Arhiiv: jaanuar, 2010

Tervelt pakase kildudel

Posted in . on 01/26/2010 by kuuvari

Naljakal kombel polegi mu hing katki. Ma küll kartsin. Mine tea. Hetk. Ainulisuse mitmus. Mitmuse ainusus.
Meid on kolm: kaks naist ja üks mees….
***
Treppidest üles ja käänaku taha
Sammude kaja ja komistus lükked
Sisinal sosinaid sajatan maha
Hea et püsti jäin mõtlen veel viivuks

Sa mu kõrval kõnnid kui homne uudis
Ma veel ei taipa kuhu magama viid mu
Kuid ärkamise peale mõtteid ei raiska
Lihtne olemine siinses ajas ja hetkes

Spontaanne kohtumine inimmassi rägas
Mul oli vaja leida koht pakase eest peidus
Kuhu kurjad talvetuuled oma suudlusi ei jäta
Seega leitsin su- vabameelne inimhing

Hommikul lähen lubadust meelespidades
Sosistan su magavasse kõrva oma pärisnime
Sa ärkad viivuks kuid lähed taas unemaailma
Nagu minagi lähen tagasi enda omasse

Sulgen ukse
Vaikselt
Iseenda järel
Ja sinu ees
Lootes
Kohtumatust

ööd mööda möödun möödunud ööinimestest

Posted in . with tags on 01/24/2010 by kuuvari

Nädalavahetuse hulluse tunnid.
Või siis lihtsalt olemise olematused.

Peaks mainima, et inimesed on kummalised olevused. Eriti paistab see silma siis kui kondad öösel ringi ja vaatad maailma silmad lahti ning need silmad pole alkoholist hägustunud. Zavood on kummaline paik, kus oma vaatlusi korraldada. Hmm jah, ega ma ei väidagi, et ma normaalsem oleks. Ma pakun, et mingis asjas isegi hullem…

***

Kella kolmest öösel peaks mul ära võtma isemõtlemise võimaluse, sest see vabatahe viib mu alati metsa…

Sõnad külmunud puul

Posted in . with tags on 01/21/2010 by kuuvari

Maailm on härmas ja külm poeb jätkuvalt sokkidest läbi ja näpistab varbaid. Silmad päikesepaistes ning nina haistab kevade hõngu. See pole võimalik, sest väljas on üle 20 miinus kraadi. Süda ihkab nii meeletult kevadet ja mõistus kardab seda hirmsat aega. Vastuolud. Olen vastuolude kobar. Keegi võiks mu tühjaks noppida. Ükshaaval… õrnalt. Või siis korraga ja kiirelt. Oh jah, vastuolu.

***

Kõndisin täna silmad kinni maailmale vastu ja ei libastunudki jäistel tänavatel. Päike paistis ja inimesid olid ikkagi pahurad. Ei tundnud rõõmu sellest killukesest, sellest mida on nii harva tegelikult meil. PÄIKE! Tule ja kallista mind! Algul õrnalt, et ma ei kohkuks…

***

Ootan ja ootan ja vahel ootamisest väsin. Kui teaks mida ootaks, siis ei väsiks.

ajajooksikute õhtupalvus

Posted in . on 01/16/2010 by kuuvari

Hamletiga on siis kõik, bce! Suure tõenäolsusega, aga mine tea…
Suur lava on hoopis midagi muud kui mingi väike saalike galeriis. See siin oli ikkagi suur lava kõrgem ja puha ja aksidega ja ja nii valge. Kui aus olla siis polnud mul mingit hirmu nagu lavale minemise pärast, ma mõtlen et mul polnud publiku ette astudes suuremat hirmu kui tavaliselt lavale minnes. Kui on publik siis ei saa lavastaja öelda stop ja karjuda su peale. Eriti veel kui teda pole ennast kohalgi etendusel. Ja pärast seda… pidu-pidu.

***

Kohtumised ja see kuidas mingi asi viib kuhugi.(ma ei mõtle siin busse ja toole ja muid asju) Hetked ja hetketest väljas olevad hetked. Ebareaalsed teod ja juhtumised.
Aeg on tähtis. Õige aeg on tähtis ja see, et ei ollaks ees või taga.
Ajastus. Sisemine ajastus.

***

vabalangemine
unemaailma rüppe
pea ees ja hirmuta
sa hõljud mu kõrval
kui maine viirastus
koos õhkõrna
lootusega

tegude peegeldus kuul
ainumas hetk kus valvad
mu väsimuse unenägusid

Nugadele iseendaga tõtt vahtima

Posted in . on 01/09/2010 by kuuvari

Ma olen ummikus ja homme on pühapäev… ma ei suuda kirjutada. Raske on see eluke nii viisi et kord elus palutakse miskit kirjutada ja siis ei tule välja. Piinlik hakkab. Ma olen ummikus. Ei oska seda va rõõmsameelsust. Oki, ma tean et see ei pea olema üdine häppi, aga see mis mul on praegu on minu jaoks kuidagi valesti ja ma ei leia seda õiget teed edasi minemiseks. Käsi ei tõuse pliiatsi järgi ja… Aga ei ma luban, et homseks õhtuks saab valmis.
Ma sain täna metsikus koguses vastu väiteid minu tuleviku plaanide suhtes, aga ma jäin kindlaks. Kahtlusega, aga jäin
Nuga on nüüd noamoodi, st tera on olemas ja küll see ülejäänu ka tuleb….

Seostatud jutud Juudamaa sügavikest

Posted in . with tags on 01/07/2010 by kuuvari

Täna päev oli kummaline päev või tegelikult kummaline hetkede kogum, kokkusattumuste kogum. Mingi hetk hakkas aju ise neid kokkusattumusi ka otsima. Nagu „Rentsli miljonär“… tänast päeva võib võrrelda aju endaga. Sündmused on nagu faktid, mis meie peakolus on ning kokkusattumused on seosed faktide vahel. See kord sidusime sündmused ilusasti ära nagu õige olema peakski, õige ajuna, mitte aga päris iga päevalelt. Siit saab alguse see saatuse ja ettemääratuse jutuvada. Oh jah.
Kas Juudas oli halb või hea? Kõik ju ütleks, et Juudas oli paha mees ning reetis Jumala poja. Müüs ta hõbe seeklite eest, odavalt kah veel. Kui tegelt uskuda ettemääratust ja seda, et Jumalal on meile kindel plaan ja bla-bla, siis Juudas oli hea mees. Ta oli Jumala tööriist ning aitas JUMALAL Jeesuse ära tappa ja lisaks siia ka ilusasti piinamisakti. Jeesus pidi tegelikult surema, kuida ei oleks surnud, siis poleks ta nii „kuulus“. Paljude jaoks pidi ta surema, et ta lunastaks kõik patud, kuid tegelikult näitas Jeesuse surm seda, et OMA patte on võimalik ISE lunastada. Jeesus lunastas Enda patud seal ristil ning näitas inimkonnale, et see on võimalik. Vot tak! Selline on minu mõte kristuse surmast. Kristulus ise on üks vagaduse usk ja andekspalumise usk… süütunde peal mängitakse.
Aga ühe sõnaga toob meile ikkagi Juudas meelde reeturi, kes on rohkem kodus meie kultuuripildiga. Et mõista paljusid asju, mis meie mandril toimub peab teadma minevikku ja seda, kust on tuldud. Kultuuriliselt, et mis usk ja uskumused ja kombestikud, kust meie ja meie esivanemad on tulnud. Need on seosed! Seosed mineviku ja oleviku vahel. Meie põlvkond muudab neid seoseid nagu on seda muutnud meie vanemate põlvkond jne. Kuid alge on ikka sama, vundamet.
Eestlane olla on uhke ja hää… probleemiks kerkib vaid see kihistumine. Meid on vallutatud, meid on orjastatud ja tapetud ning oleme olnud tihti valetajad ja salauskujad. Aga me oleme säilinud oma kultuuri eripäraga ja seda kõike ei tohiks minema visata, lihtsalt sellepärast, et ameerika on änksa ja cool. Ega Ameerikal nii hästi kah ei lähe, vahel magab ka Onu Tom ja siis pole kedagi , kes neid päästaks. Põhja Konn magab meil juba ja ega siis Ameeriklaste imemees kah igavesti üles jää.
Aga seosed on need, mis teevad suurelt jaolt meid meieks. Seosed faktidega meie endi peades on alati väheke erinevad.
Mina ei mõista sind ja kõik… Lepin…
Sa proovi ka leppida…

Hamletina maailma matmas

Posted in . on 01/03/2010 by kuuvari

Kui näitleja astub lavale ja hakkab mängima, siis ta ongi see, keda ta mängib. Mina alati nii ei saa, vahel on halb ja alles jääb see mina, kes võitleb selle valategelasega. Sellistel juhtudel ei tule mul miskit välja. Olen kurb ja peksan nukke vasta ahju, eks ikka piltlikult. Nii siis ma olen raskustes maailma ja lavaga. Ma tean, et lava ongi elu mõnesmõttes. Mängida kedagi, kes ajab taga inimesi või kes mängib mind ennast. Enda mängimine on alati keerukas, kunagi ei tea kunas oled ülemänginud ning pole ka lavastajat, kes juhendaks. See on siis see viga kah, miks mul elus keerukalt kulgeb. Aga see selleks, on ju.
Näitleja on see, kes ta olema peab. Elulaval on vahel raske olla ise…
***
tüdrukute kisa kesköisel tänaval
appitõttavad tehissilmsed ahvid
karjuvad võidu maiste jäänustega
tehislinnud kajakaid pimedaks nokivad

klaaskuplid säravad võidu metalliga
viimsed puidujäänused söestunud tuleriidaks
võrdkülgses maailmavärava taga põlevad
ajaloo jäänustel neidude verevad kehad

appitõttajad võidukalt aitavad lõpetada
eluteeradade kiibitsevat jada
tuhkkuivaks väänatud pisarate rada
nüüd võib invasiooni lugeda lõpetatuks

hea töö

***

Kirja pandud südamed mööduvad kustukummi suunas, mina jään sulega kriipima paberile tindisegust auku…

Imedeöö- seikluste jada mööda inimhingede treppe….

Posted in . on 01/02/2010 by kuuvari

Sisenemine kiire ja kindel, kontrollist läbi ilma piletita. Olen sees maailma keerukas katlas ja ootan vaid kulpi, mis segaks mu kokku teistega. Tuttavad kujud ilmuvad üksteise järgi silmisse ja kaovad kiiremini kui tuhk tuuleteel. Istun vaikuses ja jälgin, kuidas inimesed trügivad must mööda ja tutvuvad vanade sõbradega ja naeratavad meelalt vaenlastele. Joovad ja kallavad kogemata ka minu käistele. Vasemal on õlu ja paremal valge vein. Alexander ja tundmatu mark. Mees ja naine.
Hingan sisse juttudest paksu õhku ja tunnen kuidas talvine kargus mööda nurgataguseid minu poole teel on. Ta tuleb ja tervitab mind uue aasta puhul. Ma naeratan talle väheke, pigem muigan, sest ta kaotab kiirelt end ja muutub jutust paksuks.
Mõne üksikuga paar sõna juttu puhun ja räägin enda tulevikust ja plaanidest. Vanad küsivad tuntud küsimusi, uued tuttavad uurivad algust. Kokkulepe tundmatuga viib kohtumiseni, mis lõpeb kiirelt. Vanus vedas jälle alt. Eks ma ootan, mul aega on.
Sõbraga tantsu trallida ülemisel korrusel ja tunda massi osatähtsust eluteel. Vaikides kaon lihaletilt. Kohtun jälle ühe saatanliku punapeaga- mängurite kuningannaga. Pilk kohtub ja kadumas ta jälle on indiviidi hallimassi.
Siit-sealt kostub uusaastatervitusi ja kallistamismatse ning naeru, nii südamlikke kui kunstlikke. Tavalised elunäitemängud. Paar inimhinge on nurka vajunud ja proovivad toime tulla sisemise keeristomiga. Üks annab alla ja laseb endast välja kõik selle, mis kunagi nii mõnuga oli alla neelatud. Mass tõmbub eemale ja kaob ruumist. Iga üks on üksi iseendaga. Kuid koht, kus istun on ju mõeldud teiste leidmiseks. Vastuolu katlas. Kulp keeruta mind!
Voog viib kokku mu võluriga. „Hõisaa ja pudel rummi!“ minu poolne tervitus on öeldud ja edasi algab jutt temast. Ennusta mulle! Võlutrikid jäävad ära kuid spontaansest kallistusest tekib kompamis teekond. Üksteist ilma tagajärgedeta.
„Mis su nimi on?“
„Las jääb see saladuseks… Lähme…“
„Võtame endile veel kolm minutit.“
„Miks kolm?“
„Miks mitte…“
Kiired lahkumis sammud ja unustamine. Võlurid ja piraadid pole kunagi kokku sobinud. Kogemustekogujate katel on täis nii sulelisi kui karvaseid ning ka otsijaid ja leidjaid.
Kulbivooludes edasi kulgedes kargest talveöö voogudest läbi ja kõrgusi muutes satun ma jälle sinna lihaletile, kus on õnneks liialt pime, et keegi kedagi osta saaks. Näpuga vaid katsuda kui hästi läheb. Naerusuine helk korraks valgemas nurgas läbi käis ja seegi oli vaid korraks. Inimesed on kuidagi kurvad, väsinud ja liialt purjus. Üksikud tantsuhullud vehvad kätega ja ei märka ümbirtsevat ning ma laveerin nende vahel õllepurki kaitstes. Olen emalõvi.
Alla sammun ning teelt püüan kinni punapea. Algab mäng, mille lõpptulem on juba ammu paika pandud: mina kaotan. Kuid mäng ise on tähtsam kui tulem. Kombin sõnadega ta mõttemaailma, ma ei mõista ja ta keerutab. Tõeline mängur. Lähme lahku, mulle jääb kaotuse maik ja ninna tema lõhn, mis suudab mind alati hulutada.
„Ma mängin, sest sulle meeldib, et ma sinuga mängin.“
Tõdede kaja jääb veel viivuks minuga kaasa ja suitsulõhn nurgatagustest lämmatab tema aroomi. Kaotuste mängur.
Keeris viib mu tagasi sinna, kus kõik algas kunagi ammu. Inimesed on teised, tunded on muutunud ning julgust on rohkem. Kummaline kohtumine maalri preiliga ning uppuvalt sügavad jutuajamised tema kaasaga. Mulle meeldib sõita vee pinnal, mitte seal põhjas – põhimõtete vahel. Põhimõtteid järgides on tahestahtmata oht uppuda elumerre ja surnud piraat pole elus piraat.
Lahkumis sosinad ning mantlite selga tõmbamise kahin. Lahkumis kallistused ja käepigistused, kommete jada keset kombetallituse altarit. Tõsiselt mõeldud sõnad jäävad püsima hinge keeltele, suu ütleb kõike mida peab. Haaran nukul käe ja sammun pea ees kargesse hommikusse. See kord naeran täiel häälel ja südamest, siin pole jutuvada, mis tapaks selle karguse ja tema kavala tervituse. Olen õnnelik seikleja täiskuu neljapäeval. Olen elusalt katlast väljunud ning keegi pole proovind mind jõhkralt omada. Mängurile kaotanud ja võlurit kombatud ning nuku võtsin kahetsusega oma südames kaasa. Mõni jääb, et oleks millest hommiku valguses mõelda.

Aasta unevalvur sajatab

Posted in . on 01/01/2010 by kuuvari

Aasta on läbi ja mina ei teinud ühtegi uusaasta lubadust endale. Eelmine läks täide küll ja kapaga lausa, aga ma olin seda iga aasta viimasel ajal lubanud ja see aasta sain see alles täide, st eelmine aasta siis. Järeldus, nendest lubadustest pole mingit kasu ja kõik on ikkagi saatuse ja juhuste küüsis ja lihtsalt selles, et elu muutub nii nagu ta muutub ja see mida lubada aastavahetusel ei ole suur muutja. Kui on see lubadus väga tähtis, siis ilma selle lubamiseta, läheb see täide või siis sa püüdled selle poole.

***

Aastavahetus linnas on nagu tsirkus ja sa ise ei tea, mis on sinu etteaste. Oled sa kuulus noaloopja või siis kloun. Mina olin piraat…

***

Ma vist peaks suureks kasvama ja taktitunnet kuskilt otsima…

***

Laman su voodi ees
värisen väsimuse värinad
külma hinge vappehigi

valvan su unesid
ma võitlen vapralt
sinu enese maailmavaluga

mineviku taaka vean
lohistades prügimäest alla
väsimuse värin minuga

lähen enne ärkamist
sa magad vakides hommikus
maailma enesega vaherahus