Pai kiisule…

Mis peab juhutma, see ka juhtub. Olgu mõtted mis tahes. Olgu tunne mis tahes. Olgu öö kui tahes pime.
Jõin end kaineks. Jõin endasse mõistmise. Entaks olemisetungi.
Jõin endasse hommikukiired ja pimeduse sahina. olin. Olemas.

Istun sest tean, et kui prooviks püsti tõusta, siis lendaks ma lihtsalt ära. Kaugele ja kõrgele. Päikese õlale laulu jorutama. Lihtsalt lendaks. Sest vahel on nii, et mida rohkem sa täis oled, seda kergm oled. Täis maailma.

Ma ei tea, aga elu on täpselt nii keerukas, et mne või hulluks. Ja samas nii lihtne, et ole maailma õnnelikem inimene.

Tiigrinahas narr

Miskit on lahti. Minu ja maailma vahel. Ma olen täiesti rahulik. Taskaalus. Aga mingi tagumises sopis on miski, mis tapab mind. Miskit, mis tahab välja tulla ja karjuda. Meeletult karjuda ja rabeleda. Välja elada. Karjuda, et maailm on nii kurdadi ebaõiglane. Keeruline. Mõttetu. Samas ma tean, et maailm on tore. Ning et mul hakkaks igav, kui ta ei oleks keerukas. Samas.
Praegu ma tahan lihtsust. Lihtsalt olla. Vaadata. Peegeldust silmadelt. Kuulata. Rääkida. Olla. Mõtlemata.

Ma olen ikka mõelnud vahel, et kas see on siis tõesti karmavõlg, et ma ei saa mitte kuidagi õnnelikuks. Et mu miski ei laabu. Et alati on miskit valesti. Või olen ma liialt nõudlik. Nõuan liialt. Samas. Ma tean, et nii see päris ei ole. Ma olen suht vähenõudlik ja kohanev. Rahulik, nagu mõned väidavad ja samas on neid, kes ütlevad, et minust närvihaigemat annab otsida.
Kes ma olen? Kes ma EI ole?
Kas ma üldse olen olemas?
Mõnikord on tunne, et lihtsalt läheks ära. Pakiks koti ja põgeneks. Samas ei. Ma tahan jääda ja näha, mis saab. Mis juhtub. Mulle aitab põgenemisest.
Ma vist olen küpsemaks muutunud.
Eluga tuleb silmitsi seista. Teda katsuda. Muuta.

Mul on vahel tunne, et ma olen maailma suurim loll. Tõesti. Narr! Arglik väheke isegi.
Mis väheke….

Pudeli suule kummutan. Joon ahnelt. Tilkagi ei kuku maha. Joon, kuni saan otsa. Kuni maailm lahkub. Kuni jääb vaid viirastus. Viirastus paremast elust. Viirastus sellest, et sõprus on veel olemas ning headus võidutseb maailmas.
Hommikul teen silmad lahti mõistes, et mõni unenägu jääb näoks kõverpeeglis. Jääb ja ei kunagi tule pärismaailma…

Jultunud pahapoiss

Et ma siis kirjutan. Mida? Ei tea veel, aga käsk on vanem kui meie ja seega tuleb alluda loodusjõule.
Eelmine postitus oli emotsioonide peal toimiv. Mitte mingit mõistust selles ei olnud. Mõistlikkust. Oli vaid vabanemine. Iseendast ja teistest ja mingil määral ka minevikust.
Ülikool! Üli kool! Üli elukool!
Ma ei tea kui palju selles elukoolis lööb kaasa ülikool, aga eraldi elamine ja isemajandamine ja poole toa omamine kesklinnas on küll väike rollimängija. Iseenda kamandada. Olen koer kelle kaela küljes on rihm ja hambus on rihma teine ots. Seega olen ma peremeheta eksinud hing. Vahel saba püsti ja vahel niuksun kuskil paduvihmas. Nii lihtne see ongi. See ongi elu. See ongi lihtne.
Ma olen rõõmsam ja väsinum. Enam ma pole rõõmus valedel eesmärkidel. Valedel tunnetel. Samas kunas ma tean, mis on tõde ja mis vale. Kunas ma iseendale ei valeta?
Kuna ma tean, milline pool minust on tõerääkija? Mis siis kui mõlemad on tõesed? Kahestunud isik. Olla introvert ja ekstravert korraga. Olla narr ja kuningas korraga. Olla elu ja surm korraga. Olla ja mitte olla. KORRAGA. Ajaliselt vb mitte. Olemises küll. Muutun keskkonnas jääpurikast lõkketuleks. Ja kõrvetan kõiki oma külmade näppudega. Soojendage mind, kuid ärge ise põlema süttige.
Rutiiniks on muutumas kell 3-4 magamamineks öösel/hommikul.juteldes köögis teetassi taga elujooni sirgeks. Kaarditame mõtteid ridamisi sekka.
Ma ei ole lõvitaltsutaja. Ma ei ole ise ka loomade kuningas. Ma ei ole vabastaja. Ma olen mina. Punkt.

Alaväärsuskompleksidega hipi-hunt, kes on maskeerunud mutiks

Uus lehekülg on ees. Ta on puhas, aga kortsunud. Täpselt selline tunne on ka mul. Kui hästi vaadata, siis on näha ka eelmiselt lehelt surutud tekst. Vastu valgust. Või siis tuleb kõik mustaks värvida harilikuga. See puhas ja kortsus leht omab nii palju infot, et ise ka ei usu. Leht ise ka ei usu. Ta tunneb end vaid kortsuliselt.
Tundetu valge lehena, kelle pind on nõretanud sõnadest ja emotsioonidest. Ta ei tea mida teha. Ta tahaks läita tule ja süttida. Põleda tuhaks. Kortsud minema visata. Sündida uuesti. Olla väetis. Olla väeti. Olla väliselt väeti ja suruda oma pea kellegi sülle ja olla. Tunda kuidas keegi kaitseb teda kõige eest. Tuule. Päikse. Vihma. Kurjade sõnade. Inimeste. Elu.
Eest.

Isegi kui selline inimene on. Näiliselt. Ei suuda see viirastus kaitsta seda lehekest sisemise tule eest. Sisemise tasakaalutuse. Sisemise surma eest. Keegi ei hoia seda paberikiudu süles. Kõik haaravad tervest lehest. Sisse piilumata. Arusaamata.
Kellelt need kortsud… jah huvitundjaid on palju. Uudishimu on patt, kas te siis ei tea seda?

Ma kohtusin loomade kuningaga.
Ja mõistsin.

Neoon idioot

Minu nädalavahetus Tartus oli hull ja samas nii igav. Ei ja jaa…
Täpselt selline hull aeg. Hull segadus. Hullud mõtted tulid pähe.
Korter oli vähemalt mega lahe, aga kühe kuidagi. Külm. Üksik. Ma sain üksindusse. See oli hea. Aga ma oleks võinud ka panni omada. Siis oleks eriti lahe olnud. Pelmeenid. Ja keegi kellele kokata. Haigus võtab inimesi maha. Saatus. Kohtuda inimestega ei ole alati enda teha. Saatus. Kurb. Ehk isegi õigem. Liikuda edasi. Viljandisse. Siinsesse julma keskkonda. Üksindusse, mis kätkeb koos olemist ja kallistusi kell 3 öösel köögi pimeduses. Jeah. Ma olen segaduses siilike. Mida ma tahan?
Keda ma tahan?
Kas ma üldse tahan?
Jeah. Ma olen muutunud laisaks. Vanaks. Huvi kaotanud. Istun ja vaatan ümbrust. Õlleklaasipõhja. Sõprade silmade taha. Ei viitsi enam uusi uurida. Proovile end ja neid panna. Panna.
Üliõpilase elu vist väsitab. Muudab keeruliseks uue otsimise.
Tõsi. Uudsust ma leidsin. Esimesel ööl tartus. Leidsin. Lõin käpaga vasta laupa ja kõndisin karges linnas edasi. Ning jh. Ma jäin hiljaks. Lalalaaa.
Rebaste nädal käib.
Ma ei viitsi.

Elus…

Sa oled hea. Sa oled nii hea ja sügav, et ma upun. Panen endast juurde, mõtlen, millest säänsed laused on tulnud. Kuidas kasutada kogemust. Panna kirja maailma valu.
Ühe sõnaga.
Ühe leheküljega.
Haakuda mu meelde ja põletad.
Kõrvetada.
Panna mõtlema.
Istun okkalisel pingil ja joon teed.
Joon sinu sõnu samuti.
Joon enese mõtteid, mis käivitatud.
Lehed sahisevad.
Suits kustub.
Tõmban kuid midagi ei tule, sest pole enam ruumi. Ma olen täis. Iseend.
End… ja mõtteid.
Viskan suitsu patta.
Patt kohe seda teha.
Tänane päev on teisiti kui teised. Ma olen elus.
Üle pika aja.
Öösel sündisin.
Vabadusehaardes. Soojuses. Igatsusekaja haardes… tema haardes…

Ma olen HULL

Ma olen ÕNNELIK

Ma olen…

Kaev tares

Selleks, et aru saada kui hea on, peab proovima paha. See on nii vana tõde, et ise ka ei usuks… aga näe, mõni kord peab seda ikkagi üle kordama/läbi kogema.
Mingis osas olen ma rahu sõlminud. Kaesin reedeööl maailma ja mõistsin… nii lihtne see ongi. Tõsi. Üks ots on veel lahti… selline kummaline ots. Millest arusaamine raskendatud. Eh.

Sain raamatu kätte… nüüd hakkan lugema. Ja tõsi, ma suutsin ka kooliga tegeleda. Ma olen tublimaks muutunud… eh =)

Pühapäev maailmas…

Kodune pühapäeva hommik tares. Selline vaikne. Rahulik. Ning päike on kadunud pilve taha muutes hommiku sombuseks ja uniseks. Tassike kohvi. Kuid energiat pole ikkagi kuskilt tulnud. Nüüd läheb tassteed ja jutuajamised tarenaabriga… elu nagu teisel planeedil… Kuskil alateadvuses haamerdab aga teadmine tulevasest eksamist ja koolitööst… aga see on seal ja mitte siin… lihtsalt tuleks end väljalülitada ja lampi õppida. Nii nagu ma ei oska. Täpselt.
Kuhugi on kadunud sügispäike. Samas rahu on ikka. Olen küll sassis, nagu tavaliselt. Aga. Aga täpselt.

Mul on täpselt nii uni ja viitsimatus, et ma ei viitsi arutleda teemal nagu inimesed ja käitumine. Miks peavad mingid suvalised piffid kogu aeg üksteist suudlema… nii et las see jääb tuleviku muusikaks.

Ootan hetki ilusaid…

Aeg on möödunud… tunded muutunud…seinast seina jooksnud. Kakelnud enda ja maailmaga.
Ning jah, ma olen leidnud paar loengut, mis on metsikult head. Täna oli teatriajalugu, mis oli meeletult hea. Andis energiat, et koristada ja sättida. Oli ka õnne ja sai lõpuks pesu pesema. Ning jah, olin see õhtu kaine… jumala kaine ja see oli hea. Peakski nii jätkama. Homme ka..samas homme on pidu. Ei tuleb toimetada. SEST mul on plaan võtta 4 loengut…tõsi 2 olen juba käinud ja kolmes olen suti hiljaks jäänud…mööda rääkimised…aga üks aine on meie kursusel plaanis järgmine aasta alles, et teen ette. Nigu nii on praegu väga lebod päevad. Üks loeng päevas pm. Mis elu see on… joomine vaid… ja järgmine aasta on ju tegusam kah…ehk on siis lihtsam. Mine tea. Segadus on praegu mul vaid.

Keegi võiks vastata…

järvelt maale hüppav tõuk…

Ei saa murda, seda mis pole sinu oma… ei saa haiget teha… nii vist täitsa on jh.
Istusin täna trepil ja pähe tuli üks tore mõte… lennata jõe, st järve äärde(mul on proobleem jõe ja järvega, Tartus oli ju vaid jõgi…tore ja armas, keset linna). Seda ma ka tegin. Kõrgemäest alla, mis tõi meenutusi perfonksi aegadest. Siis kõmpisin järvele lähemale mööda tühje tänavaid. Kell pool 9 hommikul pole ju väga palju inimesi liikvel. Mina olin. Teel. Olemisse.
Istusin samas kohas, kus folgi ajal sai istutud ja maailma imetletud. Vees ei suplenud see kord kedagi, mina olin üksi ja kuskil võsa ääres ei jagatud armastust, vaid üks kalamees oli kauguses paadiga järvel. Nuh pardid olid samasugused. Prääksuvad olendid.
Ja muusika…hea muusika kõrvus. See oli nii kosutav. Kurb. Nukker. Mõtlik. Keeruline.
Tunded lõid laksudes üle pea. Päike piilus oma mitme silmaga järvepeegeldusest mulle silma ja tuul puhus tuha laiali.

And I start to miss you, baby, sometimes
I’ve been staying up and drinking in a late night establishment
Telling strangers personal things

Summer in the city, I’m so lonely lonely lonely
So I went to a protest just to rub up against strangers
And I did feel like coming but I also felt like crying
It doesn’t seem so worth it right now

Summer in the city, I’m so lonely lonely lonely
I’ve been hallucinating you, babe, at the backs of other women
And I tap on their shoulder and they turn around smiling
But there’s no recognition in their eyes

Oh summer in the city means cleavage cleavage cleavage
And don’t get me wrong, dear, in general I’m doing quite fine
It’s just when it’s summer in the city, and you’re so long gone from the city
I start to miss you, baby, sometimes

Jah…
Mida sellist on…
Kuigi on sügis.
Ja teadmine.
Ja ma ei koputa kellegi õlale.
Sa ei sarnane kellegi teisega.
Sind pole.

…