Arhiiv: märts, 2009

lahus kokku

Posted in . on 03/30/2009 by kuuvari

Ma olen sassis, fuct up nagu An mainis. Deem.
Ma pean end vormi saama, sest mul on vaja üks asi ära teha, mis vb saab päris armas olema, kui ma vaid leiaks sõnad ja mõtted mida võiks teha. Näitlejad on olemas ja nad on nii sürrid et sobivad metsikult. Ma loodan. Aega oleks vaja, kapaga kohe.

Kevad löö pähe, süda raske ja mõistus kadunud. Oleks see vaid armastus. Ei kus sa sellega, see ju ehtne masekas.

hullus

Posted in . on 03/29/2009 by kuuvari

Koristasin ja mõtlesin…
Koristada on hea, siis mõte jookseb sama kiirelt kui käsi, mis põrandat peseb. Ma mõtlesin, kui nüüd ma enam ei mäletagi mida. Aga asi vist sai korda, vist.
Rudiment sai edasi, ma olen väga õnnelik. Neil veab, mul ka, vist. Kuidagi närune tunne on.
Ma ju püüan, tõsiselt. Kõik selgub kunagi.

Kruviga ei lähe enam eriti hästi. Peaks selle ära lõpetama…

kokku võte- kokkuvõte

Posted in . on 03/26/2009 by kuuvari

Nädal möödas, aga tunne oleks nagu oleks möödunud pool mu närust elu.
13 ja reede tõmbas käima asja, millega ma pole harjunud.
Edasi tuli Viljandi(Y). Vapustav, see mida nägin oli ilus ja kurb. Nähes seda kõike ja kuuldes sõnu, mida oma peas oli väljamõnud ja teetassi taga arvutisse trükkinud, oli nii unreal…
Sulandumine oli mulle raske, keegi ei märganud, kuid mina märkasin. Enda kõrval kõndisin. Pärast kui olin nende seltskonda sulanud, käisin iseenda ees ja kirusin enda avatust. 13 andis lihtsalt tunda. Petmine on paha, enda petmine enesetapp. Aga alla ma ei andnud.
Viljandi bussipeatuse tuvid ja aja surnuks löömine, ma jäin bussist maha. Põhh!
Teisipäev ja reisimine.
Päev oli norm, suti kummaline, sest mu sisemaailm oli segaduses ja hirmul. Õhtu, hm, algus oli ilus. Käed ümber sinu ja hing üle pika aja tõsiselt õnnelik. Ja siis sa jätsid mu maha, või tegelt ütlesid lihtsalt ei.
Ära kunagi joo, kui oled masenduses või liimist lahti. See teeb asja palju hullemaks. Ma kaotasin kõrvarõnga. Ma kaotasin eneseväärikuse. Ma kaotasin saladused. Ma kaotasin sõbra, väheke.
Kolmapäev. Teatripäev minu jaoks, olin Hamlet ja Gertrud. Ma ei oska ega osanud. Raske roll ja ma pole kunagi midagi nii suurt mänginud. Ma kohtun vaimuga, irooniline kas pole. Surm ja vaimud kummitavad mind minu sisemaal ja ka teatrilaval.
Õhtut ma ei mäleta eriti, arvatavasti oli see neil mingi jooming ja mina olin kaine.
Neljapäeva päev oli jälle teatri tegu, kuid minul polnud midagi teha. Magasin ja sellele jooksul ilmus tema.
Õhtu oli naljakas. Ta tuli ja me saime isegi jutule. Eks näis! Oli jätkuvalt jututeemaks, aga ma proovin, et sellest midagi välja tuleks. Ma ei taha teha talle haiget, mitte nii nagu tema mulle tegi. Ma ei usalda teda, ta ei peaks mind ka usaldama. Ma petsin teda. Kas nii tegi ka kuninganna Gertrud?
Reede, hmm. Mul on päevad sassis. Oot, ma ei teinud ikka midagi ja lugesin raamatut ja tema õppis. Õhtu oli naljakas. Ma ei osanud olla. Seega hoidsin eemale.
Laupäev, oli mõttetu.
Õhtu oli küll erinev. Pidu.
Tegelt polnud see eriline pidu, aga ma ei maganud silmatäitki. Olin üleval ja proovisin selgeks saada iseenda tundeid. Keda valida ja keda valimata jätta. Valiku sain selgeks. Öös on asju ja hommikul kell 7 ikka põrandaid ei peseks või kella 4 paiku sooje saiu süüa või 6 tundi nõusid pesta või rääkida inimestega. Saada tuttavaks inimesega, tundma õppida iseennast.
Pühapäeval ma feilisin täiega. Igas mõttes, nii laval, kui tv, kui kodus.
Õnneks läbi pisarate ja piirideta sain ma selgeks, et pean muutuma. Muutuma paremaks inimeseks.
Herbert suri, mina muudan end. Võrdne see pole. Herbert oli meie liblikas, kes elas köögis, öösel panime talle nime…
Edasi tuli esmaspäevane puhkus ja siis kool. Proovin olla….
Olemas.

13 ja reede

Posted in . on 03/14/2009 by kuuvari

Igavus pidi olema, kuid oli kõike mida poleks arvanud. Aeg leidis uue tähenduse ja teekond uue pikkuse. Kõik on muutumises.
Homme ma lähen ja vallutan maa. Ei, olen mina ise ning ei valluta, vaid vaatan kõrvalt seda karusselli.
Truudus on lollidele
Don Juan.

Vest sai valmis.
Ning ma olen õnnelik

Lennuk kukkus alla ja kõik jäid ellu…

sina, ei mina..

Posted in . on 03/12/2009 by kuuvari

Und paluks!
Täna oli tore päev, tõsiselt. Pirokoff ja Jood. Hm, sada aastat on vahel liiga pikk aeg. Kui ei kohtu, siis ei mõtle, siis ei märka, siis teda pole. Ning siis sa näed ja asi algab otsast.
Mul tuli täna imelik mõte. Mõte ise oli äkki hea. Ma unustasin ta kiirelt, nii tahtsin, et oleks parem.
Nüüd peab mängufilmi peale mõtlema, st ma peaks stsenaariumi valmis tegema. Enne seda aga mõtte leidma ja vaatama et see ka meil võimalik teha oleks ja et see liiga pikk ei oleks. Oh!

Ma olen endale võõraks jäänud…

11.03 ja päevi veelgi ees

Posted in . on 03/11/2009 by kuuvari

Ma ei tea, mis minuga on juhtunud, aga jah pirokoff tõmbas jälle Alexandriga.
Vaheaeg!
See tuleb mutku lähemale, homme veel koolitööd ja siis vabadus. Oki reis abb tehasesse aga ikkagi. Karel ja oh jah alla –käigu- trepp. Õhtu….
Ma kardan ja ma ei saa minevikust lahti lastud. Grete, ma ei saa. Mul on siia maani meeles reede ja see valge roos põleva küünla kõrval. See pisar, kui ma kapi avasin, see tunne, et on lõpp, millelgi tähtsal. See oli pea 3 aastat tagasi, aga ikka ma ei sa sust üle, naljakas. Me olime sõbrad, tundsime üksteist vaid pool aastat, aga ikkagi…
Surm
Kevad
Armastus
Segadus
Sina
Sina
Sina
Tema
Keegi veel
Mina
Aastat lähevad, kuid imelikul kombel on asi järjest raskem.

silmadeks on peeglid

Posted in . on 03/10/2009 by kuuvari

Jooksin sust mööda
Sa naersid maailma üle
Mina jooksin alla

Kuidagi läheb ikka nii, et silmist kaovad mõtted ning lahendused püstitamata probleemidele. Mina olen üks, mõni teine on kaks jne.
Sa küsid.
Vastata oskab igaüks, kes vähegi kuuleb. Mina näen kuidas suu sul liigub, vastamata jääb küsimus. Vastus jääb vaikivate huulte vahele. Keegi teine ei julgenud ja mina ei osanud.
Iroonia.
Sammude sahisev kaja.
Sarkasm kodu tänaval.
Mina jäta sind lumehange nutma. Ma ei lasegi sind nii ligidale, et sul oleks põhjust nutta.
Kevad tuli, kuid hanged jäid.

tere

Posted in . on 03/10/2009 by kuuvari

Tere sõber, mina olen siin pool ekraani ja kirjutan sulle, just ainult sulle, enda elust ja tegemistest. Alustuseks peaks rääkima endast ning alles siis liikuma tegemiste ja elu juurde.
„Mina olen inimene!“ nii alustan tavaliselt enda tutvustamist. „Inimeseloom…“
See kord alustaks teisiti, kuid kuidas, ma tõesti ei tea. Hm, vanust on mul juba liiga palju, varsti terendab 19. eluaasta. Põrr, külmavärinaid ja muud ebameeldivusi tekitav number.
Käin koolis, teen teatrit ja noorte tv-d, kuidagi nende vahele surun ka oma eraelu ja vanemad.
Nüüd kiskuski jutt tegemistele ja elule. Sai ühe lausega öeldud kõik mis tarvis.

Kool keeb üle pea tegelikult. Ja me hakkasime ühe klassiõega just praegu inglise keeles msnis kõnelema, see tähendab et hakkame oma inka hindeid lappima kunagi koos. Vene tuleb ka ära parandada. Praegu ma peaks õppima, aga ma ei viitsi. Kevad, teate küll see kummaline tunne. Armastuse ja surma aeg. See aasta tuli kevad liiga vara….

Posted in . on 03/09/2009 by kuuvari

Hullunud esmaspäev.
Nii see nädala tapab ära, aga sellest me ei räägi.
Nii minu vaheaeg algab reedel välja sõiduga mingisse tehasesse. Õhtul Niki juures piljard ja nende kahevahele pean ära mahutama M. See pole võimalik.
Olen reede üle elanud siis laupäeva puhkan ja pakin ja uurin oma riide tagavarasid. Pühapäeval väljun pea ees vette st liigun viljandi. Mis seal ei tea, esikas ja vb filmiöö. Nii et midagi uut ja ma kardan seda suti.
Nii esmaspäeval tagasi ja uuesti pisike pakkimise värk ning teisipäeval obinitsa. Tallinnas ma ei pääse, aga minu õnneks. Vist. Nii ops tuleb naljakas. M. Hüppab ka vb läbi nii et on lahe.
Nelja päevast saab raskem olema. Ma ei saa ikka aru, mida, miks ja kuidas. Ära põnnama löö, seda soovitati. Eks ta nii olegi jah, äkki löön mis siis saab? Kas ma teen seda kõike ikka õigustatult, äkki on see lihtsalt, et keegi viskab silma seega ta meeldib ka mulle. Ma ie saa pihta praegu ei oma südamest ega mõistusest. Mõistus on üles sulanud või läbi kärsanud või üldse puhkusele sõitnud. Süda jätab lööke vahele ja ehitab seinu. Minu ja tema vahele. Äkki koos veedetud aeg aitab. Lootus. Jeah, see ju sureb. Viimasena!
M. lubas kõik seinad maha lõhkuda. Ta on tore, aga ma ei ole kindel kas ta jõuab seda teha enne, kui ma uued ehitan. Ise ma ei oska lõhkuda.

111222

Posted in . on 03/06/2009 by kuuvari

Linn märatseb, linn loobib…

Jah, kevad tuli eila pauguga. Täna tuli imelik olek ja õlu, pirokoff ja kõik muu. Olla vaba ja muretu boheemlane, nagu paljud seda näevad.
Allakäigutrepist on ikka lihtsam alla minna.
Kädy ja piia ajad tulevad meelde, kas ma tahan seda?

15. on esikas siis. Hirmutav, uue inimesed ja uus koht jne.