Lugesin teiste blogisid ja mõtlesin, et mida tegelikult on mul öelda maailmale. Avastasin kurvastuseks(või hoopis rõõmsalt), et pole mul miskit öelda, aga ju siis see mölapidamatus tahab ikkagi kuidagi minust välja tungida, kuna ma linnas eriti suviti ei käi ja kodu on vaikusekants, siis miks mitte enda tühjaks kirjutada ja lasta kellelgi seda jama lugeda(liiga üle kohtune enda vastu?).
Lehitsesin jälle Hirami teost, kunagi pean ma selle uuesti lugema, et aru saada, et mõista hulluksminemise rasket ja kiiret teed. Mis on üldse hullus? Kas see, kui sa ei tea mida sa teed või hoopis see, mis sinu jaoks on õige aga ühiskonna arvates mitte? Kas kunagi tuleb aeg, mil kõik Napoleonid lastakse hullumajadest välja, sest neil on õigus? Hullus on küsitav, eriti on see küsitav siis, kui inimene ise arvab, et on hull ja see ei paista välja. Kas ta peaks end ise hullumajja panema või hoopis elama edasi nii kaua kuni see tunne möödub või läheb ka väliselt hulluks?
Vanasti, kallil vene ajal, pandi hullusärki teisitimõtlejad, kes ei pooldanud riigikorda, kes oli ohuks „Suurele NSVL“. Või raviti pehmetes tubades homoseksuaalsust. Praeguseks hetkeks on kõik kõrvale visatud- teisiti mõtlejad võivad kirjutada ja miitinguid pidada, naised ja mehed võivad mõnedes riikides abielluda ning isegi Eesti ei pisteta väikseid pedesid ahju või vangi. Maailm on muutunud, seega keda siis 50 aasta pärast hullumajast säästetakse. Kes võivad rahulikult mööda tänavat karjuda, näiteks sellest, et taevas kukub alla või elada koos oma kolme minaga või korraldada teejoomist oma nähtamatu sõbraga.
Või on siis asi hoopis teine ja kõik kunstnikud lüüakse ühte tuppa kokku ja antakse särtus, et ikka kõik oma kohale loksuks ja nad normaalseteks muutuksid. Tulevik, äh seda saame küll ise teha, aga kas me teame kuhu viivad meie tänased teod homse koidukul. Hukatusse!? Kindlasti, sest meiegi sureme välja, kas koos planeet Maaga või ilma, see on küsimus.
Miskit on mäda meie ühiskonnas ja palju hullemalt, kui vanas Taaniriigis. Kuid õnneks/kahjuks lõpp on ikka sama… Surm.