Sõbra päev

Hommik algas kuidagi kargelt, sest tuli jalgasi kooli jalutada. See oli nii mõnus. Olin juba varakooli kohal. Agnesele esimene magusa annus ja siis läkski lahti see sõbrapäeva ninn nään.

Minu jaoks suur ime oli see, et K. Mulle kalli kalli tegi, nu mõnes mõttes me jua pole kuigi hääd sõbrad lihtsalt klassiõed. Ta ju uus kah, aga nuh näed. M. Ja KK. Oli suti imelik suhtlemine, nagu tegelikult ei olnudgi. Ma oleme vist kaugenenud, tegelikult pole vist kunagi ühel lainel olnud.

M.O. Kõrvaklappide järel käimine oli kah oma moodi tükk, ei ütleks et tore aga nuh nalja sai, see oli kõige tähtsam.

Oma viimase sokolaadi andsin Er.-le tahtsin tema tuju tõsta sest meie klassis aast tal tuju natu alla vist. Aega minagi patust puhas opolnud ag vähemalt proovisin seda heastada.

Kahju ainult et kui P:L: kokku sattusin siis polnud mul enam midai järel ja selle pärast saatsin ta kesklinna, kust läks ta edasi koju või kuhugi.

Tore päev oli mudu kahju ainult et näitaringi polnud. Ei saanud ballile jõudnud külaslisi tervitada aga selle eest sain käsitöö ää tehtud.

Samas oli see sõbrapäev nii erinev eelmise aasta omaga. Pole enam seda kellega siis ringi traavisin ja nüüd tundub et on palju rohkem sõpru või midagi nende moodi. Kahju ikkagi

varsti on aprill, mina sünnipäev ja tema surma aastapäev.

sõbrapäeva ell

homme siis sõbrapäev. mutku südamedf ja muud jama, nüüd saan mpihta et minuga on midagi viga.
täna oli tore, ma avastasin koolis kirjanduse õpikust ühe jube hea luuletuse.
Miks ma end ära ei tapa
Ei taha.
P.E. Rummo
täpselt minu kohta, ei taha, ei viitsi, ei … ja nii edasi.
homme on ball kuhu ma ei lähe, sest ma arvan et see pole minu koht kus olla.

täna

Nii siis ma olen ajalehe, mida Karl teeb. Ei tea mida a seal tegema hakkan, aga tore on kuskil olla ja tunda et sa kuulud sinna vahel. samas tead, et ei kuulu kui ikka sinna. oled erak kes kappab kaasa võõrastega, see on raske.
kuigi jah selline ma olen kogu aeg olnud. mari.liis kuigi ütles et ma olen rõõmsam, pare ja omadega rohkem mäel kuid nii ma ei arva. nüüd on ta ise ka läinud oma teed ja mina ikka üksi …
minu viga ma tean
homme on homne, teine kui täna, kuid siiski imelik.
ma ei ole kurb, ma olen lihtsalt segaduses.

täna oli siis jälle üks hull päev. eile õhtul sai vene keelt tuupitud, et ajud krussis ja siis tuleb välja et ikka kt täna ei tule. see selleks igatahes saangi täna kah õppida. kuigi ma ei õpi.
sel ajal kui ma kekas olin oli keegi mu kappi sisse murdnud ja õnneks mitte midagi võtnud või näppinud. söögi vahetunnis leidsin üllatuse aga oma mata õpiku peal”värdias oled” nii oli sääl kirjas. imelik kas pole et nii lapsikuid tüüpe ikka meie klassis käib. aga bio tund oli tore, see on alati tore.
näiteringis läks natu vussi. Ma ei suuda enda sundida midagi mõttetud tegema teiste ees. õudne kas pole.

mõnes mõttes ma tahan juba gümnaasiumi, sest tahan uut algust. kus puuduvad eelarvamused minu kohta. lähen sinna nagu valge leht. se on tore.

(kokku)satumused

imelik on see, et ühe päeva jooksul võid kaks korda üht ja sama asja kuulda, aga erinevate inimeste suust. “sa käid vahel närvidele, aga sa oled väga tore inimene.” kas pole tore.
siis palub üks vabandust, selle eest mille pärast poleks vaja olnud ja siis ma veel valetan talle. no tegelikult mitte, või siis natukene. ma ju peast soe, piisavalt.
õhtu kella viieni koolis passida on minu jaoks vägagi tavaline, liigagi. täna oli igatahes tore, sest sai matat õpitud ja tarka nägu teha(ma muidugi pole eriliselt tark aga ikkagi…) ja teisi õpetada ja suunata. nalja sai see on põhiline.