Näe valgus keset ööd ja nostalgia pehmus…

Posted in Määratlemata on 10/26/2017 by kuuvari

Täna öösel tuli lumi. Tuli hoiatusega, aga ma ei uskunud. Vaikselt võitlesin endaga keskööd, kui pilk langes kaugusesse, märkas tänavalaterna all tantsu. Aeglased lendasi valged sädemed kollases kiires vasakult paremale. Jah, lumi tuli vaikselt.  Kogus hoogu. Katsetas, kas oskab. Oskab olla ja emmata maad. Ma vaatasin teda ja ootasin. Kuni teda saab piisavalt palju, et ta mataks pimeduse. Teeks kõik jälle puhtaks ja valgeks. Ootasin ja ta tuli. Nagu tuli ka uus päev. Kell lõi ja mina haarasin mütsi ning kindad ja sokid ja jope ja kampsuni ja … ikkagi talv. Tema sisse tuleb minna pehmelt, et mitte teda lõhkuda, sest muidu ta hammustab. Kätest ja varvastest ja rebib hinge.

Ta ei langenud enam pehmelt, ta oli hoo üles saanud. Koos tuulega nad tantsisid seda igipõlist tantsu, kus nad lõid uue maailma. Ja mina läksin nende sisse, lootes ehk uuesti sündida. Rebida endalt seda kivisust, mis aastatega mind katnud ja vorminud tundetuks. Midagi mõranes. Seal kõrgel, kesk tuisku, linnakumast kõrgemal, eneses. Aga vist liig vähe.

Meenutused. Igatsused. Mis-oleks-kui.

Jalutasin üksi. Kuhu on jäänud need, kellega kell 1 öösel jalutada keset esimest lund ja rõõmuga jäätuda. Naerda. Rääkida. Ja pärast juua hommikuni teed, nii et jutulõng ei katke. Kui vaid sügavaks sõnatuks vaikuseks, kus rohkem sõnu kui maailma loodud.

Nad magavad, sest järgmine päev on TÖÖpäev ja graafik näitab, et pärast seda kella tuleb magada ja toda kella ärgata või kardavad, et lumi on liiga külm ja märg ja kaugel ja mis sellel ikka mõtet on ja …

Eks minagi magaks, aga ma ei pea. Hinges on rahutus. Ma tahan näha kuidas tekib see lumevaip.

Lapsena oli ikka nii, et ärkasid talve. Varakult pidid minema magama, enne kui häbelik  lumi end julges näidata. Oh jah.

Lumi tuli.

Seega nüüd on kindlalt selle aastane suvi läbi. Või noh kui aus olla, siis ega teda tänavu väga olnudki. Aga nüüd on ta kindlalt läinud. Kuni järgmise aastani. Aga sinna vahele jääb väga-väga pikka pimedus. Külmus. Üksindus. Kivisus.

See mõra. Sellel ei tohi jälle kinni lasta kasvada.

Vahel täitsa tahaks 7 aastat tagasi, kus oli veel kõik ees ja energiat näha ning tunda. Kuidas selleni uuesti jõuda?!

Kae seda Kuud… ta jälle eksleb pimedas taevas… koos sinuga…

Posted in Määratlemata on 10/22/2017 by kuuvari

Niisiis on aega läinud mägede viisi ja ma ei olegi selle kõige vabaaja kõrvalt siia. Teate ju küll, et kui liigselt laisklemisaega siis ei jõu absoluutselt mitte kuhgi. Ja ma ei messi ka.
Aga täna öösel ma mõtlesin, et ehk on hea sutike auru välja lasta ja tulevaste põlvede jaoks väheke pilve pääle asetada. Kokkuvõtta seda ilu ja kurbust, mis augusti ja praeguse vahele on jäänud. Kurbust? Eiei, ma ei mõtle, et nutan patja ja uputan end valgesse tatimerre, vaid seda lihtsalt depressiivset eestimaa sügist. Igavest pimedust(seekord isegi päris pimedust, koos tuha ja päise pimedusega) ja külmust ning ekslemist, mis peaks sihtkohta viima. Suvine vabadus läinud koos suvega. Ega sügis pole lendamiseks, vaid hoopis ahjukütmiseks ja elupaiga talve korda sättimiseks. Kodukindlustus. Villastesokkide nõelumine, seisnud mütside ja sallide nuuskimine ja pesemine. Tõdemine, et selleks imelikuks ajaks, kus pole enam soe ja päris mitte talv ei ole midagi selga panna. Õnneks olen soojavereline ja kapsun sobib ikka veel. Kaabu küll seadsin koos suvise maskiga kapi otsa uut algust ootama. On aeg olla tõsine ja „täiskasvanud“inimene.

Sisemine rahustus segab end päevategudesse ja keedab üle reaktsioonid.

Olen olnud korralik inimene, nagu paljud tahaksid näha… ei joo, ega suitseta, Mökus ei käi ja õnnelik ka ei ole… tundub, et seni kuni ma ei leia midagi, mis kõditab vahetavahel seda hinge, sütitab… pean vahel ehk ikka kaema. Vahel. Tundega. Süütundeta. Loomiseks…

Kui see kõik aga kõrvale jätta, nagu ma praegu proovin kokaeluga teha, siis ma progren. Kes oleks seda arvanud… võib-olla mina 10.klassis, kes proovis oma esimest kodulehte teha, aga jättis filmide, tv ja teatri pärast selle katki. Võib-olla oli asi ka kannatamatuses. Aga jh. Proovin, katsetan ja võitlen endaga.

Kes peale enda ikka suudab keelata  olla õnnelik.

Pea ees vette ja metsa ja enesesse ja lootustega pikitud tulevikku

Posted in Määratlemata on 08/01/2017 by kuuvari

Vaiksest suvest ja baaris väisamisest on saanud tegus ja matkaline suvi. Peaks ütlema, et vägagi rahul selle suunaga. Loodus, vaated ja füüsiline pingutus.

Käisin Saaremaal ja nautisin vaikust ja karjuvaid kajakaid. Vastandid?! Oo, tegelt mitte. Inimestest vaikust. Suunad pilgu kaugusesse ja naudid. Kiiret pole kuhugi, oled vaid sina ja tuul ja meri ja kajakad. Vaikimine pole raske ja ega see mõtegi kuhugi ei jooksnud, loksus vaikselt omal kohal. Ja päike paitas. Tõsi õhtutundidel tuli võidelda sääskedega ja sisemiserahutusega. Kui on tarvis inimesi ja möllu, siis seda neljapäeva õhtul Kuressaarest ei saa. Saab vaid 4€ eest õlut kummalistest baaridest. Üks kuidagi moodi oli isegi tore. Teisel ööl ma isegi ei hakanud otsima miskit keevat ööelu. Nautisin merd ja televiisorit. Vahel on telekas täitsa tore asi, eriti kui ei oma juba aastaid üht.

Merelt sattusin metsa või pigem lausa jõkke. Hakkab olema selline olukord, kui igapäevaselt saab miskit uut tehtud, mida varem pole nagu mõelnudki ehk. Aga ühesõnaga sai kanuuga mööda vett liugulastud. Vapustavalt tore, mis siis, et sai paar korda end  kaldasse kinni aetud ja kivide peale kinni jooksutatud, aga lõpu poole hakkas juba asi ilmet võtma. Kätes oli pärast mõnus rammestus, pea mõtetest tühi ja hing helises. Oh Eestimaa loodus on imeline. Jäälind on ka tore, aga sutike liiga kiire lennuga.

Õhtul Taevaskojas istudes ja hommikusi võileibu nautides, oli küll tunne, et paremaks pole võimalik minna. Vaikus, sääsetus, rammestus ja hea seltskond. Tõsi, sai ka avastatud, et maailm on väike ehk kohtad inimest pärapõrgus, keda pole ammu näinud.

Matk vihmas. Nagu puhastustuli. Peseb maha valskuse ja kõnnid maha oma koorma. Ülekeemispunkti lähedal vabaned taagast. Nii vist raputataksegi maha halvad mõtted ja suundutake edasi.

Kõige selle toreduse juures oli ka palju mõtteid ja edasi liikumisi. Huvitav, kas inimene armatab teist inimest või ta armastab, seda kuidas teine inimene paneb end käituma ja tundma.  Noh, et mis on tähtsam või liikuma panevaks jõuks. Aga kes seda teab, sest põhimõtteliselt on terve elu üks suur illusioon. Ja lõpuks istud ikka koos oma deemonitega ja jood viin, sest muud ei oska nagu peale hakata.

Olgu teed, sest siis on tervis parem ja inimesed õnnelikud su ümber… oled end hoidnud…

Võtan ühe mõttepausi enne kui mõtlen välja, et mis nüüd hakkab juhtuma… kuhu sai end nüüd mässitud ja kas tõesti ootab ees midagi väga ilusat….

 

Hetkeline suvi kesk elu

Posted in Määratlemata on 07/17/2017 by kuuvari

Ohsa nugis! Ma siin nädal tagasi heietasin, et rahu ja vaikus ja hakkan ei tea, kas vanaks jääma jne. Aga tegelikult oli mul üks väga tore ja kiire ja kummaline ja suvine nädal selja taga. Mis läks mööda nagu eestimaa suvi ikka. Korraks saad sisse hingata päiksest kuumaks köetud õhku ja juba lammutab talv nurgataga puukuuri. Mis tuletab meelde, et peaks puid tellima, aga keski ei kinnita ega lõkka ümber seda tõsiasja, et kas tänavu suvi ikka lammutatakse puukuur ära vai mitte. Ühesõnaga plaanitus ja segadus.

Nii siis inimesed. Nii siis mina. Erinevad inimesed toovad üksteises esile mingid küljed, mis on muidu küll nagu olemas inimese hinges, aga ei ole nii võimendatud. Tihti, eriti pärast lahku minemist, saadakse aru, et need küljed, mis ei meeldinud olid need, mis ise esile tõsteti. Mingit moodi.  Ega inimene meelega seda tee… lihtsalt inimeste vaheline keemia. Samas eks need hääd küljed ju ka saa hoogu juurde, kui ilusatesse silmadesse piilutakse. Hm, analüüsimine. See on selline tore tegevus tegelikult. Aru hakkan sutike isegi saama, kuis see maa ja ilm töötab. Sutike ehk kuis mina.

Ja eks ta nii olegi, et tuleb üles leida see kirg ja armumine elusse. See loomisjanu.  Kuid täpselt, et mida ma ikkagi teha tahan ma ei tea. Võib-olla peaks hakkama professionaalseks töötuks. Kui aus olla siis ma seda vabadust ikka armastan meeletult. Või siis poole kohaga töö?! Kellele seda meeletut raha ikka vaja..peaasi, et üüri saaks makstud ja kõhu täis. Pole ju pere, ega tuleviku unistusi. Võiks lihtsalt nautida hetke ja inimesi.

 

Maskiball iseendaga

Posted in Määratlemata on 07/10/2017 by kuuvari

Täiskuu täitsa nagu peaaegu, et üle elatud. Seekord isegi ei tapnud ära see asi. Sai vaikselt oldud ja nähtud ja tunnetatud. Suvi on ka kõigele lisaks tulnud, nii et ei ole nagu midagi vigiseda. Samuti olen tagasi Tartus, üksi kodus ja ei veedagi oma õhtut kuskil baaris. Jah, suvi on tulnud ja rahutus on hakanud vaiselt mind maha jätma. Võib-olla on asi ka eelmise öö lühiduses, aga kes seda teab.

Ma olen täna juurelnud sellise toreda teema üle nagu maskid ja kas me üldse teame, mis on nende all. Me vahetame tihti maske, päevas-hetkes või pikemalt ka elus. Mina olen kindlasti teine inimene kodus kui linnas kaabu peas. Aga on ka hetkelisi maski vahetusi. Kellelena näida, millist pilti endast etendada. Suhtumismaskid. Kaitsemaskid. Ühiskonnamaskid. No et ühiskonnas või sel hetkel seltskonnas oleks mul õigem oma arvamust sellisena väljendada jne. Need kõik maskid jäävad aga külge ka hetkedesse, kus poleks neid vaja. No mis sa selle maskiga ikka teed kui iseendaga  üksinduses istud. Aga see ongi see probleem, mis on maskide kandmise juures ehk kõige kurvem. Sa kaod ise ära. Varsti polegi enam vahet endal ja maskil ning siis jäädki etendama oma elurolli elulaval.

Praegusel hetkel eks ma isegi vaatana ja mõtlen, et kes olen see päris Mina. Tundub, et täna ma isegi nägin teda. Ta tundub päris tore inimloom olevat. Aga eks ma hoian teda, kuskil kindlaskohas, raudkindlate maskide taga, sest ta on vägagi õrn ja võib kergelt katki minna. Aga vähemalt on tore, et ta ära tundsin. Selleks on vaja aega, hetke nautimist, juhuseid ja rahu.

Jep, rahu hakkab vaikselt saabuma ehk sellega saabub ka arusaam, mis edasi…

Süvitsi endasse läbi õnne pisiasjade

Posted in Määratlemata on 07/07/2017 by kuuvari

Ilm on ilus ja mina sutike punane. Päike loojus viljapõllu taha ja kuu naeris vanade lautade kohal. Sisemine segadus kasvab sama kiiresti, kui sääskedde arv ehavalguses. Liiga palju paigal olemist. Paar päeva veel ja siis teel tagasi Tartusse. Vahel mõtlen, et ehk oleks pidanud minema ikkagi Tallinna täna, aga täiskuu, mina ja võõras linna ja segadus võib kokku teha halva kombo. Või siis parima, aga ega me seda enam teada ei saa.

Ütlesin eile ühele neiule, et kahetseda ei tasu tehtud tegusi, kui üldse kahetseda siis tegemata tegusid. Ja siin ma siis istun oma ämbri otsas. Tema mõte, et kahetsus tekib kui käituda oma veendumustele vastu, vist praegu paika ei pea.  Praegusel hetkel võib öelda, et kahetsus võis tekib pigem siis, kui ei käituta selle järgi mida soovitakse teha. Peetakse tähtsamaks ühiskonda, teiste arvamust ja ei taheta väljuda mugavustsoonist. Ja neil hetkedel ma vist kõige rohkem kahetsengi. Mitte neil hetkedel, kus ma hulljulgelt olen kuhugi hüpanud, öelnud, teinud, kaasa läinud. Kindlasti tuleks vahet teha ka kahetsusel ja kurbusel/pettumusel/hirmul/… . Ma ei kahetse praegust olukorda. Ma olen kurb, vägagi pettunud nii endas kui väheke temas ja mul on hirm, et mis saab must edasi. Hirm vist panebki vihastama ja lolle tegusid tegema. Haiget tegema.

Ma arvan, et tunded ja käitumised muutuvad palju lihtsamaks, kui saada aru, mis oli see hoop, mis pani selle kivi veerema. Ma isegi ei räägi, et analüüsida kedagi teist ja sellest teisest aru saada, aga just et miks Mina nüüd nii tegin. Ja see nõuab kohalolu elus. Tagasi vaadatuna olen ma elanu tegelikult päris pika aja ilma kohaloluta… nagu robot. Ärganud hommikul, läinud tööle, surnud pärast tööd, võib-olla teinud midagi, mis korraks kergitab muige näole, istunud ja vahtinud arvutiekraani, läinud magama ja ärganud, et minna tööle. Mul on tegelikult viimasest poolest aastast(välja jättes ehk viimased paar nädalat) väga vähe mälestusi ja väga vähe hetki, kus tundnud, et elan. Seega arusaadavalt, laibaga kooselu ei ole tore.  Aga siit tuleks nüüd edasi minna…

Ma isegi enda jaoks kõlan nagu mingi eneseabiraamat, mida ma kahjuks või õnneks oma skeptilisuse tõttu ei usu või väga millegiks ei pea. Head psühholoogi on veelgi rasem leida, seega ma proovin oma peaga hakkama saada. Minu jaoks terve maailm ja meie nende sees toimime lihtsal põhjus-tagajärg süsteemil. Seega küsimusi: Miks ma nii tegin? Miks ma nii tunnen? Mis seda tekitas? Kas ma Seda tahan? Peaks ikka palju rohkem küsima. Ja märkama pisiasju, mis annavad vastuseid.

Õnn. „Õnn on pisiasjades“, mulle eile öeldi. Ja nii see vist ongi. Aga pisiasjad on ka need, mille järgi on hea vastata, et miks ma nii tegin. Sest siis ma nägin teda naeratamas. Sest tänu sellele ma nägin päikesetõusu. Sest see paneb mu südame põksuma. Sest ma tahtsin näha, mis on järgmine hetk. Ka muudele küsimustele toimivad need õnne pisikesed algatajad. Aga et see kõik toimiks peab enne märkama, kohal olema ja elama. See on nagu see suur seljataga asuv õnn või pigem rahu, mis aitab näha-olla.

Üks väga jube asi on veel peale kahetsemise, laibastumise ja hirmu – kadedus. Täiesti mõttetu tegelane kui aus olla, aga no kurdat, lahti ikka vahel ei saa. Ja ta paneb ka sama lollilt käituma kui hirm või kahetsus või kurbus. Tead ju küll, kui endal pole siis ärgu teistel ka olgu. Või kui kellelgil hästi läheb, siis tahaks ikka keerata. Selline mõrdamine. Teise üle õnnelik olemine on vahel vägagi raske.  Aga kui mõtlema hakata, et mis selle tööle paneb, siis läheb ehk väheke lihtsamaks. Tal läheb hästi ja mul ei lähe. Kas see, kui tal halvemini läheb, teeb minu elu päriselt õnnelikumaks? Ma arvan, et mitte. Mida ma saan teha et mul oleks hea? Mida tema tegi et tal on hea? Tuleb õppida, märgata, mis oli see, mis viis tema sellesse paika. Mis pani tema veerema ja mõelda, et mis paneks mind veerema ja kuhu, et mul oleks hea. Tuleb tegeleda pigem endaga kui teistega… samas teistelt võib õppida palju ja sutikeseks toetuda, kui ära väsib või teiste kaudu avastada end…. Oh, maailm on nii keeruline ja kirju ja nii vaba!

Nii… tundub ju väga ilus ja õige jutt, aga nüüd tuleb selle järgi ka elada. Märgata end rohkem ja selle kaudu märkad ja ei jäta ehk unarusse ka enda kõrval käivaid inimesi.  Ega ei tee nendele haiget. Enne kadestamist ja vihastamist mõelda sutike. Ma ei ole selles üldse osav, minu emotsioonid käivad üles-alla nagu ma ei teagi mis. Olen vägagi plahvatusohtlik ja enne teen, siis mõtlen inimene. Töötan puhtalt emotsioonide pealt… ja oi see ei ole tegelt hea. Eriti kui mingid negatiivsed asjad on õhus.

Aga mul on nüüd aega ja tahtmist ja ehk ma jõuan kuhugi sinna, kus mul oles endaga hea. Sellet tuleb üks tore, aga raske teekond. Sellega tuleb lihtsalt peale hakata.

Juba homme on uus päev, et märgata… samas juba täna öösel, sest see sirav täiskuu valgustab vägagi palju.

Enesesse vaatamise päev

Posted in Määratlemata on 07/05/2017 by kuuvari

Seekord ma luban, et ma väga ei vingu oma raske ja segase elu üle, vaid hoopis hõiskan sellest kõigest, mis hästi.

Seega alustame algusest ehk hommikust. Jube kui õudne ilm väljas oli ja kui külm ja märg ja… ühesõnaga kui ma värskekartuli kõrvale salati materjali läksin aiamaa pealt tooma ma tõsiselt torisesin endale ja ilmaga. Samas kõrvale jättes fakti, et mul on see võimalus otse voodist aiamaale jalutada ja sealt midagi värsket hamba alla panna.  Aga üks korralikult suur tass kohvi ja hea toit paneb ka minusugusel küünikul naeratuse suule.

Kuna väljas oli Tere-Sügis ilm, siis ei tõmmanud üldse välja lugema. Seetõttu lugesin hoopis teiste inimeste vastuseid ja mõtteid minu päramiste peale. Seegi oli päris tore, sain omale järgmiseks nädalaks(see nädal ei saa ju midagi teha, kui olen end lubanud ja endale lubanud jääda maale hinge puhastama) paar päris ilusat plaani. Muistne laage pole ju kunagi halb mõte ja kes suudaks ära öelda pannkookidele(olgu, ma pean neid ise tegema, aga ikkagi).

Esimeste päikese kiirte peale tõmbasin raamaturiiulist suvaliselt ühe raamatu ja tormasin välja(kunagi ei tea kaua see päike kestab). Avastasin, et maailm oli mulle valinud Lennart Mere „Hõbevalge“, mis küll natuke hirmutas, et kas ma ikka olen selle vääriline. Aga tore oli(on sest alles algus käsil). Vägagi tore, midagi just praegusesse aega, rännakust, kulgemisest, eneseks saamisest. Vahet ju väga pole, kas rahvus või üksikindiviid. Peab veel edasi lugema ja sutike mõtteis koguma ses osas.

Ja siis ma külmusin ära. Eestimaa suvi on vägagi talvine peaks mainima. Sisemine rahutus pani kappides tuhlama ja välja otsima mineviku reliikviad. Haarama hariliku ja valge paberi ja sae ja tüki metalli. ja  täitsa õudne oli esimesi kavandeid teha(mitte, et sest nüüd midagi suursugust tuli) ja esimesi saagimisi, aga välja tuli. Või noh endasse või lauda ei lõiganud, joont mööda tera liikus nii et võib lugeda edukaks katseks. Homseks on juba suuremad plaanid naha ja messinguga.

Siit arusaam või tõdemus pigem, et ei tasu olla kurb ja eriti mitte ei tasu olla vihane. Tuleb leppida, mis on eriti raske, sest enesse vaadanud ja mõelnud (järgi) on tunne, et tegelt oleks saanud seda kõike päästa ja see kõik oleks võinud olla palju ilusam kooselu. Aga eks järgmine kord olen targem. Ja ei tööta end surnuks, mille tagajärjel sureb ka normaalne elu mu ümber ja mu sees.

Võib-olla on täna mingi roosade prillide päev, aga mul pole neid ammu olnud, seega ma ei hakka reaalsusega seda maha tampima. Sest kindlasti varsti olen jälle kurb ja vihane ja pettunud ja segaduses ja sihitu ja…. Aga praegu on hea.

Eriti hea oleks kui ma suudaks välja mõelda, mida käevõruplaadile joonistada…

 

Üksinduse selguse hetked

Posted in Määratlemata on 07/04/2017 by kuuvari

Jätk eelmisele postitusele…

Eks see põnevuse otsimine olegi selleks, et tähelepanu kõrvale juhtida asjadest, millega ma ei taha tegeleda. Tead ju küll, et löö varvas ära, et peavalule ei peaks keskenduma. Nii siis enesehävituslik teekond selleks, et mitte mõelda üksindusele ja tulevikule, mis jäi tulemata. Mõneti ma isegi mõtlen, et miks kurjami pärast, see mind nii tugevalt rivist välja lööb. Kaks aastat kooselu ei ole ju nii pikk aeg ja nagu nii viimasel ajal see asi ei toiminud ja üldse… samas,  kuna ma olen väga hea tähelepanu kõrvale juhtimises, siis äkki kooselu aitas mul mitte märgata seda, mis minu sees toimub. Seda mis mind vaevab ja et tegeleda teisega või olla koos, et mitte olla iseendaga üksi. Vahel on tunne, et ma olen ikka väga katkine inimene. Aga ma ei taha seda lihtsalt märgata. Elan ja toimin mängides, et kõik on korras.

Samas kes seda teab, mis päriselt on.

Ja kes teab, mida peaks tegema et hea oleks.

Ja nüüd ma siis olen siin, tulevikuta, tööta ja erilise põhjuseta olemas olla.

Ma olen alati kadestanud neid inimesi, kes armastavad elu. Mina ei oska või ma pigem ei oska tunda rõõmu, stabiilset rõõmu. Sellist sisemist ja sügavat.  Aga seda ma ei ole osanud juba aastaid. Rahu õppisin tundma viimasel ajal…vahel, mitte alati. Seda rahu, et ei ole vaja midagi otsid, vaid kõik on juba olemas. Näiline stabiilsus. Mille all oli peaagu ülekeev katel, kunagi ei teadnud kuna see plahvatab…

Peab vist hakkama tegema asju, mis hingele. Mitte asju, mida harjund tegema ja mis viivad enesest kaugemale. Eks see blogi elluäratamine ole ju ka sellega seotud. Kirjutada lahti enese jaoks sutikene, mis toimub mu sees. Vanasti sai luules või proosas petemängude abil oma maailma selgemas õhatud. Ilusad kujundlikud pildid mitte millestki kongreetsest. Aga aitasid ehk väheke ikka. Vahel ka väga täpselt milleskist. Kirjutamise osas olen ma roostes ja ma tunnen, et olen kaotanud hääle.

Aga mida siin ikka vinguda. Olen maal ja vaatasin rahesadu ja päikese loojangut ning kardan välja minna, sest elevandi suurused sääsed lendavad ringi. Ja koerad on liig rõõmsad ja jooksevad lihtsalt massiga mu pikali ja siis mängin kilpkonna ja mõtlen, et kõhu ümber olevad päästevöö võiks küll ära kaotada, kui see ei päästa isegi mitte koerte eest.

 

Don Juani tagasitulek

Posted in Määratlemata on 07/02/2017 by kuuvari

Nii siis kirjutan blogi, mida keegi ei loe. No mina loen ja see loeb vist kõikse rohkem. Kuidagi enda seest välja see segadus ja väheke korrastada mõttepilte.

Ühesõnaga eelmise postituse jätkuks võin öelda, et selleks hetkeks kui ma olin keset toomemäge, siis kallas nagu oavarrest ja terve Lai tänav oli üks suur ookean. Teed jooma jõudes olin ma läbi märg ja räsitud, aga süda oli soe ning elekter oli õhus.

Kummaline, kui palju asju on selle aja jooksul muutunud. Praegusel hetkel olen tulevikuta, tööta ja kui enesehävituslik käitumine  jätkub, siis ka ilma maksata. Lihtsalt lähen vooluga kaasa, nagu tol õhtul, suures vihmasajus, tormasin mäest alla ja lootsin, et vool jalad alt ei löö. Praegugi on selline kukkuv hetk ja kellestki pole kinni haarata…

Ma otsin põnevust, aga seda tundub järjest raskem leida. Tõsi viimaste nädalatega olen teinud hulle tegusid ja tegelikult kui aus olla siis sutike põnev on isegi olnud. Aga pole seda sütitavad põnevust. Seda mängu enne mängu. Ärkad hommikul kuskil või komberdad läbi öö koju, et hommikul kell 7 tööl olla. See kõik tundub nagu 2010 aasta kordus, aga siis oli põnev ja kõik oli uudne jajaja… ei noh ma saan aru, ma olin 7 aastat ka noorem ja alles esimesi kordi ööelus. Samas on mul võib-olla liiga suured nõudmised ja võib-olla ma otsin seda põnevust lihtsalt valest kohast.

Äkki peaks rohkem raamatuid lugema ja ise kirjutama…

Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!

Posted in Määratlemata on 06/11/2017 by kuuvari

Suvi on käes. Lõpuks. Ma mõtlen see tõeline suvi, mitte see kalendri jubin, mis ütleb sulle, kunas on mis.

Pannkoogid, marjad, rabarber, värske piparmünt ja tõeline äiksevihm ja torm.

Ma armastan oma korterit, sest siin ma saan olla nii koos loodusega, kui üks kesklinnas asetsev korter seda suudab pakkuda. Siin aknast välja vaadates näeb, kuidas tuul räsib puid hetk enne seda kui hakkab aeglaselt tennisepalli suuruseid vihmapiisku alla langema. Ja müra plekkkatusel on nii meeletu, et vaigistab kõik sisemised dialoogid ja kõhklused. Lihtsalt tuleb alluda loodusele. Nautida, mida kõike ta meile pakub.

Nagu praegugi, tuba on täis rabarberi ja piparmündi aure, äike müristab ja meel on rahul. Tõsi, ma loodan, et see vihmake jääb järgi kui järg väljumise kätte jõuab.
Praegu aknast välja vaadates meenub mulle lapsepõlvest üks hetk, kus ma istusin laudapeal põhuhunnikus, uks oli avali. Kõrguses. Pilk kauguses. Ja vaatasin kuidas äike tuli ja läks.  Ma ei ole kunagi äikest kartnud, milleks ikka karta midagi nii ilusat. Tõsi, tihti kardetakegi ilu. Puhtust.  Väge.

Ja kuhu ma selle heitamisega nüüd tahtsingi jõuda… raske on mõtet ühel joonel hoida, kui mürinad rikuvad mõttelõnga…

Aga käes on suvi ja ma olen siin mõelnud, et on aeg hakata elama. Teenima ennast mitte teisi… sest mis mõtet siin muidu ikka elada oleks…