Arhiiv: juuni, 2008

***

Posted in . on 06/29/2008 by kuuvari

Nädalavahetus ilusasti üle elatud, kuigi jah, surnud on tunne. Tahtsin täna end ää tappa, tööga ma mõtlen. See läks korda. Sest enam ei liigu mõtted nii kiiresti ja nii valesti. Nüüd olen lihtsalt surnud. Rahul samuti, sai lõbusasti täiest jõust vasta puid kirvega antud. Jaja, kuidas öelda, välja elatud sellest pingest ja jamast. Antud puhkust südamele ja tööd kätele.
Tulevik on tume aga see ei tähenda halba.
Räägiks ka natuke teatrist. Vihurimäe oli päris hea elamus, kuigi ei tõmba eriti see armastuse taga ajamine ja suremine ja valede otsuste tegemise jama. Kuigi ma tean, et õigete otsuste tegemine on raske ja vahel arvad, et see mis teed ongi õige. Kuigi jah, ma pooldan ikkagi võitlust selle nimel mida soovid. Kuigi ma ju ise seda ei tee. Miks? Ma ei tea, ega saa vist teadagi. Kuid ma proovin end parandada. Homme juba proovin, jah nii ma teen.
Ma kardan…

Mälu või selle puudumine

Posted in . on 06/27/2008 by kuuvari

Ma sain täna teada, mis umbes juhtuma hakkab ja kuidas. Hirmutav on see vastutus. Ma vihkan vastutust. See on hirmutav, sest läbikukkumine pole ju mõeldav. Pole kunagi olnud.
Eile otsisin üles noolemängu, mida pole 2 aastat mänginud, kui mitte enam. Imelik oli loopida nooli ja mõelda. Midagi sai selgemaks, oleks veelgi tahtnud olla, aga sääsed tapsi mu ära.
Ära usalda inimesi- seda on mulle lapsest peale öeldud. Ma tahan neid usaldada. Tavaliselt ma usaldangi, aga neid keda usaldan murravad seda ja neid keda ei usalda, saad hiljem aru, et oleks võinud ikkagi usaldada.
Kummaline…
Kui inimene on liiga lähedal, siis vahel ta teab sinus rohkemgi kui sa ise ja see on hirmutav. Sul on tunne, et sul pole midagi ainult endale.
Ma ei mäleta enam, miks ma täpselt mõne jutu olen kirjutanud. See on natuke kahju. Võib-olla aga mitte.
Homme on laupäev. Nii lihtne see ongi…

26 – ilus kas pole?!

Posted in . on 06/26/2008 by kuuvari

Imelik.
Tänane päev algas sitasti, aga lõppes ilusasti. Pilk päikses ja süda soe sees. Pilk suunatud tulevikku. No peaaegu…
Linnas käidud nigu nipsti. Autuga ilusasti mööda linna kimatud ja isegi täitsa rahuldavalt. Paar apsakat välja arvata.
Ma lootsin, et saan kokku, kuigi teadsin, et ei saa. Seega enam ei lootnud. Ja mida ma näen- sain kokku. Juhuslikult nagu ikka.
Väike segadus, siis lohutus ja siis abikäe pakkumine.
Kõrva sosistatud sõnad
Ole tubli!

Ja siis väike ringi tatsamine ja siis koju. Ratta sõit ja ma olen rahul…

Täna ja praegu on olevik

Posted in . on 06/25/2008 by kuuvari

Vihm seguneb päikses, nüüd on aeg lugeda elu lehti. Iseenda lehti taevastel puudel. Hüppan lumme vihma sajus, märjaks saab süda, nii siin kui seal pool piiri. Reaalsuse ja unevahel.
Keegi kõnnib palju jalu mu hinge rohumaal.
Ära tallu, sest on veel õisi, mis pole veel avastatud.

Tahaks olla seal, kus elu ei pane mõtlema surmas ja surm ei hirmuta elus olijaid. Sa läksid sest nii oli parem.
Sulle?
Meile kõigile.

Hüüd jääb kaikuma, puudelt tagasi põrkama, kuigi hüüdja juba ammu läinud siit elumetsast.
Mina jään mäletama.
Vihma sajus hõljuma…

Vihm hõljub alla siit samast
Minu pead ei puuduta raskus
Ühtki vaikust ei lõhuta ära
Vihma veel sajab mu taskus

Tulevad varjud ja viivad mu ära
Kuhugi sinna kus vaja on mind
Taskutes käed ja märjaks saab näpp
Miskit siin elus on tähtsam
Unedest

kivi kivi kõrvale ja nii see maailm laotakse

Posted in . on 06/24/2008 by kuuvari

Vihm on läinud, kuid temast jäi mõte ja tundmus järgi. Soov end pesta puhtaks mineviku kahetsustest. Liikuda edasi, lüüa jalaga uks maha ja olla õnnelik. Lihtsam on kahetseda tehtud tegusid kui tegemata.
Enda seatud piirid on lõhkumiseks vaid iseendal, keegi ise ei saa seda teha. Vaid haamri võib kätte anda ja julgustada. Varemed jäävad nii või teisiti. Varemetele on lihtsam jälle müür ehitada, kui olen jälle haiget saanud.

Üks hetk ja läinud on lootus
Üks hetk ja läinud on hirm
Üks hetk ja läinud on elu

Aga mina pole müürsepaks õppinud.

Võidupüha koos kaotustega

Posted in . on 06/23/2008 by kuuvari

Vihma sajab, selliselt tibutamise ja paduvihma vahepeal. Seenekat ühe sõnaga. Kahe sõnaga ei oskakski öelda.
EKMA kostub kõrvu ja rahu on hinges. Kõigest on suva ja las nad karjuvad. Mina olen siin ja proovin aru saada elust ja selle mõttest. Või siis hoopis mõttetusest. Ma olen viimasel ajal pikalt mõelnud, et miks nii ja miks mina. Miks- dele pole olemas tõeseid vastuseid. On vaid seda hetke rahuldavad arvamused. Praegu pole mõnes mõttes sedagi. 9 päeva veel, mõnes mõttes oleks see aeg vaja kasutada õigesti, mitte vingumisele. Kuid siin lähevad tahes tahtmata närvid läbi. Rahu!
Ellu jäämiseks on vaja kas olla tugevam, või lasta neil teha seda mida tahavad ja lasta sellel kõik kõrvust mööda. Hingest kah. Ma võtan vist kõike nii südamesse. Ei suuda enda öeldud sõnade järgi tegutseda, sest see on liiga raske.

Kuulsin kuidas sa astusid mööda mu varjust
ja hakkasin kartma.
Kõrvu kostis ka sinu südame löök,
mis jäi
vahele.
Kadus õhku koos ütlemata sõnadega.
Püüdmatuks ka hetk, mis jäi
mineviku hammasrataste vahele.
Põske mööda jooksis pisar,
mille tekitajaks oli hirm.
Minu hirm,
sinu põsel.
Kuulsin…

Üks hetk ja läinud sa oledki…

Posted in . on 06/21/2008 by kuuvari

Ainuke asi mida praegu teeks oleks, see mida teha ei saa ja ei taha.

kummaline:)

Tahan ära siit, kus olematus kraabib külge ja segadus sikutab patsist. Hmm, peaks vist lahkuma, sest olemine tundub ilmvõimatu ja samas nii lähedal.
Ma mõtlen siiani, et mis oleks siis, kui see kõik oleks juhtun nüüd. Nüüd mil ma olen nii palju muutunud. Ma ei tea kas paremuse poole või halvemuse poole, aga ma tean, et ma olen muutund.
Natuke võib olla sarkastilisemaks ja halvustavaks. ma lihtsalt ei oska teisiti, enam. Elu oli vahe peal lill, vahe peal ta lausa õitses, kuid nüüd, nagu korralikule lillele kohane, ta närtsib.
Kas 4 päeva teevad asja hullemaks või paremaks. Aga asi liiguks vähemalt. See on põhine, ma vihkan paigal seisu, kuid samas on hirmutav ka valida tee, mida mööda minna edasi. Vasakule või paremale või hoopis otse. Tagasi ei saa, kuigi tahaks. Otse oleks samas sama seismine, valida tuleb, parema või pahema kasuks.

Ma ei küsi mitmes oli su viimane mees. Või kui vana oli su esimene ohver. Ma vaid küsin,et kas nüüd on parem. Kas sa oled õnnelik?

*Mina ei ole…

11 päeva hiljem ehk jaanid ukse ees.

Posted in . on 06/21/2008 by kuuvari

Filosoofia õpetajale on lisandunud ka teatri visuaalne külge, ehk see lavatagune maailm. Ainult see omab üht konksu, ma pean õppima maalima ja joonistama. Hmm, keeruliseks kisub, aga õige optimist ütleks, et tal on 2 aastat aega õppida. Pessimist ütleks, aga seda, et ta ei saa sellega hakkama. Mina kui parandamatu realist arvaks, et ma võib olla isegi saaks hakkama, aga mitte eriti hästi. Nii et võimalust on, aga see võimalus on pisike.

Ja lõppuks minu kahtluste pärast ja võib olla ka selle pärast, et ma lihtsalt ei uskunud, aga see selleks. Ma saan Baltoscandalile! Oki see on nüüd ära öeldud. Head ei saa ilma halvata. Balto lõppeb 5 öösel, aga isa suvepäevad hakkavad 5 lõunal, nii et ma sinna ei jõua, aga ma saan 6. siis ilusasti autoga koju. Mis on väga hea. Kuidas ma sinna saan on veel lahtine, muidugi peaks Temaga ka rääkima, et kuidas Ta läheb ja värki. Mis mulle, hmm, ei meeldi eriti. Just nimelt see keerukus. Aeg maha ja nagu juba ammu teada lootmine on lollidele. Mina otsustan olla tark ;)

Minu teatri suvi sai väga ilusa alguse 13. ja reedel. „Sugar” panna meestele naiste riided selga ja ka vastu pidi ning rahvas naerab. Muidugi lisab särtsu Merca kehastatud Ozzi. Nalja sai ka tema ja ta laeva meeskonna ümber, keda lihtsalt kutsuti Oggi ja kurjad prussakad. Muidugi lipsas sisse ka Hiina Tiibeti sõda, see lipsas nii kiirelt, et teadvusse läks aga sõnad kuidas need laulus öeldud olid ei jäänd meelde.” Absoluuuutselt”,” ja mis elu see on” lipsasid ka üle näitlejate huulte, muidugi koos meloodiaga. Antistaatiline lest, selle lihtsalt peab eraldi välja tooma.

Veikko Tääri kuulsad sõna, kui ta on selga saanud naise riided. „Siin allpool on tõeline tuule tõmbus.” Irw kas pole!? Nii, et mõnus ajaveetmine vanemuises.

„Pristan”(sadam) oli hoopis teisest puust. Esiteks muidugi harrastus teater, näitleja oli vägagi head, aga lavastamine jättis soovida. Tekst oli suti hüplik aga vägagi naljakas ja andis edasi seda elu mis nad vanasti elasid. Vaheldumisi käis tegevus minevikus ja olevikus. Nalja sai ka. Kurb lugu lõbusas võtmes, vist iseloomustaks seda tükki kõige paremini. Omasin endal ka Pristani särgi, nüüd saab mööda linna ringi jalutada ja rahvakultuurile reklaami teha.

Vihurimäe ootab mind 28. ja siis 4 päeva eriti sürri teatrimaailm siit ja mujalt. Sürr maailm ümber ringi ja sees. Tõsiselt, ei meeldi mulle ootamatused, aga ma ei tea grammi võrdki mis tulema hakkab. Üks äärmus ja teine äärmus ja sada võimalust seal keskel.

Oki tunnistan, tõstan käpad üles ja ütlen, et mõned lapsed on armsad ja toredad, aga… Mõned pole. Vot!

PS! Kas sa midagi raamatutest oled kuulnud? Nad käivad lahti ja neid saab ka lugeda.

Ma olen ajutine nähtus…. me kõik oleme.

Posted in . on 06/10/2008 by kuuvari

Ma vist põhimõtteliselt tean mida ma tulevikus teha tahan, nu vähemalt üht suunda.

Tahan filosoofiat või midagi sinna kanti asja. Saada piisavalt suured kraadid ja tudengitele loenguid andma hakata. Hmm see oleks päris norm ma arvan.

Füüsikaline maailma pilt rokib. Ja üldse see filosofeerimine ja ja, no saite aru onju. Kuigi ma ei oska seda eriti.

Tekkis jube suur küsimus:MIKS ME HOOLIME??

Ja vastust ei leidnud. Üks põhjus oli järglaste saamine ja kasvatamine, aga samas miks meid on sellisteks loodud, et me peame oma järglaste eest hoolitsema. Paljud liigid ei pea nt kilpkonnad. Kurat teab:S

Olen oma mõtetes jälle selles kohas, kus on vaja valida või tegelt endale selgeks teha, mida ma tahan.

Aeg vaja maha võtta või pea ees sündmustesse tormata. Kurat teab….

Aga elu on loll lill…..

*’*

Posted in . on 06/09/2008 by kuuvari

Mõttetust päevast sai mõttekas päev koos oma rõõmuga.

Küsimus kõigile, miks me kardame?

Mis tekitab meis hirmu, on see tõesti enesekaitse. Kood mis ei lase meil end ära tappa või viga teha.

Ma ei tea…

Mälu võik veelgi kehvem olla, tegelt kah. Tahan unustada!