Arhiiv: detsember, 2010

Öö häbi

Posted in Määratlemata on 12/29/2010 by kuuvari

Kui kõik ilusti ära rääkida… ei räägi ma miskit kõike, aga suurema jao.
Avastasin Tartu juures seda, et Kalevi tänavale edasi minek on alati vale otsus. Teist korda kui sinna minek, tundmatu inimese juurde edasi lällama siis lõpeb see emotsionaalselt kehvasti. Ka see kord.
Ma ei teagi täpselt miks. Aga nii on.
Olen murtud…
Aga muud asja kah, mida ma selle ööga õppisin oli see, et korralikuks hakkamise plaan tuleb käsile võtta, sest organism on vanaks jäänud. Või oli lihtsalt sitt tähtede seis eile. Väga sitt!

Kummalised jõulumõtted

Posted in Määratlemata on 12/27/2010 by kuuvari

24. õhtul või pigem öösel tulid kummalised mõtted… nuh mõned panin ka kirja…
**
„Aasta-aastalt olen nõrgemaks muutunud,“ ütlesin ja poosin end üles. Hommikul kui üles ärkasin, oli pea kuidagi paks…

Kui ma Zavoosit väljusin ja teisel pool teed üht kena neidu nägin, hakkasid mõtted liikuma. Kuid paremalt liginev auto jõudis minust liibuvalt üle roomata enne kui mina neiust – eks metall hobune taha ka kaeru.

Kumb on parem kas mootorsaag või ketassaag? See küsimus ajab mind alati segadusse, eriavamused ja pooled. Hommikuti on alatik kuidagi poolik tunne. Samas on tunne nagu oleks kahe vahel, või siis pigem on tunne, et oled see kelle vahel ollakse kahevahel.

Lapsed. Nende sünd piirab intiimsust meeletult. Tõsi ka kähkukadest sünnnivad lapsed.kiired lapsed. Meistrid. 100m, 400m F1 m või tont teab mis see oli.

Ja ma hüppasin.
Vist liialt kõrgelt. Oot, mitu elu mul oli?

No jah nii palju siis kuradist. Ingel mu paremal õlal laulab figaro-figaro viisil „eks ta ole, ekstaole“, see kõlab kehvalt, aga mis teha, ingel on ingel. Talle on kõik lubatud. Eks ta ole.
**

Aga edasiselt võin öelda, et kodus passimine ei mõju mu psühhikale hästi. Soodustab ülemõtlemist ja hulluks minemist. Iseendaga on ikka väga raske koos istuda… ja mitte midagi teha. Pole ka seda tahtmist midagi teha. Mingi kummaline tunne on lihtsalt. Selline mandumine. Isegi kui ma Tares tühja panin tundus see mõistlik olevat. Tõsi ma nägin teisi inimesi ja suhtlesin nendega… ja kõik ei olnud tappev rutiin sellenimel, et mitte midagi teha… aga siin…

Homme pääsen linnakära sisse ja siis tuleb aastavahetus ja siis… ja siis ma peaks kirjutama esseesid ja lugema kirjandust mida ma homme rmtk-st tooma lähen…

Hukkunud alpinist, kes vahetati välja kosmiliste zombide poolt…

Posted in Määratlemata on 12/25/2010 by kuuvari

„„Hukkunud Alpinisti“ hotell“ A. ja B Strugatski

Inspektor Glebsky läheb puhkama mägihotelli… nii see kõik siis algab. Nagu te paljud teate, kes on näinud samanimelist filmi. Inspektor kohtab kummalisi inimesi, nagu näiteks füüsik-alpinist(kes tõsi, lume rohkusetõttu ei pääse mägedele ligi.), siis on Hr Moses, kes ei lase iialgi oma kruusist lahti ning kellel on filmidiivalik abikaasa(kuulujuttude järgi Hr nüpeldab teda, aga abielusid ole ju mitmeid), mustkunstnik, kes oma parema kõrvatagant oma vennapojale/tütrele suitsu võlub. Jah tal on kaasas üks sootu tegelane, kelle sugu saadakse alles hiljem teada, st inspektor saab, teised jäävad ikka teadmatusse… Ja muidugi siis hotelliomanik ja teenia. Neile lisanduvad lumetormis kohale jõudnud kaks kummalist meest ja lugu hakkabki jooksma. Edasi pole mõtet rääkida, lugege ise.
See raamatuke oli põhimõtteliselt ühe päeva lugemine, sest ta oli väga ladus ja huvitav ja põnev. Ja need vennad oskavad seda asja. Samas ajatapjana oli see raamat hea, kuid üldpildis ma midagi suurt ja põhjapanevat ei leidnud. Kui vaid seda, et oli ikka mega mõnus üle pika aja jälle lugeda. Vot tak.

Nuh mu kiisule meeldis ka see raamat nagu näha… ta on meil üldse üks väega armas tegelane.

Jõulupäh!

Posted in Määratlemata on 12/24/2010 by kuuvari

No mina mitte ei tea, mis selle jõuluga nüüd peale hakata. Teine täitsa karvane ja mitte tore. Lihtsalt nagu puhkus, kus ei tohiks linna väisata vaid peaks kodus perega olema, ega seal linnas keskit olekski-kõik ju perega. No ja mina ka. Mõtlesin lugeda. Palju. Nuh eks paistab. Üks raamatuke on poole peal. Eks kui läbi saate teada kah. Ei ole mingi sügav filosoofiline, pigem krimka vene moodi.
Jõulud-päh!
Okoki. Kunagi tuleb tagasi ka tunne…

Kuidas me Tartut vallutasime

Posted in Määratlemata on 12/21/2010 by kuuvari

Nii palju on muutunud selle ajaga mil viimati kriblasin ja mil viimati oli aega istuda maha ja olla. Mina ja valge leht. Tõsi praegu jääb see ka samuti pinnapealseks aga nuh areng seegi.
Lugesin blogi, mis kirjeldas pea peensusteni tema peo rallit nädalavahetusel. Mõtlesin kas peaks ka seda tegema. Nii on ju moes. Nuh eks ma siis proovin

Kuidas kodustatud triiksärk Tartus käis

Hommikul tegin rõõmsalt silmad lahti(oki vb mitte nii rõõmsalt) ning loivasin kööki süüa tegema. Ilm oli ilus, tunne nagu oleks laupäev, aga tegelikult oli reede ja oli aeg suureks seikluseks. Tõsi. Konditsioon oli vigane ning meeletult unine ja samas ka mitte. Loivasin ringi ning tänasin jumalat, et olin eelmisel päeval korraliku mõistusega lsiti koostanud, et mida kaasa võtta ja mida mitte. Pakkisin. Koristasin. Ootasin. Kõõlusin ringi ja mõtlesin, et oleks ikka pidnuad magama, aga siis oleks olnud oht üle magada. Lalalaa ehk siis autosse ja Tartusse. Poolel teel tuli kõne J-lt ja sinna ma siis liikusingi. Istusin ja limpsisime hõõgveini. Sain targemaks väheke iluprotseduuride raskusest ja ajanõudlusest…
Kuna ei ja plaanind läksid täpselt nii, et J pidi lahkuma ja mul polnud kohta kus olla siis me K saime korteri võtmed. Õnn missugune. Ehk siis vägistasime J panni ja tegime pelmeene… ja PRAELEIBA. Nämm-nämm. Aeg möödus.
Kummaline on see, et K ei jõudnudki Tartut väga näidata. Sai mindud Mökusse, kus oli sünnipäeva tähistamine ning väljas miinuskraadid, mis tõi kaasa selle, et Möku oli megalt täis ja ees oli vaid mõni külmetav nikotiinik.
Kuna seal olemine oli inimvõimete vastane, siis seatsime sammud Zavoodi, kus leidsime laua, mis kubises tuttavatest nägudest. Nii kubises, et meil ei olnud tehniliselt lauda… ja mina sain oma esimese õlle. Loba. Loba! LOBA!?
Noh ühesõnaga tavaline Zav, mis hakkas inimesi muutma ja täis saama. Ehk jõudsid lauda Mökus litsutud inimesed.
12 õlut lauda ja elu oli jälle lill…
Esimene Sipsik sai K-le välja tehtud.
Tavalised sammud läbi Herne Supilinna peidupaika ning viin kallutus enese sisse.
Kella kiigates meenus võtmete omanik ning suund tagasi Zavvi, aga seal polnud kedagi ning telefoni omanik ei vastanud. Tegime paar tantsu ning telefon vastas. Tuttavaid nägin nagu murdu. Minevik koputas õlale. Ei mitte see Minevik ja tegelt ta ei koputanud ka, vaid tule vastu, uus ja vallatu tütarlaps käpas. Harjatult. Ning teine Minevik oli väljamaalt saabunud ning ma olen õnnelik et seda va päris Minevikku ei kohanud. Liig palju ühele õhtule.
Leidsime J Gennist ja tallutasime kolmandakorrus kuningriiki.
Sellele kõigele järgnes kella 1ni magamine. Mis oli väga tervendav. Vaimselt ma mõtlen.
Päev möödus vegeteerides, sest hommik oli juba pärastlõuna ning õhtu juba öö…
Sai end peole veetud. Mis oli algul minu jaoks kuidagi kummaline. Rahvast vähe, ruum suur. Tuttavaid vähe. Jnejne.
Aga õhtu edenedes ja õllede kasvades muutus kõik. Saime seltskonda, mis oli mõistlik. Ehk siis öösel kell 3-4 on mõistlik praekartult teha. Ja siis sinna me läksimegi. Tegime. Sõime. Jõime.
Saime öömajakese ka seal. Ning hommik oli varjane ja kiirustav.
Meel veel segane. Kainus mitte päris kohal. Külmus liigestes. Ning silmad rähma täis sai end mööda ilma rändama viia. Saadetud. Tagasi tuldud.
Mis toob ühe auttoppiku
*kui ma olin veeriku selveris, klapid peas ja näppus õunamahla allahinnatud pakike, siis kassade juurde jõudes oli kõik vaikne. Rahvas rahulik ja kassatöötajad nagu ei teinudki tööd. Nad kulgesid.(mul on alati klapid nii et ma saaks ka ümbrust kuulata.) ja äkki käis krõps. Kõik hakkas piiksuma. Järjekorras olevad inimesed hakkasid nihelema. Kassatöötajad tõstsid tempot. Kummaline. Enne seda piiksumist oli maailm palju parem*
No see selleks. Sumpasin üksikult tagasi ja istusin nagu peksa saanud koerana J voodile. Olin läbi, aga õnnelik. Nagu me kõik kolm musketäri ma pakun.
Avastasime J, et oleme vanaks jäänud ning ei ole enam võhma reedest pühapäevani pidutseda.
Ja siis kukkus kell… ja mina kukkusin koju. Vot tak. Vodka!

Nu ma ei ole kindel, kas sellised postitused om ikka kõikse paremad. Aga nuh…

Vanapagan saab õndsaks kurjuses

Posted in Määratlemata on 12/13/2010 by kuuvari

Lugesin, meenutasin ja mõtlesin. Vanapagan tahab õndsaks saada. Kas saab või mitte? Ei saanud või sai tegelt. Ah, kes teab. Samas Antsu jutu järgi saavad õndsaks need, kes tööd teevad. Mina siis õndsaks ei saa. Samas ei usu ma ka seda usku. Seega pole vist õndsaks vajagi saada. Palju ju ajavad, et ei saa õndsaks nii või naa, sest meil lasub pärispatt. Kuidas suuta seda, et andestatakse meie esivanemate patud. See ju pole võimalik. Või tegelt, miks me peame kandma oma vanemate patte, aitab ju nendest geenidest kah, mille vastu me kogu aeg võitleme. Kristlus, ristlus ja muudmoodi enesepiinamine.
Sõna ja usuvabadus.
Sõnavabadus toob meelde vaid loa ja vabaduse kõnelda mida sülg suhu toob, aga vähesed mäletavad, et see annab ka õiguse vaikida.
Samas on minu meelest ka usuga. Põletame riste ja külasid, aga keegi ei mäleta enam, et on ka õigus mitte uskuda =)
Ma just avastasin, et ma olen mingi 3 nädalat Tartus nüüd! Win!
Oki mingi suurem osa olen kodus ehk…mine tea…

Puuritus

Posted in Määratlemata on 12/07/2010 by kuuvari

Istun loengus. Ülepika aja. Palju on teha ja ma hullun. Kohe lähen ettekannet tegema, aga ma ei oska… enne tegin samuti ettekannet ja ma ei teadnud mida räägin. Tegin ära. Nii lihtne see ongi. Teen ka selle ära.
Mu toanaaber kolib meie toa vastu. Seega saan ma omale toa… no mitte päris üksi ma ei jää. Hirmutav. Täpselt.
Tänases päevas oli ka põnev seik. Mul on 45mintine paus ja teen omale võileiba kui Lõvi sisse astub ja tahab salaplaani arutada. Plaaniks oli asi, mis pani käpad värisema. Pidin kitarril mängima „Palju õnne sünnipäevaks“ tema isale läbi telefoni. Nuh sai mängitud kogemata kutsuvale telefonile kepsud all värisemas… aga isa ei saanudki kätte. Et kunagi öösel jälle. Põnev. Hirmutav. Arendav. Täpselt selline vist kõik temaga seotu ongi. Igav ei hakka.
Samas ma tunnen eneses rahulikkust ja tasakaalu. Kummaline ja hea.

kõverpeegli ausus

Posted in Määratlemata on 12/03/2010 by kuuvari

Ma sain aru, et möödunud on vaid 4 kuud, aga tunne on nagu oleks aasta või pool aastat. Ma olen muutunud ja palju. Sellest ma jahun siin vist ka palju. Kordamine on tarkuse ema, aga kes ise on? Ah see selleks. Ühesõnaga on vaja rohkemat kui koormatäis tähti ja sõnu. Tähed säravad kirkalt hommikutaevas.
Ma ei maganud üks öö. Jõin, et magada… jõin, et unustada. Rääkida.
Tunne on alasti. Ja samas kindlam. Kummaline on see inimese mõistus.

Tegin sõnad, aga ma arvan, et need ei toimi ikkagi. Sise tunne kõrvetab. Ma olen inimeste sõnades kahtlema hakanud siin oleku ajal. Ma ei usalda neid enam. Inimesed valetavad. Palju. Nad on viisakad. Väliselt.