arhiiv: august, 2010

Ilusasti ühikasse kolinud =)

Posted in Määratlemata on 08/30/2010 by kuuvari

nii mina kui geeniuslaps ärkas tund aega varem… 8 ja 9 on ju nii sarnased. ja ma olen veel lisaks geeniuslaps, sest milline inimene ikka tuleb Ülikooli ja ei pane oma läpparil wordi peale… elagu notepad!
jah, lapsed, ma olen kolinud. ning jah, ma olen teinud oma esimesed kartulid siinses köögis(mis on siiani ainuke toidukord, aga ma proovin varsti müstlit süüa). jah, ma olen proovinud meie dussinurgas tööle saada üht kraani, tulutult, seega liikusin teise kraani juurde.(tühjus valitses, keegi ei pese end sellisel päeval kell 9(vihje ärkamisele, deem))
inimesed on lahedad. tõsi lagus oli küll selline, et mõtlesin end ää tappa, sest NII igav oli. inimesi polnud tarekes, viljnadit ei tunne ja seen oli kaugel, veel. aga kõik muutus, kui maailm hakkas öö poole liikuma.
seen vedas armsasse kohta ning kitarri helid kaikusid õunapuude all… siis kui ühikasse tagasi jõudsin siis oli rahvast tekkinud. jutud jne. jne. homme st täna, oeh, ma pole ikka eilsest välja tulnud, aga nuh… seega täna pidi siin suur pidu toimuma. ootan-ootan… ja kool hakkab kah täna =) ainetele regamised ja õppimine ja kursuse tundmine ja ja… krt toanaaber võiks ka varsti kohale tulla, siis ma teaks kui tapvalt kuri ta on. :)
aga praegu on nii, et maailm on lill. kuigi jahe on. ja mul on tunne, et ma olen oma asjadega terve toa vallutanud. aga kes käskis hiljem tulla :D
sauplau… varsti võin kõneleda ühikapidudest, et ehk, kas nad ikka on nii lahedad nagu zavoodipeod =)

Kõnnin mööda hetkedest…

Posted in Määratlemata on 08/28/2010 by kuuvari

Oh jh. See nii öelda viimane päev Tartus, ilma et ma oleks mingi tudeng ja resideeruks Viljandis.
Algas juba ilusasti… päike paistab, kotis vein ja roheroheline muru pirol ning kae nalja esimese laksuga leidsin inimesed keda tahtsingi leida. Telefoni pole Tartus alati vaja, tuleb kuulata sisehäält vaid. See on keerukas tihti.
Õhtu veeres… jeah.
Zavood oli kodune ja tore ning suvega võrreldes ka rahvarikas. Lõpuks! Ära saatmised. Kallistused. Lubadused. Jutud. Kurvastused. Ja paljud läksid, kuid mina jäin kindlalt zavvi sulgemiseni. Kodulaul sai uue tähenduse…
Üks ilushing saatis koos minuga zavvis Tartut ära. Ta jätkas kauemgi kui mina, ma pakun. Jah, hommikul hakkas isegi valgenema, kuid pole enam nii valged kui suvehommikud.
Oh jh.
Hommikul(tehniliselt lõuna ajal) sain lahkudes kohe uksel sahmaka vett kaela, seda nimetatakse vist äratuseks. Oeh, mul oli seda vaja, sest see öö ja õhtu oli nii kuidagi ebareaalne. Ja kuradi hea.

Igatsen…

… ja silmi sulgedes näed värvilist maailma, milles kõik on selge.

Läbi valu tulevad sõnad ja sõlmivad mu sõlme

Posted in Määratlemata on 08/26/2010 by kuuvari

Praeguses olekus võiks väga sapise ja iroonilise postituse kokku keerata, aga ma ei tea kas ma ikka tahan seda.
See kord pole sapipritsimises süüdi rummiklaas, vaid mingi juurikas mis pureb mind seest poolt ja paneb mu selja ja käpa nii valutama, et tahaks kellelegi virutada, et see läbi saaks.
Krt kuidas ma saan sapine, kui taustaks tuleb Roxette- she got a look… võimatu…
Praegu on 26. nuh veel vähemalt. Seega 5 päeva nö suve lõpuni. Ma loen suveks neid 3 kuud, mitte rohkem. Ilma järgi ehk veelgi vähem aga nuh…
See suvi. Tead, ma ei saa praegu kokkuvõtet teha, sest mine tea, mis juhtuma hakkab. Mitte ükski hommik ei tea, kuhu ma välja jõuan. Mis minu sisemaailmas või siis ka välismaailmas segi lüüakse. Mis moodi mind sandiks tehakse või kõrvust tõstetakse. Saabas ja suss ma ütlen.
Septembris peaks selle kokkuvõtte ää tegema. Oh sellest tuleb romaan…

Must-must kuu on end täis loonud

Posted in Määratlemata on 08/24/2010 by kuuvari

Kuu on täis ja mina olen segi. Parim kokkuvõte tänaseks päevaks. Lisada tuleks üks kuradi kukkumine treppidest. Alla. Üles kukkumisega on raskusi, aga küll ma kunagi tagasi üles saan. Korjan killud kokku ja teen tipa-tapa. Enne jätan suitsetamise, ka passiivne.
Valu on kummaline asi. Vahel on ta hea. Vahel tappev. Ning väga tihti häiriv.
Aga mõneti on ta toimiv. Ei, ma ei lõigu end. Mulle piisab mu kohmakusest.

Ma sain täna teada, et see, mida ma arvasin oligi tõsi. Ärakasutatud tunne on ja õhk virvendas korraks küsimusest: Miks mina? Olin ma siis tõesti see, kes lihtsalt ette jäi või… ah… Õnnelik olemine pole minu jaoks…
Mängureeglid võiks enne paika panna, mitte pärast mängu. Skoor muutub. Panused muutuvad. Lõpp muutub.
Ja mu käsi valutab.
Aga see ei ole seotud eelmise jutuga, vaid sellega üleeelmisega. Treppidega.

Täiskuu ei mõju mulle hästi.
Ma sattusin täna ühte parki. Möödusin ühest toolist. Ja enam polnud mu ümber suvi, vaid muu aastaaeg. Ja ma möödusin sellest jälle ja jälle ja ma ei tahtnud, aga pidin. Suvi jäi õnneks. Enesevalitsus kah.

Ühes mustas-mustas maailmas on must-must kindlus ja selles mustas-mustas kindluses on üks must-must peidupaik. Mustas-mustas peidupaigas pesitseb üks must-must neiu, kellel on must-must hirm. Must-must hirm aga on musti-musti deemoneid täis. Need mustad-mustad deemonid söövad musta-musta neiu hinge. Must-must neiu ei saa neid musti-musti deemoneid ära ajada, sest mustal-mustal kindlusel on nii mustad-mustad müürid. Ja need mustad-mustad müürid on laotud musta-musta neiu mustade kätega ja mustad-mustad deemonid on sündinud musta-musta neiu mustast-mustast hingest ning nad söövad iseend… ja valgust ei paista, sest mustad-mustad kivid on laotud mustaks-mustaks müüriks.

Ööd paitasin vaikides…

Posted in Määratlemata on 08/22/2010 by kuuvari

Päevad mööduvad kiirusega, meeletu kiirusega. Nädal veel ja siis ma kolin juba. Ära siit. Enne peaks läppari korda tegema ja asju pakkima ja muud asjad korda ajama.
Eile tiriti mind täitsa spontaanselt välja. Mõnus oli. Vindine oli. Raske oli. Ja praegu on unine.
Zavood oli nagu ta oli, väheke rahvast oli rohkem kui muidu suvel. Positiivne. Ma avastasin, et olen ikkagi puru. Olgu mis tahes minu väline olek.

´Kuumade suudluste vastas on külm sein ja mina seal vahel´

Ma kardan…

Tulen läbi öö ja võtan… sa ju lubasid

Posted in Määratlemata on 08/19/2010 by kuuvari

No ühesõnaga… rooman täna hommikul vaikselt voodist välja ja kirun, et sajab, sest mulle mitte ei meeldi selle ebamääraselt udutava ilmaga sõita. Aga nuh kes minu käest küsib…
Ilm on unine ja silmad rähma täis, aga sisse harjunud harjumus paneb tööle. Pann tulele, raadio käima ja nii need kartulid pannile lendavad. Lõigun unekildudega segi kartulit ja raadiost tuleb mingi lauluke, mis polegi nii halb. Mingid mälestusevirvendused märgivad, et tegu on Ott Leplandiga…oeh.
Kuulan sõnu, mida mul seal ikka teha on? Pann juba säriseb ja puha.
Esimene möödakuulamine oli seotud taksojuhiga, nagu ma nüüd aru sain. Ei olegi litsidega taksojuht vaid süütult vuntsidega…
Teiseks olen ma nii võhik ja mitte ei tea, kas Quessi(või midagi sellist) on mingi räigelt lahe riidefirma või on see midagi muud, vähemalt piffidel on see pluus seljas.
Aga teema, mis mind isegi kartulit järades hammaste vahele jäi oli refräänis.

Tulen Su juurde.
Ma tulen Sa tead.
Liigun Su poole läbi öise Tallinna.
Ma tulen Su juurde,
Nii kiirelt kui saan,
Kui vaid saan.
Sest lubasid minna lõpuni
Sa täna minuga.
(tõsi, imal jne)

Et siis meie ilus armas peategelasest superstaar(kahtlen kõiges), läheb oma tüdruku(või nuh selles kahtlen kah) juurde vaid siis kui ta end sulle lubab? Ja sa saad teda?
Aga kuhu jääb spontaansus?!?
Ju on superstaaridel teine päevakava ja kalendermärkmik täis, et kes kunas lubas. Ning eelmisest kohtumisest peab kiiruga läbi Tallinna kimama, et ikka jõuaks.
Ma tean, et Ott nii hull ka ei ole, aga mind lihtsalt ajab närvi, see mentaliteet, mida see pisike teismeliste iidol ajab… torma ainult siis kui keppi saad, muidu on suva. (suvam)
Jäneste invasioon missugune….

(paneks siia tema laulu kah, aga ei leidnud…nuux)

Noh ma ei ütleks, et see moraalsem oleks, aga see on parem minu silmis ning see pole nii lihtsakoeline.
Ning nuh…
the plot of our life sweats in the dark like a face
the mystery of childbirth, of childhood itself
grave visitations
what is it that calls to us?
why must we pray screaming?
why must not death be redefined?
we shut our eyes we stretch out our arms
and whirl on a pane of glass
an afixiation a fix on anything the line of life the limb of a tree
the hands of he and the promise that s/he is blessed among women.

tule tuline tulevik, triigi tunded triibuliseks

Posted in Määratlemata on 08/18/2010 by kuuvari

Ma vist peaks oma blogisid kainemalt kirjutama. Teistel aegadel. Need tulevad kuidagi liialt ausad muidu. Samas, milleks üldse kirjutada, kui valetada. Jah, mulle võib see ainult tunduda, et aus ja paljastav, lausa lõhki kiskuv, aga tegelikkus võib olla ju teine. Iga inimene näeb sõnu ja nende taga olevaid oletatavaid mõtteid erinevalt. Minagi näen lause taga erinevaid asju. Eriti kui asjad pole väga täpselt piiritletud.
Umbmäärasus on minu jaoks vahel palju täpsem, kui sõnamerega üleküllatud postitus. Kirjeldus. Minu jaoks tekitab vihjed täpsema pildi, sest sõnad ei ole kunagi tõeluse lähedal nii palju kui ma sooviks. Seega ma vihjan millelegi ja tean seda lugedes kunagi hiljem, milline oli see hetk. Päikses tantsiv kask või hommikuhalluses säravad silmad või kõverseina kulgemisjoon…. oh neid hetk, mida sooviks tagasi või mitte unustada on palju. Ja muidugi on hetk, mida unustada. ja kõikse kurvem on see, et on hetki mida olen unustanud ja neid on juba liialt palju.
Peaks vähem jooma hakkama või siis vähem kogema hakkama. Vähem tundma, et uued tundmused vanu ei hävitaks. Kuid siis muutuks olevik kurvaks ja tuhmiks. Kogeda. Kogeda! Vahel vist liialtki. Kuid ei kurda. Elu on…
Elu on elamine enne surma – ajaviide. Õppimine.

Anna, suudle mind veel!

Posted in Määratlemata on 08/15/2010 by kuuvari

Ma teadsin, et see kord on asjad teisiti. Ma teadsin, et miskit on tulemas. Tõsi. Ma ei oleks arvanud, et nii läheb. Üks metsikult hea kulgemine. Samas keeruline.
Seen sai minuga koos kulgeda ja näha Tartut. Tõsi, mis ei olnud nii meeletu kui ma arvasin. Tõsiselt, kui siis on ja kui pole siis pole. Ehk siis kuidas korraga 3 inimese juures olla? Ei saa ju. Kuidas siis valida? Südame järgi? Mõistuse!? Lasin neil ise tegutseda… kes julgem ja kindlam… see sai mu…
Filmid olid head. „Antikristus“ oli karm ja hea ja…
Mina ei suuda filmi vist nii sisse elada, et see mind emotsionaalselt rivist välja viiks. Ma olen vaid korra nutnud filmi ajal, või noh, pigem kaks pisarat valanud. Ja see oli siis kui „Lõvikuningas“ välja tuli. Ma olin pisike.
See nädalavahetus oli üldse selline, kus sai paljude inimestega vanadest vene multikatest räägitud või siis raamatutest ja lapsepõlvest.
Ja ööd on ikka kummalised.
Tartu on väike ja kõik tunnevad kõiki. Ja mingid jutud liiguvad minust ringi… või nuh, teatakse Kuuvarju…kuidagi… võõrad

Kell pool 11 ei ole õige aeg magama minna. Tõusta kell 15 üles ja tunda hommikut, mis on ammu läinud. Aeg liikus teistpidi.
Õlled. Jutud. Kahetsused. Põgenemine. Vihm.
Indigolaste kontserto oli meeletult hea aga lühike. Tants. Tunne. Päike annab sooja ka Pauligitelgis kell 22.

Mida kõike võib muuta üks Hei.


vennaskond laulab nii…

baldahhiinvoodi meil tuisk laulab oodi
akende taga mu magamistoas
lükkame kõrvale metsloomanahad
nii nagu tahadsind võtan su loal

Aga mingil kummalisel kombel meeldib mulle originaal rohkem isegi…

ootab meid voodi mis sajandeid seisnud
on kolmanda korruse magamistoas
lükkame kõrvale pehkinud nahad
ütle kui tahad sind suudlen su loal

Tartus on masu ja armastus

Posted in Määratlemata on 08/12/2010 by kuuvari

Nu mitte ei mõika, mis juhtunud on…
Tartuff oli päris nummi, homme jälle.
„Adama“ oli selline kerge filmike, mida mingil igaval õhtul vaadata ja siis kaaslastega õhtu jätkus nalju korrata. Teine film oli mulle suti võõras. Nu, mitte ei sobi ma india filmidega.

Ma olen ära kaotanud midagi.

***

Tartus on masu
elektripirnid on söödud
poolnäljas ametnike poolt
ja mitte keegi ei kurda

tõsi ta ju on
positiivset kaasatoonud
ametnike aplus
meie ööelukate ellu

joodikrahvale

armastusfilmide saatel
tehakse pornot otse tänaval
ja keegi ei kirtsuta nina
sest liialt pime on näha
tselluliiti tuhmblondi piffi tagumikul
(kuigi kõik niigi teavad sellest)
näha on vaid armastus

kottpimedusekokkupõrked
viivad sõneluseks
ning me kõik teame kuidas sulgeda neiu suu
mis vahutama läinud liigsest õllest
(või on see marutaud?!)
ja sealt edasi on vaid kodutee
või pimedusse mattund sein

õllepudelid purunevad kildudeks
süsimustadel tänavakividel
ja keegi kindlasti lõhub oma jalad
aga ta ei näe seda enne koidukiiri

kirikutornist viskub alla
üks üksikuks muutunud valguskiir
sama kiirelt kaob ta
kui langev täht augustikuus
(soovida pole mõtet niivõinaa)

neil tänavail
mis valgusest tühjad
pole loota muule
kui tartlaste sõbralikkusele

tõsi
hullemal juhul võib
mõni tallinlane ka teele sattuda
ning siis hoidke suitsud ja õlled

sinu jälgedes jälitan jäägitult kaotatud südant

Posted in Määratlemata on 08/10/2010 by kuuvari

Aegamisi tulevad sõnad üle huulte, veel aegamisi jõuab mõte neilt sõnadelt sinu teadvusse. Veel rohkem võtab aega, et sa neist aru saaksid. Selleks ajaks võid sa olla juba eiteakus ja eiteakellega. Aeg. Ajatus. Kiirus. Paus. Hingetõmbepaus. Kuhu sa seda hinge ikka tõmbad? Oksa?!
Kuusirpide kuhi, mida olen taevas näinud on meeletu, tõsi, täiskettaid on rohkem. ja tuleb juurde ja juurde. Unetusehetked.

Ma lähen homme Tartusse ja ma pole üldse kindel, kas ma seda ikkagi tahan. Laupäeva öö oli olnud kuidagi kurb. Tõsi olin toredas meeleolus ja inimesi oli ja… nad olid kurjad. Kuidagi nii drastiliselt kurjad võrreldes nendega, kellega kohtusin Setomaal. Kurjad ja kalgid ja pahatahtlikud mängurid. Välja jäta mõned… sõbrad, keda teadsin juba ammusest ajast. Aga ülejäänud… kurjad.

Samas mu hing ihaldab uudsust ja kulgemist ja head aega. Tõsi mitte enam padujoomist ja lällamist. Rahulikku ja rafineeritud olemist. Juttude vestmist ja sõnade kugistamist, hetkede kuulamist ja olemises mõnulemist.

Ehk veab homme…

***Ööd mööda möödun enese mõtetest ja sinu jälgedes jälitan jäägitult kaotatud südant, mille oled omandanud homsete hommikute udus