Arhiiv: detsember, 2009

Looja siseheitlus

Posted in . on 12/29/2009 by kuuvari

Sõnades on vägi ja väes on tuld ning luuletav katlakütja on siis ülem või? Või siis on parem olla luuletav tuleneelaja…
Kirjanik on looja. Ta loob oma maailmu.(A. Camus)
Minu meelest vägagi õiged sõnad, aga kunas saab inimesest kirjanik ja kunas saab sõnavadast maailm… palju küsimusi ja veelgi rohkem segadust.
***
me oleme olnud abielus 30 aastat
ütles too mees.
kuidas see teil õnnestunud
on? küsisin.
me mõlemad alustame hambapastatuubi
pigistamist altotsast,
ütles ta.
järgmisel hommikul
hambaid pestes
pigistasin ma hambapastatuubi
altotsast.
muidugi, kuna ma elan üksi,
jäi tähendus
hämaraks
nagu harilikult
ikka.
(C.Bukowski)
Bukowski on hea! Minule suudab ta alati pildi silme ette manada, alati. Huvitab kas ta ongi siis selline nagu ta alati kirjutab end olevat, selline bohheem ja joodik ja ükskõiksuse isand. Selline nagu umbes Dr House. Aga päris.
Mees rummipudeliga suti juba purjus küsimas otseseid ja kaudseid küsimusi. Järgmine päev vannitoas hambapastatuupi pigistamas, pool paljalt ja pohmelliga. Vaatamas tuupi ja miskit arusaamat peseb räsitult hambaid, et õhtul jälle elada rummist.

Mineviku silmad tuleviku nutusel peeglil

Posted in . on 12/27/2009 by kuuvari

„Tõusede ja mõõnade prints“ Pat Conroy

Pea 800-leheküljeline piibel sai nelja päevaga läbi. Vot see on see vaikimine ja pühademeeleolu…
Raamat ise oli väga ilusasti ülesehitatud, andes paar vihjet millegi jubeda kohta, mis on kunagi toimunud ja siis seda paljastati alles viimastel lehekülgedel. Stiil mulle meeldis, eriti peategelase, Tommi, sarkastiline huumor. Kuigi see vahepealne love story oli küll kuidagi üle paisutatud, aga see selleks. Ju ma olen lihtsalt liialt sarkastiline selles osas.
Selle raamatu lugemine pani mind mõtlema enda mineviku peale ja sellele, et krt küll mul on ikkagi vedanud. Samas jällegi tõin palju paralleele, nii et tekkis väike hirm oma vaimsetervise pärast. Oh well! (ei, ma ei näe konksude otsas rippuvaid koeri, ega mastupeerivaid ingled, ma mõtlen midagi muud)
Jõulud ja aastavahetus paneb mind alati mõtlema minevikule. Ma ei tea, kas raamatud, mida ma loen mingil hetkel sobivad sinna hetke sellepärast, et ma olen tuus ja oskan valida ja mul on õnne või selle pärast, et ma kohendan oma elu nii, et raamatud sobiksid sinna hetke.
Raamatud oskavad mind ära viia ja kaitsta mind reaalsuse eest.

Lõbusad mängud golfikepiga

Posted in . with tags on 12/26/2009 by kuuvari

„Funny games“ Haneke (1997)
Sain oma plaani koos kolme hea filmiga kätte, nii öelda jõulukingiks lahkunud meedia õpetajalt. Lubadused. Film ise on päris armas ja omamoodi. Oki, nõustun armas pole päris õige sõna. Näha kuidas 3 inimest piinatakse ja lõpuks tapetakse, see vist ikkagi ei kuulu armsate asjade hulka. Ühe sõnaga närve sööv filmike, mis lõppeb nii segaselt. Mul pole sõnu.
Film ise liigub ilusasti nagu iga kolmas thriller, põnevust on ja ka närvipinget ja seda küsimist endalt, et kas see on see filmike, mis lõppeb hästi. Mingil hetlek saad aru, et 100% hästi see lõppeda ei saa, aga rezissöör annab 40 minutit enne filmi lõppu lootust heale lõpule, mis minu jaoks oli kahtlane. 40 minutit põgenemist või siis ilusat lõppu? Paljuks ei lähe või? Tõsi, siis keeratigi asi kõik peapeale. Kõik läks loogiliselt, kuni… milleni, mida ma ära rääkima ei hakka, sest soovitan ise ära vaadata. Ühe sõnaga mis on siis reaalsus ja mis väljamõeldis ja kummas asume meie…
Küsimusi tosina jagu ja rohkemgi. Ning jõulu päev ilusasti veedetud „armsa“ filmi seltsis, tõsi pärast seda filmi sai ma oma armsuse laksu 100% kätte nimelt vaatasin Madagaskarit:)

Jõulud lumme uppund

Posted in . on 12/23/2009 by kuuvari

Homme on jõulud… On see hea või on see halb? Minu jaoks on jõulud oma olemuse minetanud, selles võib olla süüdis see, et ma olen suuremaks saanud ja see jõuluime ja –sära on kadunud. Nüüd on kõik kuidagi nii tavaline ja üksik. Ainuke pluss selle aastastel jõuludel on lumi. Lund on nii palju ja see on hea, teeb meeled valgeks ja kohevaks, st muudab rahulikumaks. Kingid pole tähtsaim, surnud puu nurgas ka mitte ega ka liigsöömine ja enne seda higimull otsa ees nende vorpimine. Jõulud on ju tegelikult hoopis midagi muud, millega lihtsalt need eelmainitud asjad kaasas käivad. Jõulud on aeg veeta koos pere ja sugulastega just nimelt vanema generatsiooniga. Aga kui seda koosviibimist ei ole, siis on ka need muud tegevused mõttetud, minu jaoks vähemalt.
Mulle ei meeldi eriti jõulud. Oki, toredad on need vabad päevad. Kingid ei ole toredad, enam ei ole seda iha saada kinki ja ka mitte teha. Ainuke asi mida kinkida on aega, see on nii väärtuslik ja vajalik. Kingi aega iseendaga.

reisin mööda mõttemaailma teid füüsiliselt

Posted in . on 12/18/2009 by kuuvari

Ma ei saa aru, mis päev täna oli väheke ka on, aga suure tõenäolsusega ei juhtu enam midagi. Hommikul ma kohtasin üht, keda kohta ei lootnud ja kes viis korraks kõik kuidagi kõrvale. Vahet ei ole see oli ja nii see oli…
Edasi oli suht korrapärane ja õige…
Ning siis sain kõne, mis keeras kõik peapeale… ma lähen homme Tallinna. Ja ma pean Tartus ka filmima. Oki selle asja sain korda.
Ning siis sain teada, et ühes koolinäiteringis on kasutatud minu stsenaariumit „Elusööjad“. Ning see inimloom, kes algselt pidi mängima neidu saigi seal näitekas endale selle osa. Nagu öeldud, oma rolli eest ei põgene. Aga see selleks, aga lihtsalt mul on täna selline tunne, et kõik on kuidagi nii vale. Või kuidagi nii uskumatu. Dokfilm saab mingi auhinna, kirjutisi mängitakse laval ja näen nägematuid inimesi. 18. Detsember on imeline ja paha, sest kaamera on niiskust täis ja ma loodan, et see tööle hakkab, sest homme pean ma sellega filmima ja siis kiiruga tallinna põrutama ja siis koju sõitma ja siis magama ning siis hommikul lõunasse kihutama ning teatrit tegema… Puhata ka tahaks ning eraelu:)

maha uued pead, karge hein mööda kõrvu…

Posted in . on 12/16/2009 by kuuvari

Millest te tahaksite lugeda?
Nii siis kisun oma küsitluse alla ja annan kõigile teada, mis tulemuseks sai:

Raamatud 11% (2 votes)
Filmid 22% (4 votes)
Muusika 11% (2 votes)
Teater 22% (4 votes)
Minu mõttetu eraelu 33%(6 votes)
Total Votes: 18

Nii siis minu mõttetu eraelu pani pika puuga ära:) nuh mis seal siis ikka. Eks ma siis püüan olla parem ja rohkem rääkida sellest, mida mul pole. Tõsiselt kool ja kultuur võtab oma aja ja nuh aega ei jää, et isegi oma parima sõbraga kokku saada, kust ma siis veel omale eraelu peaks muretsema. Nii et teatrist ja filmist võin ikka kõneleda… raamatutest ma ei saa aru, et miks see nii vähene on. Aga see selleks, eks need issanda teed olegi imlised/imelikud…
***
Minult küsiti täna, et miks ma ei suuda luua midagi lõbusat, sest enesetapufilmid on kurvad ja nuh neid pole vaja juurde teha. Ma olen temaga täitsa nõus, aga ma ei oska lihtsalt… tõsine jama, ma ei oska midagi positiivset luua. Ikka hüppag keegi kuskilt alla või nutab piltlikult silmad peast või on niisama jobu. Kuhu on kadunud rõõmsameelsus? Päh… ma tean, et positiivset filmi on palju raskem luua kui kurba, sest positiivne kipub komöödiaks minema ja see omakorda jamaks. Ning head komöödiat on veelgi raskem luua…. oeh, et siis kergema vastupanu teed? Samas, äkki ikkagi on mul soovi midagi maailmale öelda ja näidata. Panna küsima inimesi küsimusi, mida nad ei küsi tavaliselt. Ma tahan, et vaatajad pärast tiitrite lõppu kukalt kratsiks ja küsiks:“mis asi see nüüd oli?“ ja täpselt. Ma tahan, et pärast lõppu nad mõtleks sellele. Mitte lihtsalt ei vaataks, et jeppi maailm on päästetud ja kõik. Ma tahan… ma tean, et ma veel ei oska. Ei oska anda sellist impulssi nagu andis mulle „Antikristus“. Väljuda kinost ja öelda endale Möh?!!?. Segadust tahan külvata, et sellele läbi saaks selgust. Panna mõtlema. Positiivsega on see raske. Happy-go-lucky on selline positiivne filmike, mis tegelt on jube kurb. Seda on raske teha… ning jah, see pole samas minu teema või on, aga tumedam asi tuleb mul paremini välja… oki see on see kahtluse jama, mis tuleb endale lihtsalt lahti kirjutada, et saada selgemaks. Ma lähen ja teen selle stsenaariumi nii hästi filmiks kui suudan ja järgmine film on positiivsem(kuigi ma lubasin seda ka pärast“Igapäevast elu“(=). Lubadused on küll murdmiseks, aga parem ikka kui mitte midagi. Samas „Lubadus“(Küsi!) oli palju positiivsem ikkagi…

Otsi kuni leiad ja ütle tere…

Posted in . on 12/15/2009 by kuuvari

Ma avastasin, et minu blogini on jõutud kasutades otsingut“kuuvari“. Seega on teada, et üks nime kild võib viia mõttemaailma salalaegastesse. Mis ju tegelikult ongi normaalne, ainuke asi, mis on kummaline, on see, et seda üldse otsiti. Nagu näha siis ka päris intensiivselt oli lugemas käidud. Mis on vist on vihkeks, et kas oli huvitav lugeda või olen ma endale stalkeri muretsenud:).
Tegelikult kõik mõtted, mis on kirja pandud ja ükskõik kuhu üels riputatud, muutuvad avalikeks. Isegi kui keegi teine seda ei loe, või sa ei tea, et neid loetakse on avalikud. Kirjutajale endale. Tegelikult kirjutades ju teatakse, et seda kirjutatakse kellelegi- kellelegi tundmatule. Kuid ikkagi teisele inimesele kui endale. Mina arvan nii.(kõik, mis ma kirjutan, ongi minu arvamus, kui ma ei vihja mingile muule allikale. Mõni kord peab seda mainima. Ma pole maailmatark.) minu jaoks on siia kirjutamine hoopis midagi muud, kui sulega musta märkmikku kirjutamine. See, mis on sinna jõudnud jääb ka sinna. Naljakal kombel on seda, mis sinna jõuab märksa vähem, kui seda, mis jõuab siia või poognasse. Kas see peaks vihjama mu tähelepanuvajadusele või lihtsalt sellele, et kellelegi teisele on palju lihtsam kirjutada kui endale? Ma tõesti ei tea. Ma loodan, et teine variant.

Mis on siis see, mida ma siia kirja tahaks panna(ma ei tea miks ma tahan end õigustada). Tegelikult on see arutlemine. Aasta lõpus(kooliaasta) on mind ootamas kirjand ja seega on hea omada head arutlusvõimet. Eriti kirjalikku. Seega parim viis selleks on ju kirjutamine ise. Kuigi jah, ma tean, et siin ei tee ma seda elu see nii korralikult ja pikalt ja süvenenult. Alati ei leia ka teemat, mille üle arutleda. Vahel jällegi pole viitsimist…

Tagasi tulles teemat alustanud mõttega, et üks sõnapaar või siis nimi, millega netiavarustes ringi rännata on saanud nagu päris nimeks. Sellega otsitakse mind. Kuid mida oodatakse leida, seda ma ei tea. Seda peate Teie, otsijad ütlema!
Vahel on üksi igav arutleda maailma asjade üle… seega tagasiside, otsija, on alati oodatud.

PS! Minu blogile jõutakse ka väga tihti selliste otsingutega nagu „paljad naised“, „olen nii kurb“ ja „hamleti kokkuvõte“ ja viimasle ajal ka „kirjand“. Nii et jah päris põnev. Paljaid naisi ma teile kahjuks ei paku ja pole ka plaanis. Kurbuse mõtteid ikka ja nuh hamlet tuleb varsti jälle lavale, nii et seda võib ka saada ning kirjandit ma pakun kah.

KV..

Iiveldame end olema

Posted in . on 12/12/2009 by kuuvari

Jean-Paul Sartre

„Iiveldus“

Raamatu kaanel ilutses pisikeses kirjas, et tegemist on 20.sajandi klassikaga, nuh klassika või mitte, enne ma sellest ei olnud midagi kuulnud. Enne kui olin oma stsenaariumiga oma juhendaja jutule läinud ja ta minult küsinud natuke pilkavalt, et kas eksistentsialism probleemid on mind vallanud ning soovitas mulle seda raamatut. Samal päeval hüppasin raamatukogust läbi ja nii ta mu lauale sattus, virna mis on liialt kõrgeks kasvanud. Haigus tuli kallale ja andis võimaluse ning aja, et see ka läbi lugeda. Nii palju siis sissejuhatuseks…

Teks ise oli väheke raske pärane ja kohati väga igav. Mehe eksirännakud iseendas ja küsimused enda olemas olu kohta. Muidugi tsitaate sain ka üles kirjutatud ning mõtteid enda stsenaariumi jaoks. Lõpp meeldis isegi, algus oli väheke liialt veniv… kokkuvõttes ilus päeviku stiilis kirjapandud eksistentsialistlik romaan, mis paneb(mind pani vähemalt) mõtlema enda tähtsusest ja üldse maailmast. Nagu hinduistid ja budistide jaoks on kõik illusioon… Miks mitte? Mind pole ja sind ka mitte. Eks tõesta vastupidist!

Filmihullus tulemas tagasi…

Posted in . on 12/11/2009 by kuuvari

Ma olen ära vaadanud viimastel päevadel väga mitu filmi. Seda nimetatakse haiguse positiivselt ära kasutamiseks. Teisi sõnu on mul üle pika aja aega, et lebotada ja filmi vahtida. Jeppi:D
Kõige mõnusam film oli „The girl with dragon tattoo“ ja vaid selle naisnäitleja pärast. Ausalt ta oli lihtsalt vabustavalt lahe ja ega ka lool ise midagi viga ei olnud. Sai näha nii verd, rõvedust, kui ka armastust ja ilusat rootis loodust.(oli vist rootsi, nuh midagi seal kandis vähemalt) krimka laadne tegevusliin ja nuh paha sai kinni püütud. Drakoni tattooga piff oli mõistatuslik filmi algusest kuni lõpuni ja nii see jäigi… salapärased naised on head filmides ja kirjandus teostes.
„Requiem for a dream“ on film, mida peaks koolis kohustulik vaatama. Tõsiselt, paneb nendele teismelistele aru pähe, et ei putu narkot. Väheste asjadega oli mõte ja pilt nii rõvedaks aetud, et lase aga olla. Nice.
Hmm, mingi film oli veel, etv pealt tuli teisipäeval. Singapuris toimus tegevus, selline mahe komöödia. Sobis mu nohusele peale.
Oeh, rohkem ei viitsi rääkida. Kunagi oma filmi listi pikendama ja täiustama…
Ah jah vääritud tõprad sai ka ära vaadatud….(Y)
Side lõpp.

Üks tund on veel aega…

Posted in . on 12/09/2009 by kuuvari

Pole ammu kirjutanud, aga mul viimasel ajal tunne, et nii ma alustan igat oma viimast sisse kannet. Pole ammu kirjutanud… miks? Ma ei teagi, tahtmist ja viitsimist ei ole. Praegu ka ei ole, aga samas pole ka midagi paremat teha. Olen haige, aga ikkagi pean end nüüd kodust välja ajama ja tundi kobima… saan targaks. Pähh! Eksamid on varsti ukse taga. Mulle ei meeldi see tunne. See kiirustamise tunne. See, et kohe-kohe on vaja otsustada terve oma elu saatus… ma isegi ei tea, mida ma tunnen oma elu suhtes täna- praegu, mis siis veel tulevikust rääkida. Segadus, masendus ja tõbisus- kolm hullust korraga peas keeramas lehtikui vurrkannid.
Ma olen ikka rääkinud, et ma tahaks reisida- ära minna. Praegu on see tunne nii suureks kasvanud mu sees, et ma kardan uppuda, enese tunde sisse. Tänu sellele tundele ma vean teisi alt, sest ma ei suuda olla selline maailma päästja kui muidu. Ma ei jõua kõike teha ja see altvedamine tekitab veel suurema uppumistunde… ring, nõija…
Ah jah, ma olen ummikus. Jõulud on ka ukse taga, see kõik ongi nii iga kuradi jõul viimasel ajal. Ma ootan nii metsikult jörgmist aastat. Uut kooli ja uut elu.