Nädal möödas, aga tunne oleks nagu oleks möödunud pool mu närust elu.
13 ja reede tõmbas käima asja, millega ma pole harjunud.
Edasi tuli Viljandi(Y). Vapustav, see mida nägin oli ilus ja kurb. Nähes seda kõike ja kuuldes sõnu, mida oma peas oli väljamõnud ja teetassi taga arvutisse trükkinud, oli nii unreal…
Sulandumine oli mulle raske, keegi ei märganud, kuid mina märkasin. Enda kõrval kõndisin. Pärast kui olin nende seltskonda sulanud, käisin iseenda ees ja kirusin enda avatust. 13 andis lihtsalt tunda. Petmine on paha, enda petmine enesetapp. Aga alla ma ei andnud.
Viljandi bussipeatuse tuvid ja aja surnuks löömine, ma jäin bussist maha. Põhh!
Teisipäev ja reisimine.
Päev oli norm, suti kummaline, sest mu sisemaailm oli segaduses ja hirmul. Õhtu, hm, algus oli ilus. Käed ümber sinu ja hing üle pika aja tõsiselt õnnelik. Ja siis sa jätsid mu maha, või tegelt ütlesid lihtsalt ei.
Ära kunagi joo, kui oled masenduses või liimist lahti. See teeb asja palju hullemaks. Ma kaotasin kõrvarõnga. Ma kaotasin eneseväärikuse. Ma kaotasin saladused. Ma kaotasin sõbra, väheke.
Kolmapäev. Teatripäev minu jaoks, olin Hamlet ja Gertrud. Ma ei oska ega osanud. Raske roll ja ma pole kunagi midagi nii suurt mänginud. Ma kohtun vaimuga, irooniline kas pole. Surm ja vaimud kummitavad mind minu sisemaal ja ka teatrilaval.
Õhtut ma ei mäleta eriti, arvatavasti oli see neil mingi jooming ja mina olin kaine.
Neljapäeva päev oli jälle teatri tegu, kuid minul polnud midagi teha. Magasin ja sellele jooksul ilmus tema.
Õhtu oli naljakas. Ta tuli ja me saime isegi jutule. Eks näis! Oli jätkuvalt jututeemaks, aga ma proovin, et sellest midagi välja tuleks. Ma ei taha teha talle haiget, mitte nii nagu tema mulle tegi. Ma ei usalda teda, ta ei peaks mind ka usaldama. Ma petsin teda. Kas nii tegi ka kuninganna Gertrud?
Reede, hmm. Mul on päevad sassis. Oot, ma ei teinud ikka midagi ja lugesin raamatut ja tema õppis. Õhtu oli naljakas. Ma ei osanud olla. Seega hoidsin eemale.
Laupäev, oli mõttetu.
Õhtu oli küll erinev. Pidu.
Tegelt polnud see eriline pidu, aga ma ei maganud silmatäitki. Olin üleval ja proovisin selgeks saada iseenda tundeid. Keda valida ja keda valimata jätta. Valiku sain selgeks. Öös on asju ja hommikul kell 7 ikka põrandaid ei peseks või kella 4 paiku sooje saiu süüa või 6 tundi nõusid pesta või rääkida inimestega. Saada tuttavaks inimesega, tundma õppida iseennast.
Pühapäeval ma feilisin täiega. Igas mõttes, nii laval, kui tv, kui kodus.
Õnneks läbi pisarate ja piirideta sain ma selgeks, et pean muutuma. Muutuma paremaks inimeseks.
Herbert suri, mina muudan end. Võrdne see pole. Herbert oli meie liblikas, kes elas köögis, öösel panime talle nime…
Edasi tuli esmaspäevane puhkus ja siis kool. Proovin olla….
Olemas.