Sa ütled, et vihkad valet, valskust. Samas sa vihkad ka tõde, ausust. Täna ma olen mina, nägu pole kõrvuni, ei pea kinni aastaid kestnud dialoogidele. Samad küsimused ja valik vastused, mida me oleme juba aastaid lausunud. Täna õhtul olen see, keda sa pole enne näinud, kuid mis on alati olemas olnud. Siit maja seintest eemal, seal kus ma julgen olla mina ise.
Sa karjud mu peale, sa ei talu seda. Sa karjud, miks ma nii mossis olen, miks ma haugun.
Ma olen nii väsinud.
See südamest tulnud ülestunnistus, ei sobi sulle. Sa tahad teada miks. Sa karjud, neid samu asju mida kogu aeg.
Meie perekond vajab abi, kuid sa ei mõista seda. Sinu jaoks on see kõik normaalne.
Minu jaoks mitte, ma olen sellest kõigest nii väsinud. Ma tahan igavest rahu. Tahan minna nii et süümepiinad mind tagasi ei hoiaks. Tahan olla ise ilma, et see vale oleks.
Ma tahan, kuid sa ei lase….
Ma olen nii väsinud!