Arhiiv: november, 2011

Jänesed tiigriteks

Posted in Määratlemata on 11/06/2011 by kuuvari

Kauged ajad olid viimased, kes nägid mustaval taustal tähekilde ning sõnasõdu maailma hallusega. Nüüd on uus aeg end jäädvustada miljonite kõrvale ja loota, et miskit tarka tuleb ka välja.
Elu läheb kiirelt, liig kiirelt ja samas liig aeglaselt, et miskit enda jaoks leida, mis paneks mind kirjutama. Rutiinsus närib hinge ja käsud kõrgemalt panevad mind looma sõnadeta. Ma ei mõista ega tunne end hästi. Me kõik teame, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega on mul veelgi suurem vastutus oma tegude pärast. Sõnad. Sõnad. Aga katsu pilti hoomata ja luua. Sama hea oleks püüda kinni jänes ja kasvatada temast tiiger, kes liigi kaaslasi nahka paneks ja kondid surnumatja kombel mataks mustavasse sügavikku oma aega ootama, et keegi kaevaks nad välja ja peaks neid käes keerutades monoloogi surmast ja vakladest, kuningaks saamata…
Nii siis uues olukorras maailma parandamas ja enda teravaid kilde kokku kogumas ja lihvimas. Sõnadega oli hea. Nad allusid korrale, aga pintslitõmme veab rappa ning süsi põletab paberi. Ma ei kujuta ette, mis veel tulise rauaga saab. Kas jään ikka ellu või hoopis leian lahenduse. Kuidas lappida end maailma taustal.
Kui kohtuvad kaks katkist inimest siis tekib vaid kildude mäng. Eriti kui lisada valgust, saab ilusa varjuteatri ajaseainale. Puudutused, millesse on pikitud kriipivaid tähendusi ja lootusi. Õnneks mälestusi pole veel tekkinud, mis tekitaks haavad näpuotstele. On vaid hetked selles igavikus. Kuni saabub tühjus koos hommikukiirtega. Kargus ja soojad pilgud. Muie, mis meenutab põhjust ning annab soovi jääda.
Aga ühesõnaga, ma möllan koolis, et end kasvatada tugevamaks inimeseks ning vabalajal proovin kinnipigistada silmi päriselu ees. Killud on puudu, et parandada ning liig vähe materjali, et uus ehitada. Taome adrad mõõkadeks, kuigi see on vale. Pigem taome mõõgad kilpideks….