Arhiiv: september, 2011

küsimuste küsitlus

Posted in Määratlemata on 09/02/2011 by kuuvari

Mis on meie noortega juhtunud? Miks me õpime hulludelt? Mida ma näen, aga ei suuda tunda?

Need oleksid ehk siis need küsimused, millele ma sooviks täna vastuseid leida. Kas leian on uus küsimus üldse. Kuid see selgub kui ma olen lõpupunkti pannud, kui siiski. Kes seda teab?(oeh, liig palju küsimus…)
Uus kooliaasta on alanud ja pisikesed siblivad hõljuvate seljakottidega mööda linna ja lõbusad ning hirmunud esmakursuslased ja veel lõbusamad, kuid hirmutud teiste kursuste üliõpilased seadsid sammud tarkust nõudma. Mul on aga mingi karvane tunne, et iga uus aasta muutub järjest individuaalsemaks. Istutakse oma tubades ja avatakse end vaid facebooki sinistel lehtedel. Muidu on tõsine tõsidus. Võib-olla ei olegi vaja seda karjas käimist ja koostegemisi, mis kuhugi ei vii. Aga samas, mis pere see on, kes käib vaid kõrvuti ja ei muud? Tõsi, ehk selline ongi tänapäeva pere. Elame ju muutuste ajastul . lasteaialastel on nutitelefonid ja internetis sõber olla on maailma kõige õigem ja keegi ei mäleta enam kuidas ehitada onni või liivakooki, ammugi on ununenud puulehtede poed.
Lihtsalt on kurb kõndida tühjas tares, kuigi on teada, et nende külmade uste taga on inimesed, kellel on oma mõtted, saladused, soovid, hinged. Äkki ma olen lihtsalt liialt kibestunud elus. Mine tea.
Siit saab ilusasti minna teise teema juurde, sest kui aus olla – esimesele ma vastata ei oska. Kui vaid süüdistada ühiskonda ja arengut. Vana-kreekas oleks olnud kummaline, kui sa orjandust ei oleks pooldanud, aga vaata kuhu me nüüd oleme jõudnud… kõige võrdsema ühiskonna juurde, mis olnud. Kastidest saab välja ronida. Kuid tõsi, homoseksuaalsus on suurem tabu kui sel ajal. Eks see see kaalukausi asi olegi. Kes kuidas näeb ja mis on ühiskondlikud normid, samas on ju näha, et eks seegi ole muutumas.
Et vastata küsimusele, miks me õpime hulludelt, tuleks ju need hullud ära defineerida. Kuid see on ju mõneti võimatu. Hullumaja on pandud tänapäeval normide järgi ikka väga normaalseid inimesi. Ja samas keegi ei tea, kunas kõik need Napoleonid lahti lastakse. Kuid mina peatuks pikemalt ehk Platonil, Hitleril ja ehk ka puudutan muid hulle.
Platonil olid mingi suured kiiksud reaalsuse tagaajamisel, otsis kindlat alust ja leidis idee. Mis minu jaoks on üks kõige abstraksemaid asju, sest seda on võimatu tunnetada. Milline näeb välja lauaidee? Kas samasugune kui laud või on ta hoopis vikerkaarevärviline ussike.
Aga Hitler, mis tegi temas kuradi maamunal, eks ikka ideed. Suured ja vägevad ideed. Ning kui olgem ausad, Platonit oleks saanud ilusasti natsiks teha, kui vaadata tema mõtteid ja arvamusi. Kontekstist välja kakkudest on saanud ka piiblist surmarelv. Sama võib teha vaese Platoniga.
Oki, nüüd kõlab see juba suti süüdistamisena. Tuleks ikkagi rääkida õppimisest. Kuidas nad toime tulid ja omast ajast ees olid. Platoni puhul, siis seda, et ta oli oma aja targimaid mehi ja pani nii mõnelegi toredale asjale aluse, nt nipile, mis seostas poliitika majandusega, mille võttis Marxx üle. Hitleri puhul võtaks ma küll mütsi maha, kui hea kõnemeistri ees. Tüüp teadis kuidas kaasa kiskuda virisevat pööblit. Ja nuh, ärimeestele oskas ta ka õige mulje oma ajastu alguses jätta.
Nuh nägemise osas ma peaks tänama evolutsiooni ja seda et miskit metsa ei läinud kui ma kuskil vees hulpisin ning geene, mis olid päris normaalselt end kokkukeevitanud. Ja nüüd tuleb selle omadusega elada ja vaadata. Tõsi, võib näilise pimedusega mööda maad ringi tuusteldada, aga see mitte ei tule mul välja. Seega mida siis…
Purjus inimesed rääkimas purjus ja viltuseid jutte ning sulandus on puudulik. Kas asi on selles, et enam lihtsalt ei oska end vabaks lasta või joon ma liialt vähe, et sulanduda. Või, mis on suurem, otsin ma miskit muud. Seega ma näen lõbusaid seltskondi, aga ma ei suuda seda tunda. Miks? Kes kurat seda teab. Aga ma lepin. See on hea.

Nagu näha, tuleb igale emoblogile kohaselt ka sutike halada, muidu lähe asi ikka täitsa käest ära.