Arhiiv: juuni, 2010

Laisad sipelgad lehel

Posted in Määratlemata on 06/30/2010 by kuuvari

Kusagilt sügavalt tõuseb taas igatsus tume
läbi mulla ja minu…

Ma nägin täna kummalist und. Ma tavaliselt ei näe reaalseid inimesi unes, neid kord kui seda on juhtunud on vaid ühe käe sõrmedelt loetav. Seega oli see päris uudne ja mõneti hirmutav. Tõsi, süüdistada võib väga sooja ja õhutut tuba koos kolme põhimõtteliselt võõra inimesega.
Kummaline, et ma pole mõelnud talle ja ammugi mitte teda enne unes näinud. Ma kõndisin tema kuskil alleel või hämaral teel. Käest kinni. Rahulolu. Tegevus muidugi segunes sellega, et ma teadsin, et pean autoga sõitma, aga ma ei teadnud kas ma olen joonud või mitte. Segane uni oli. Tunne oli hea.
Mulle üldiselt meeldib inimestega käest kinni jalutada. See on kuidagi selline kindluse tunne või tugi. Kasvõi sõbraga. (tõsi Karlova pargis ei soovita, oht jamadeks).

Mul on viimased päevad vägagi toredad olnud. Ma olen saanud külakostiks šokolaadikoogi, mis maitseb ka šokolaadi ja siiani pole ka näha mürgitamisnähte. Sain ilusasti abipakkumise arvuti töös hoiu eesmärkidel. Ning mulle kingiti ilus aeg. Mida elust veel tahta. Ah jh, päikest ja sipelgaid sain kah. Ühe tõin isegi püksisääres koju.

ettevaatepeegel

Posted in Määratlemata on 06/29/2010 by kuuvari

Armukadedus. Mõneti on seda siin maailma nurgas ikka päris palju. Eks mujalgi ole samamoodi.
Minul pole põhjust seda tunned väga tunda olnud. Kui pole midagi kindlat või keegi pole kellelegi truudust vandunud, siis pole ka põhjust armukadetseda. Olgu põhjust oleks isegi, aga luba n-ö ei ole. Ise ju jätsid vabaks. Ise ju jäid vabaks.
Vabaduse kaotamine ongi üks asi, mida ma mõneti kardan. Ei saa enam vooluga kaasa minna ja vaadata kuhu maailm kulgeb hommikutaevas. Samas mõneti ma tean ka miks ma seda voolamist teen. Lase ketikoer ketist lahti ja ta jookseb vaid sellepärast, et joosta.
Mõneti võiks tagasi kuuti pugeda. Kui ma vist ei suuda. Keegi võiks kaelarihma kaela suruda… oleks aeg.

Emotsioonid… sa ühega neist räägitud. Äärmused. Ratsionaalsus. Emotsionaalsus. Mõistus. Süda. Plaan. Spontaansus.

Kaaludelt vett valamas

Ma olen üks ja ainus sääst…

Posted in Määratlemata on 06/29/2010 by kuuvari

Tapsin sääse ja verd lendas kõikjale. Terve laud on pritsmeid täis… ja ma lähenesin vaid ühe sõrmega sellele sääsele.

Nagu näha on maailm nii suur.

Vaatasin täna sellist filmi nagu „Philadelphia“ (1992). Vanuse poolest ja kuulsuse ja headuse poolest nagu oleks pidanud seda ju juba näinud olema, aga näe ei ole. Või siis ei mäleta. Sääsega meenus mulle see asi, et mingi aeg tagasi keegi mainis, et ta sai just teada, et sääskede kaudu ei saa HIVi või AIDSi. Kui kummaline, et ALLES nüüd. Väärarusaamad. Käepigistustest alates. Ja aevastamine ning ei tohi kallistust unustada. Oeh.

Film oli hea. Hanks oli võrrata… seda kassid ostaksid.

Oh ja see laul… ma sulan…

Olen linnutee logisev vanker hommikutaevas

Posted in Määratlemata on 06/27/2010 by kuuvari

Kõndisin hommikuses Tallinnas. Kell oli pea viis saamas. Ning mu vanker oli uppilennanud linnutee serva. Reede ööl oli arusaamaks saanud, et vankril mutrid logisevad ja varu rattaga, aga nüüd läks kõik paigast. Poldid jooksid laiali…. ning mul on tunne, et pole kedagi kes mutreid kinni keeraks. Mõneti ma tampisin nad kokku ja liipasin selle vankriga Tartusse. Praegu on lihtsalt mõneti uni ja samas ka mitte… praegu on illusioon.
Ma ei mõista, et kuidas on võimalik toetuda sisemiselt kellelegi, kes on kaugel ning mitte mõneti olemas. Kes on illusioon. Või siis mingite hetkede kogum. Aga kuradi tasakaalu viiv kogum. Tegelikult ma tean, et mina viisin end tasakaalu. Mingil põhjusel. Neil hetkedel… Ning siis tuleb reaalsus ja lööb puuga pähe. Nii lihtne see ongi. Reaalsus, mida teadsid juba ammu, aga mingil lollil lootuseihaluses surusin rataste alla.
Mõneti on see hea. Uus leht… uus algus. Mitte et miskit oleks ennegi keelanud alustada. Lihtsalt mingi sisemine piire.
Ma isegi arvasin, et mind on võimatu tasakaalu poole viia. Nu näed. Ära alahinda maailma! Ja ennast…
Kõik on võimalik…
Kõndisin edasi. Kõrvus kõlamas Metro Luminal, mis mingitel hetkedel läks nii kokku… Baltijaama vastas on park ja siis trepid mingi kindluse või müüri või tont teab millele… ronisin üles poole enne lõppu istusin maha, näoga tõusvasse päiksesse, mis tõsi oli juba päris kõrgel. Ning kõrvus hakkas… hingel on nii hea… oli. Oli vägagi hea. Ootasin kõrgustes rongi ja aega. Vähesed autod möödusid kuskil metsatuka taga ja vaid üks paarike möödus minust. Läksid käsikäes taevasse… ning mul polnud paberit. Esimest korda elus, kui mu kotis pole paberit. Kirusin. Eks ikka ennast.
Rongis ma ei maganudki, mis on kummaline, sest reede öö vastu laupäev sai nii 5 tundi magatud ja rohkem polnud silm kinni ka läinud. Oli tegevust. Mõtteid. Rongis mitte enam väga… oli vaid muusika. Ja mööduvad hetked. Kaasreisijate elud. Huvitav, mida nad minus nägid. Mida ma neis nägin.
Ma pidin otsima siiraid naeratusi ja hoiduma ebasiirastest. Ma ei saa aru, kumb on kumb. Sinisilmne nagu ma olen. Mis on siirus üldse….krt küll. Defineerimine. Elu mõte… vahel… kellegi jaoks.
Üle pika aja on see hommik, mis oli nii ilus ja sama nii vale. Õhtu enne seda oli ilus. Taevas! Hetked ja jutud. See teel olemise kirg. Et on siht kuhugi.
Kuid Tallinn ikkagi hammustab. Ta on ka lisaks nii suur ja karvane…
Emojutud tulevad ikka söömatusest ma pakun… mitte elumerelainete peksust….
Miks ma joon? Tont seda teab… jätkuvalt ei tea ma seda. Ehk unustamiseks. Loll põhjus ju. Kui unustada, siis ununeb ka hea. Ehk vabamalt tundmiseks… mine tea.

Palveta surnud sõprade eest… muud nad ei taha…
Vist peab jh, kuigi ma loodan, et nad on rahu leidnud ka ilma selleta… peaks palvetama hoopis elus olevate surnute pärast.
Palun tee nii, et …

Hommikud rittaseatuna õhtusse

Posted in Määratlemata on 06/22/2010 by kuuvari

Iga hommik on erinev, isegi need, mis ärgatud omas voodis. Hommik on ikka uudne ja kuidagi teistmoodi öödest ja õhtutest. See on algus. Uudne.
Mida siis veel mõelda hommikutest, mis alustatud võõras kohas… võõras voodis või põrandal või tugitooli või mis on hoopis alustatud magamata. Üksi või kahekesi on ka suur erinevus. Kellega? Kelleta?
Mulle meeldivad hommikud, neis on midagi ilusat. Ma tavaliselt ei magagi poole päevani, sest siis kaob nagu hommik ära. On lõuna ja hommik jäi lihtsalt vahele. Kurb ju…
Mul on palju erinevaid hommikuid, mis jäävad kaua meelde…
Nad on väga erinevad ning alati mitte positiivsed. Samas on ka meeletult positiivseid hommikuid, mis edasi kulgedes on negatiivsed. Tegelikult vist ongi nii, et mul pole negatiivset hommikut, vaid negatiivne on järg.
Ma olen siin enne ka maininud üht hommikut Emajõekaldal. Ilus, isegi kuidagi filmilik ehk siis ei tundunud üldse reaalne. Järgnevad nädalad kuulusid aga joomistähe all. Vot tak. Eks ma ise süüdi ole…
Või siis üks hommik ühikatoas, kus sain teed ning kõrvetasin keele. Ning aja tapmine Toomel, mis järgnes sellele teele… segadusse ajav väheke, kuid lihtne ja selge.
Või siis kella 5ne tee karges Setomaa hommikus. Terve maailm ümberringi magab, galerii vaid norskab ja ma paterdan ketsides kasteses murus ja lürbin teed. Värske ja kaine ning pohmellist pole juttugi…
Või siis augustihommik karges Tartus. Millele eelnes paar silmatäit und korrapäratus toas. Jõgi aurab ja kalamehed püüavad kalu ning ise olin maha mängind kõik enesest sel hetkel, kuid ma olin õnnelik. Meeletult.
Või siis hommik, kus ärataja naerused silmad panevad sisemuse särama ning mitte mingit tahtmist ei ole bussile minna või teda tööle lasta. Tahaks jääda tasakaalustatud maailma. Olla. Tunda. Ja mitte lahti lasta.
Või siis hommik, kus öö on mööda läinud voodi ees magades ning und valvates. Mitte otseselt, kuid hing valvas voodis põõnavat inimhinge. Kuid kell kutsub…
Samuti mulle meeldivad hommikud, kus ma ei pea bussile kiirustama, kus ma saan olla. Ajatult. Kuid kell tiksub enda aega… õnneks ma ei kanna enam kella, aga see ei muuda tõsiasja, et mu buss läheb 10.50… või mingi muu kohustus.
Kevadel olid mul paar kummalist hommikut, kus sai tõustud ja linna tuldud ja kooli asemel hommikusse mindud. Lage vaadatud ja juttu puhutud ning oldud. Ajatult. Lahatud end ja maailma. Koos ja samas eraldi. Mõni kord on vaja lihtsalt lähedust… tunda, et ei ole üksi.
Mõni hommik on kohmetu, seda küll tavaliselt siis, kui õhtu on olnud joogine või olukord minu jaoks uudne kuidagi. Kohmetud hommikud on armsad tegelikult. Kuigi vahel ajab vihale see argus mu sees või see teadmatus, et kuidas ma peaksin käituma. Sellepärast ma hommikuti vist kaongi kiirelt… teeta…

Hajeeba ehk tehnikud saarel

Posted in Määratlemata on 06/20/2010 by kuuvari

1.päev

Loivasin segaduse alla ja sõin trepil võileibu, sest kodus oli hullumaja ja remondihõng. Koti olin juba kokkupannud. Polnud eriti palju ka panna, sest kott oli Setost tulnud ja korralikult korras isegi. Kell 8 jõudsin bensukasse ja laadisin asjad autopeale. Muidugi väljusime hiljem, sest mingi tüüp oli rahakoti koju unustanud.

Väljusime 5 autot rivis, kõigil vahtralehed küljes. Olime ohtlikud. Eriti siis kui me metsa peatust korraldasime. Mina olin autos, kus tümm käis ja küüslauguleivad ringlesid.

Pärnus kaotasime inimesed silmist ja seega praamile jäime hiljaks. Meie pisike GPS näitas valet teed. Jee…

Praamil kohtas oma väga väga täis klassivenda, kes oli juba poolel teel pea ja keha autost välja hüpitanud. Noh nüüd ajas ta juttu mingite hollandlastega ja karjus kogu aeg „Hajeeba“.

Järgnes see, et läksime jaanalinde vaatama ning kanseldasime Arnot. Tal tekkis imelik suhe koeraga. Mina jäin paariga autode juurde, sest olen ennegi näinud liivatäis kõrvadega linde.

Kraali kraater oli täpselt selline nagu ennegi. Õnneks küll sääse vaene.

Kuressaare ääres kohtusime Rimiga, kus oli õnneks Sass odavalt riiulitel. Sai ka veini kaasa tiritud ning väheke süüa. Esimese söömise tegime kohe Rimi ees äärekivil ära…

Kui telkimis kohta jõudsime saime aru, et meid on metsa visatud. Kõik vingusid, kuid tagasi vaadates tundus plats väga armas.

Kõik hakkasid kiiruga telke püstitama… meil vedas, saime esimestena püsti.

Ning  siis pott tulele ja esimene laar nuudleid tassi…

Edasi uimerdasime ja vaatasime loodust.

Ning siis… tatataaataa … eksamitulemused, täpsemalt kirjandi tulemused. Istusime kõik ringis ja ootasime piiksuvaid sõnumeid. Vot sääne asi ühendab klassi.

Korkisin veini lahti peale päris mitut õlut ja nautisin sääsetust.

Viskasin silma peale jalgpallile, kuid see oli igavus ise ja läksin hoopis kiigele… kus kiikusid kämbinku rahvas ehk siis kaks piffi. Viie minutiga oli mul olemas öömaja voodis. Seega ei mingit telki. Ja siis tuli pisike maadlus. ja kämbiku rahvaga tutvumine.

2.päev

Hommik oli meeletult ilus. Kell 8 astusin teisekorruse toast välja ja päike paistis ning vesi loksus ning meel oli puhanud, ainuke asi oli see, et olin enda parema käe ära maganud.

Üle jäänud päev oli ootamine ja Kuressaares töllamist. Vee vaatamist ja olemist.

Õhtuks jälle öömajale siis ja õlled lahti.

Kuna raha oli väheke rohkem üle siis sai ka saun renditud klassile ja paadiga saarele. Paarid jutuvadad telefoniga, mis ununenud küll.

3.päev

Hommikul telgi uksed valla, pärast seda kui tüübid mu telgi pm kokku olid juba suutnud panna. Hommikul sain teada, et klassivennad käinud zoo saarel loomi tagaajamas ning paljude nägudel paistis pohmelli kurat. Mina jätkuvalt reibas… nagu ikka.

Viimane Sass lahti ja vaatasin kuidas päike veeres ringi ja tüübid  palli koksisid. Elu oli lill…

Autodele hääled sisse ja sõitma.

Pankrannikul sai ära käidud.

Tuulikuid ka nähtud ning siis Orissaarele mindud… kuhu täpsemalt seal sihtkoht oli ei teagi. Tee oli üles kaevatud ja aukus. Tõsine kuumaastik.

Ja äkki ees sõitva auto rattad viltu ja ohutuled peal. Tagasild paremalt poolt lahti.

Seisame arutame ja oleme ähmis. Äkki tunnen koputust õlal. Naisterahvas oli kuskil koguduse nurgatagant välja ilmunud ning  küsib, et ega me keevitust ei vaja… muidugi vajasime. Nurgataga keevitus oligi. Saime kohe keevitama ja siis praamile. Meie auto oli ainuke, kes ootas seda keevitusautot ning saime nibin nabin praamile. Team Ascon jäi maha.

Väsimus võttis kõigil praamil maad ja ka mure võib-olla. Samuti taheti lihtsalt koju!

Ootasime neid siis mandril järele. Mina isiklikult sõin ühe maailam suurima ja kõhtu täitvama purksi ära… ägisesin ringi.

Igavus ja tudimus võtsid maad. Mingi hetk tekkis mõte, et paneks näpu põlema… see näitas ilusasti seda, et mul oli igav…

Nii siis läbi saigi sõit saarele…

Tükkideks surutud inimhing lõpppeatuses

Posted in Määratlemata on 06/19/2010 by kuuvari

Oeh!
Ma elan kokkusurutult. Ei oma mingit mulli, kuhu end tõmmata. Kuhu põgeneda. Olla üksi.
Muidugi peaks mainima ka seda, et varsti on lõpuaktus. Ja ma VIHKAN aktuseid ja seda lillemerd. Kes iganes loeb seda ning peaks mulle lilli tooma, siis palun ära too… too midagi muud. Oki ma tahan tegelikult endale üht pisikest kaktust. Neid minikaktuseid. Teate ju küll!
Kunagi kui aega ja tahtmist on siis peaks kirjutama ka seda, kuidas Saaremaal läks. Põnev oli. Jääb meelde küll. Aajeebaaa!

Mõneti on ka hirm, et mida edasi teha… mida!?

Puhkus äärel…

Posted in Määratlemata on 06/18/2010 by kuuvari

Tegin hommikul silmad lahti ja teadsin, et nüüd tuleb kummaline päev. No olgu, mitte kummaline, vaid raske. Ees ootas mind kaitsmine(mis tõsi toimus nädal tagasi päriselt…). kaitsmine läks hästi. Oli ju ilusasti teda, et viis kukub… tegelikult. Polnud lihtsalt kindel.
Hüppasin siis auto peale ja padavaid Setomaale. Puhkus! Lootsin, et tuleb puhkus. Mõneti isegi oli. Sai akusid laaditud ja eemal oldud. Peaaegu.
Olin oma spetsiaalse rummi kaasa tirinud ja sellega siis need kolm päeva igal pool ringi tiirutanud. Sai oldud mõnedes kohtades öömaja ja söögi pärast, tegelikult eks ikka seltskonna pärast.
Rumm hoidis ära ka külma pärast öist ujumis ringi. Ma pole ammu vette saanud. Ammugi mitte siis ööpimeduses.
Tagasi vaadates oli see ikkagi puhkus. Vähese unega küll, kuid hing puhkas.
Puhkas ja vaatas üht ilusamat vaadet.
Tundis tuult juustes
Ja uppus soolatusse vette.

Posted in Määratlemata on 06/13/2010 by kuuvari

kummaline ja kiire on…

TEHTUD!

Posted in Määratlemata on 06/10/2010 by kuuvari

nii kõik. valmis!
st ma ei viitsi enam mitte midagi filmi jaoks teha… seega annan nüüd punkti.
oki, ma mõtlen läbi, mida ma powerpointiga koos räägin. sest slaidide peal on pm vaid pildid…
homme kobin siis ka Opsu… puhkus. päras seda kohe saaremaale… oh puhkus…

ma olen nii väsinud…

punkt.