Arhiiv: mai, 2011

piirilisuse selgus

Posted in Määratlemata on 05/31/2011 by kuuvari

Prillid on sellised kummalised asjad. Nad samas teravustavad maailma ja lasevad inimesele maailma selgemalt näha. AGA samas nad piiravad vaatevälja, panevad maailma selgesse raami. Kas siis ongi nii et raamis olev maailm on selgem, sest ei ole neid raamist väljas olevaid muutujaid. Nii et ükskõik mis suruda raami või võtta temast vaid see, mida vajame, siis on see lihtsamast lihtsam? Kõlab loogiliselt.
Aga prillid ei meeldi mulle ikkagi. Tõsi, ma näen paremini ja samas pole ma enne kunagi nii vähe näinud. Milleks siis see kagelolev selgus, kui sündmusi ja pilte on nii kuradi vähe, mida vaadata. Raamistatud maailm.
Üks paberileht on üks suurimaid vanglaid…
Keegi ei tea, mis maailma sinna luua saab.
Kes valitseb.
Lugeja
Kirjutaja
Leht
Piir
Õht…
..
.

sigrimigri lapaduu

Posted in Määratlemata on 05/29/2011 by kuuvari

On aega läinud ja mõistmisest saanud mitte mõistmine ehk siis olen tagasi alguses või hoopis lõpus. Mine tea ja võta kaasa mõte…
Kas pole mitte tore olla inimene?
Sul on kilode viisi maailmaraskust õlgadel ja joobumus tekib vaid pudelisse vaadates. Muidu on kõik kuidagi häguselt masendav. Rõõmu tunned vaid asjadest, mis maksavad nii palju kui sms laen lubab. Lalalaaa olen kringli-inimene. Siiru-viiruline suleline…
Aga aitab iroonitsemisest, sest asjad tõsisemalt tõsisemad. Jah, kuulsite õigest. Asjad on ka vahel tõsised. Eriti kui nad vaatavad meid enda keskkonnast. Asjade maailmast, mida inimloomad nii väga kokku armastavad tassida. Kuradi kodustatud oravad ma ütleks! Täpselt!!
Irooniksemiseks on vaja seda rahulolematust enda ja maailmaga. Mina ei ole mitte miskit valesti teinud seega olen täitsa valelt õige..

vaikselt maailmale

Posted in Määratlemata on 05/28/2011 by kuuvari

Kummaline on see festivali elu. Jooksed. Kõnnid. Torised. Tunned. Näed. Haistad.
Kokkuvõtlikult on see nüüd läbi ja algas uus „festival“ ehk siis Tare Taarapidu. Teine päev kaigub ukse taga. Muusika. Jutud. Õllepudelite kolksud.
Eilne oli teisiti õhtu. Mina ei jooksnud mööda taret ringi ega ajanud lolli juttu… Minu pidu toimus minu toas. Ja see oli!
Viimane pidu viimaste sõnadega. Aus. Piirideta. Lihtsalt väsimus murdis mu maha… mis on kurb.

segadus

Posted in Määratlemata on 05/23/2011 by kuuvari

Kummalised kunagised kummituskillud. Ehk siis kaotasin enda elust mingid tunnid.
Aju ja mälu on mõneti täitsa tark asi. Ta teab mida unustada, aga inimmõistusel on ka teine suund, kes tahab kontrolli ja teada. Ja seega krt sa ikkagi otsid üles selle kadunud hekted ja tunned piinlikust. Vahel ka kergendust. Vahel.
Mis minust saab?
Hea inimene?
Kunas?
Siis kui kõigile haiget tehtud ja enam keegi ei tunne mitte midagi?
Kui ise enem ei tunne…
Ei tunne haiget tegemise valu…

Koletised kuupealt kipuvad ikka inimeste sekka hambajälgi jätma.
Maitseme ju hästi.
Vürtsikad ja segadusest segatud.

Tipa-tapa suvekõrvitsa tõlda uut hullust tantsima.

Vaikust!

Posted in Määratlemata on 05/19/2011 by kuuvari

Täna oli jälle KILD. Peaks tihedamini enda sisse vaatama. Arendama oskust mitte mõelda. Olla lihtsalt. Et mitte minna hulluks.
Okitoki. Ma jään nüüd kuss!

Elatav elu

Posted in Määratlemata on 05/12/2011 by kuuvari

Kummalised tunded valdavad mind. Segadus missugune. Mis oleks õige ja mis on vale. Mina lihtsalt olen. Olen olemises ja hetkedes ja ööd on soojad. Juba.
Mingil hetkel, minevikus, ma uskusin armastusse. Nüüd, olevikus, ma enam ei tea. On tunne, et ma olen kõiges pettunud. Elus. Armastuses (kui see olemas on). Tulevikus. Mul on tunne, et olen tundetu. Lihtsalt olen ajas. Vaatan silma ja kaon. Järgmisesse.
Mulle meeldib see hetk, kus öösse saabub valgus ja sama palju kui ta meeldib, ma vihkan seda. Tahaks, et öö vabadus kestaks. Et ei tuleks hommikut koos päevatööga. Seda ja seda vaja teha. Öösel on aega vaid sellele, mis hetkel on. Vaikus, kuigi südamed räägivad. Ja maja ütleb sõna sekka.
Mul on vahel tunne, et elan topelt elu. Kui mitte rohkem isegi. Milline on õige elu. Kas üldse õiget ja valet on olemas? Vanasti olid mul maskid. Nüüd on asi tõsisem. Mina olen peaaegu sama aga mu ümbrus muutub. Ja ma lähen kaasa. Ma vist teisiti ei oska. Aga ma ei kurvasta. Elu on elamiseks.

Segipööratud pahupoolne kampsun

Posted in Määratlemata on 05/09/2011 by kuuvari

Langetatud puud koorisin paljaks. Endki olen nädalaga paljaks kiskunud, vitstest vabastanud.
Istusin enese madalal voodil ja koos inimestega kuulasin plärisevat kitarret ja enda pehme keelelist pilli. Viisid lendasid meloodiatest vahel välja ja rütm tegi kukerpalle. Tore oli. Ja siis saabus hommik ilma ööta. Valgus immitses lihtsalt kardinate vahelt välja. Lihtsalt. Kindlalt.
Edasi ekslesin vanades majades enesehingega. Purskkaevud purskasid tõde ja mõtteid.

Sa tuled mööda teed
Ma aiman sind
Ja siis sa kaod
Kuid on miskit mis jääb
Sinna tänavakividele
Hõljuma
Vee taustale sillerdama
Ja sa kaod
Õhkki ei kõnni enam
Sinu südamerütmis
Mööda tänavat
Lõputusse

Ma ületasin enda. Ma olin julge. Ehk isegi. Samas, ma ei ütleks, et see oli suur kogemus. Samas. Ma näen seda alles tulevikus.
Ma kohtasin meest, kes küll norkab öödes kui troll. Aga. Tal on päeval mulle jagada palju mõttelõngade alguseid. Minu asi neist vaid kududa korralikult soe kampsun.
Ehk siis neljapäevast algas luule ja mõtte maraton, mis kulges reede öösse. Laulvad kirjanikud ja kummaliselt sinised silmad. Katusekorteris punase taeva taustal. Viiv veel ja ma lendan. Ära…
Maa peale tõi mind karm reaalsus. Karmi käega. Tõi mind tagasi koju. Viljandisse.
Ma teen haiget. Iseendana olles. Kuidas olla, kui kuidagi pole hea. Minevikus tehtud vead on oleviku pinnud hinges.
Ma tahaks vabandada. Aga ma ei oska.

kevadsoojus

Posted in Määratlemata on 05/01/2011 by kuuvari

Langetasin puid. Vaatasin kuidas elu langeb. Tunnetasin okste raskust, kui neid hunnikusse tassisin. Olin kurjategija. Nagu iga päev.
Nädal algas päikses. Kõrvetas ja muutis mu tumedaks. Sain lugeda üle pika aja ilukirjandust. See meeldis mulle. Vägagi. Olin rahul. Soojusega. Teisipäeval mängisin tagahoovis kitarret ja nautisin lauljat. Ilus õhtu. Ilus hetk. Viljandi, mis juba meenutab kuidagi Tartut. Aega läheb, aga asja saab.
Külmaks kisub.
Jah.