Sa ütled, et vihkad valet, valskust. Samas sa vihkad ka tõde, ausust. Täna ma olen mina, nägu pole kõrvuni, ei pea kinni aastaid kestnud dialoogidele. Samad küsimused ja valik vastused, mida me oleme juba aastaid lausunud. Täna õhtul olen see, keda sa pole enne näinud, kuid mis on alati olemas olnud. Siit maja seintest eemal, seal kus ma julgen olla mina ise.
Sa karjud mu peale, sa ei talu seda. Sa karjud, miks ma nii mossis olen, miks ma haugun.
Ma olen nii väsinud.
See südamest tulnud ülestunnistus, ei sobi sulle. Sa tahad teada miks. Sa karjud, neid samu asju mida kogu aeg.
Meie perekond vajab abi, kuid sa ei mõista seda. Sinu jaoks on see kõik normaalne.
Minu jaoks mitte, ma olen sellest kõigest nii väsinud. Ma tahan igavest rahu. Tahan minna nii et süümepiinad mind tagasi ei hoiaks. Tahan olla ise ilma, et see vale oleks.
Ma tahan, kuid sa ei lase….

Ma olen nii väsinud!

kui mina alles noor veel olin….

Tallinn, suurlinn, ainuke linn nagu tallinlased arvavad.

Põnev kogemus, tõsiselt Hallsi jagamine ja armastusering. See tuba, see olek. See teadmine, et sa ei karda hüpata, alla. Sinna kus keegi haiget teha ei saa ja see et sind pole enam siin. Kuid ikkagi jäin siia, kuid midagi minust hüppas alla. Kindlasti oli see tükike tervisest ja natuke hinge rahust.

Ma tean mida sa tundsid. Tegelt mitte, kuid ma tahaks seda tunda, ma tahaks tunda seda põhja, seda põrandat millest madalamale pole võimalik minna. Tahan olla seal, et näeks kui hea on olla siin kus ma praegu olen. Tahaks rääkida kõigest ausalt kellelegi, kes mõistaks kes aitaks. Kellele poleks vaja enam piinlikus silmis otsa vaadata. Inimest kes ei saks mulle kunagi haiget teha sellega mida ta teab.

Ma ei suuda pidureid täielikult maha võtta, see tapab mind, see sisseelamine ja see teine mina. See kes istub nukralt ja mõtleb miks on maailm selline mitte selline.

Tallinn oli ammu, nüüd on tartu ja mesilased ja kaisa ja kõik muu…. kõik mis on valesti. Vasakul ja paremal ja otse ja seal kuskil kaugel. Ma olen muutunud, halvemuse poole, kindlasti. Ma tahan olla parem inimene, tahan olla selline nagu teised mind näevad, mitte see keda nad kohe ei näe. Kes on minu sees…

midagi kaob

täpselt,enam pole seesee. nii kurb on, ainuke pääsemine on põgenemine. äraäraäraäräa. lihtslt ära. kõik mida lootsin on läinud, eile oli ilus.OLI. siis jah…..
miks päevad on nii erinevad, miks.
muidugi mudu oleks liiga igav.
praegu on väga hea rääkida , siin on laheseltskond just praegu. asi hakkab rööpasse minema.
psühholoogia, filosoofia ja elu ise.

elu veereb

Pole ammu näinud Teda. Pole ammu rääkinud otse oma probleemidest ja nii et keegi ka mõistaks, millest ma räägin.
Asjad hakkavad liiga palju ülepea kasvama. Liiga palju on teha, liiga palju asju järgi teha. See kuradi meedia nädal sakkis terve mu perioodi ära.
Mind ja minu tahtmist kõike teha ja otsustada. Samas kui ma neid ei tee ei lähe miski nagu käima ka, kuid tegelt läheb. Ma usun et läheb.
Peab…

homme tule tore, imelik ja põnev päev, lõpp eriti. ma lähen õmblemist õppima ja vaatama;)

Küll küllale liiga tee….

Kõige vaiksem päev peaks täna olema, aga võta näpust. Elu nagu telefonikeskjaamas ja tunnete keeristormis. Kust alustada, ei teagi täpselt. Peaks rääkima teile, mu tundmatud lugejad. Mõnesid ma aiman, teisi ma kardan ja kolmandas…. kes kurat neid teab.

Ausus on selline keeruline asi, mis vahel on kasuks ja vahel kahjuks, kuid kuna miski on seda keegi ei tea. Kas olla aus ja öelda või vaadata kõrval ja loota ja olla seal kus vaja ja mitte tegutseda.

Liigne ausus ja otsekohesus võib nad ära hirmutaja ja põgenema panna. Kuid samas jään ise hullu olukorda.

Istun aknalaual, pilku riivavad viimased päikese kiired. Just praegu on aeg, just see viimne hetke, see õige hetk. Tõusen, sirutan oma viimsed tiivad ja hüppan. Igavikku, sina kus sind pole, sinna kus pole teid kumbagi. Tegelt on teid rohkem kui 2, palju rohkem.

Mina olen ikka siin. Aknaklaas on terve, kiired on laskunud majade taha. ja silma on tikkunud pisar, kõigi Teie pärast, iga ühe jaoks üks. Või mitu. Avan akna, pistan pea välja ja mõtlen, mida ta mõtles, kas tõtt või valet kas ta ootas ja ootab vastust. Küsimused küsimustele küsijatelt, vastajatel puudub vastus vastustele.

Keeran ringi homme otsin vastused vastustele ja küsimustele, allandjad pole hinna ei siin ega seal pool piiri.

Kuskil jookseb piir, aususe ja ellujäämise vahel. Mina kõnnin piiril ja nihutan neid, sest tavaline on suhteline ja piirid on vaid meie ettekujutuse ja kasvatuse vili, meie ise oleme piirid iseenda jaoks.

Reedel sai koolis väike ilu otsing korraltatud. kooli digipeegel kaasas ja üks ilus paralleelikas kaasa sebitud ja läks lahti. põhimõttelislt oli suurem eesmärk ka, aga sellest ei tulnud midagi välja. tõsiselt see oli raske, et üldse sellest pilti saada millest vaja. ikka jäi tema kaamera silma ette.

sai ka keerulist juttu aetud .sai oledud tõsine ja vaatatud kõrguselt alla maailmale, mis oli suti viltune ja vigane. juuste lehvides ja mõtted peas ringi liikudes.
Jah, horoskoop paneb hobustele omaks hea nõuandmise. ma loodna väga et ei kordu see, mis toimus egertiga. loodan, et tal veab, samas sooviks äkki midagi muud.
kes teab!?

pole ammu saanud lihtsalt maha istuda ja rääkida läbi teiste probleemide enda probleemidest. pole ammu nii aus olnud kellegagi, merike on kaugel ja eemal. kadu ja enam pole nii lihtne kõigest rääkida. temaga on kergem ja teda näeb tihemini, kuigi jah ma ajan ta hulluks või kisun kaasa oma narri maailma.
Kurb et vedasin teda täna alt, kuid haigus vedas mind alt. elan üle.elab üle.
Miks juhtub alati nii, et mina pean armuasjades nõu andma, kui endla on kõik omadega puu taga ja osaust pole ollagi. ika tahetakse nõu ja ma annan. nii head kui halba suudan anda. äkki minu erapooletus ja kõrvalt nägemine!? kes teab. loodan et kõik saab kõigiga korda.
rääkige ma kuulan.
seni kuni teie peate kuulama…..

Nii siis meie esimene nuppude värvimis talgu.
Eks mida muud oleksgi teha nädal enne suur Kristiine Laata.
Kogusime kokku kõik nupukesed, mis tehtud meil ja kallasime hunnikusse, kurvastuseks avastasime, et ei saagi neis suplema hakkata, aga loopida võib ikka.

Kogusime kokku kõik vajaminevad asjad ja läkski lahti!

Suureks avastuseks oli see, et neid oli ikkagi päris palju. Vähemalt värvida. Nupp nõela otsa ja pintsliga üle.
Kesköö paiku õpetasime ära ja jätsime märkide peale maalimise valgemale ajale. Jätsime nupukesed üksi kuivama.

Praeguseks on nupud omale ilusa kirju katte saanud ja ootavad mängimist. Esimene komplekt sai ka sisse mängitud. võrreldes selle mänguga millega tavaliselt mängime olid need suti võõrad, kui põnevamad ja nõudsid palju rohkem tähelepanu.
veel tuleb teha koti värvimis talgud ja välja mõelda logo ja muidugi müügitaktika.=)
Kui põhimõtteliselt olema valmis Kristiinele minemiseks.