Hullusärki seotud hing

Lugesin teiste blogisid ja mõtlesin, et mida tegelikult on mul öelda maailmale. Avastasin kurvastuseks(või hoopis rõõmsalt), et pole mul miskit öelda, aga ju siis see mölapidamatus tahab ikkagi kuidagi minust välja tungida, kuna ma linnas eriti suviti ei käi ja kodu on vaikusekants, siis miks mitte enda tühjaks kirjutada ja lasta kellelgi seda jama lugeda(liiga üle kohtune enda vastu?).

Lehitsesin jälle Hirami teost, kunagi pean ma selle uuesti lugema, et aru saada, et mõista hulluksminemise rasket ja kiiret teed. Mis on üldse hullus? Kas see, kui sa ei tea mida sa teed või hoopis see, mis sinu jaoks on õige aga ühiskonna arvates mitte? Kas kunagi tuleb aeg, mil kõik Napoleonid lastakse hullumajadest välja, sest neil on õigus? Hullus on küsitav, eriti on see küsitav siis, kui inimene ise arvab, et on hull ja see ei paista välja. Kas ta peaks end ise hullumajja panema või hoopis elama edasi nii kaua kuni see tunne möödub või läheb ka väliselt hulluks?
Vanasti, kallil vene ajal, pandi hullusärki teisitimõtlejad, kes ei pooldanud riigikorda, kes oli ohuks „Suurele NSVL“. Või raviti pehmetes tubades homoseksuaalsust. Praeguseks hetkeks on kõik kõrvale visatud- teisiti mõtlejad võivad kirjutada ja miitinguid pidada, naised ja mehed võivad mõnedes riikides abielluda ning isegi Eesti ei pisteta väikseid pedesid ahju või vangi. Maailm on muutunud, seega keda siis 50 aasta pärast hullumajast säästetakse. Kes võivad rahulikult mööda tänavat karjuda, näiteks sellest, et taevas kukub alla või elada koos oma kolme minaga või korraldada teejoomist oma nähtamatu sõbraga.
Või on siis asi hoopis teine ja kõik kunstnikud lüüakse ühte tuppa kokku ja antakse särtus, et ikka kõik oma kohale loksuks ja nad normaalseteks muutuksid. Tulevik, äh seda saame küll ise teha, aga kas me teame kuhu viivad meie tänased teod homse koidukul. Hukatusse!? Kindlasti, sest meiegi sureme välja, kas koos planeet Maaga või ilma, see on küsimus.
Miskit on mäda meie ühiskonnas ja palju hullemalt, kui vanas Taaniriigis. Kuid õnneks/kahjuks lõpp on ikka sama… Surm.

Mõtte surm

Vahel on nii, et raskused, mis rõhuvad mind füüsiliselt on palju kergemad, kui õhksulelised mõtted mu peas. Ma ei saa ikkagi aru, et miks ma ikka olen augus. Sabata nuttu on kuulda inglite suust ja minu mõttemaal on tühjus.

blue lips
blue veins
blue, the color of the planet from far, far away

Ma ei suuda praegu mõelda. Kas tõesti on süüdi see võimatult raske töö, mis tuli ära teha. Vedata kive ühest kohast teise, et nad varsti jälle tagasi tuua. 2,5 tonni on nii suur, et ma ei suudaks seda ettegi kujutada, veel vähem uskuda, et ma olen selle ära vedanud ja et mul on jõudu see tagasi tuua.
*
Sõrmede vahel jookseb üksikuid mõttekilde, need rebivad haavad luuni ja koos kildudega hakkab jooksma ka kleepuv punane veri. Tunnen soojust oma näppudest üle jooksmas- ah soojad mälestused vereseguses supis. Silmadelt rebin kae ja vaatan maailma läbi pühaku mõttemaailma. Pole valet, millest läbi näha, pole õnne millele otsa vaadata. Istun maailmaäärel ja kuulan ekslevate hingede kisa. Veriste kätega kakun kõrbenud heina, killud jooksevad kõrt pidi sügavale mullapinna alla. Teevad seal kuradiga tutvust ja karjuvad. Topin kõvad heina täis, kuid miski ei vaigista mu mõtete kisa, isegi mitte verised heinatutid kõrvades. Topin kõrvad täis maamulda ja karjun kurjesõnu, mis söövitavad mu keele. Olen ilma jäänud kõigest välisest, aga mõtted mille eest põgenesin on ikka mu peas, sügaval kinni ja karjuvad mulle mu tõtt otse hallideajurakkude vahele, sest nägu ju ei kuula, näe ega tunne. Pisarad on söövitanud viimsegi tunde tajumise. Hüvasti maailm! Tere sisemaa valuderägastik!

Karju! Karju nagu põrsas

Vaata eile jäigi vahele, asi pole selles, et midagi kirja ei oleks panna vaid hoopis selles, et tegin kõike, millest oleks rääkida. Esiteks algas päev varakult ja Norra filmiga „Elling“. Lugu siis lihtne ja tundub, et publiku naerutamiseks loodud. Lugu alga sellest, et Ellingu ema on surnud ja politsei ja Norra valitsus saadavad Ellingu vaimuhaiglasse. Ah jah mul ju jäi kirjeldamata milline on meie kangelane filmi algul. Parandame siis vea, Elling on neljakümnendates mees, kes ei käinud peaaegu kunagi väljas ja kes oli ema memmepoja, isa tal polnud ja telefoni ta ei võtnud ka kunagi vastu. Elust kaugel ja see annab talle võime vaadata meie massipsühhoosis vaevlevat elukest selge pilguga, mis meile tundub küll suti hägune ja hull.

Asi hakkab veerema detailsemalt, kui Norra valitsus annab Ellingule ja tema toa kaaslasele Kjell Bjarne Oslo kesklinnas korteri, et nad saaksid iseseisvat elu nautida ja sellega toime tulla. Mis edasi saab on juba sinu näha. Naerda saab, filosoofilisi kilde saab ja aega saab õnnelikult parajaks teha. Mõtlesin, et kui ma juba filme vaatan, et võtaks asja ikka korralikult käsile.

Nautisin suti väljas ilma ja naasesin televiisori taha. Võtsin ette Skandinaavia maad, sest „Elling“ oli ju Norra oma seega õige paslik oli Rootsi film „Låt den rätte komma in“ ehk siis „Let right one in“. Vampiiri draama, mille teeb eriti kurvaks tõsiasi mulle, et tüdruk on 12 ja elab seda elu juba sajandeid, kui kurb. Mitte kunagi ei saa suureks ega nautida elu täiel rinnal. Film, mis räägib pahadele vastu seisust ja armastusest(sellisest, mis võib tekkida ikkagi 12 aastaste vahel) ja sellest, et kõik pole süüdi selles, mis nendega juhtub. St ega see tüdruk, Eli, paha olnud, vaid lihtsalt saatus. Mainin, et näitleja valik oli metskult hea, just see väike tüdruk. See mõjus mulle, ta silmist oli näha seda valu ja sajandite tarkust.

Oh jah, rootslased on päris osavad, aga suuremat mõtet ma jälle ei leidnud, ses mõttes, et midagi originaalset. Sisu oli ikka nagu tavaline USA draama, head võidavad ja pahadelt rebitakse käed. Võti, kuidas seda tehtud oli tegelt hea, ei kurda. Filmi algus pani küll mõtlema, et kuhu see kõik triivib ja mida see ja teine teeb ja miks jne. Lõpp oli mage.

Filmid said ää vaadatud ja päevgi pärastlõunasse veerenud, siis haarasin kaamera ja tegin oma roosikesest pilti.

Päev veeres ikka edasi, koristasin ja vaatasin maailmas ringi st surfasin internetis ja siis mõtlesin, et koristaks oma arvutit, mis hakkab juba vaikselt täis saama igast asja. Uitasin ringi ja avastasin folderi, mille olemas olu olin unustanud. Muidugi, et haarasin võimalusest kinni ja vaatasin ilus päeva lõpetuseks ühe kiidetud Jaapani anima. „Tokyo Godfathers“ Kuna ma poel enne eriti animat vaadanud, siis ei osanud midagi nagu oodata, kui vaid seda, et kõik peaks ilusasti joonistatud olema. Pilt oli tõesti imeilus. Make off filmis sai ka seletuse, kuidas sellist imelist pilti ka tehtud oli. Võimas ja jube palju aega nõudev tegevus. Teema ise oli kerge ja lõbus komöödia, tõsine aju puhkus filmike, mis oli ka meelega nii viisi valitud. Ilus naljaks punkt päevale.

Täna ma just kultuurne polnud, aga tegin lähemat tutvust kirve, noa, trelli, kruvidega ja puiduga, st meisterdasin. Tassisin kappe ja kiletasin asju, väike ehitamine hakkab homme pihta, algul küll lõhkumine, sest uuele on ju vaja ruumi teha.

Unustatud hinged

Eilse suti liimist lahti oleku tõttu unustasin ära sellise tähtsa asja, et ma sain Raamatu läbi. Tegelikult juba üleeile, sest ma ei tahtnud jälle magada seal maailmas.
Hiram “Mõru maik”

Sealt saab suti paremat ülevaadet, kui mina iganes pakkuda saan. Mõistate?
Ühe sõnaga oli asi ilus, tekstiliselt ja nii edasi, aga ma ei saanud aru, mis selle raamatu mõte oli. Rääkis ilusat juttu ja ilusas keeles, aga mõte vist jooksis mööda, see suur Mõte. Väikseid ikka sai leitud ja nii. Äkki sügisel olen targem.

Ma sain stsenaariumi valmis. Jupp, võtsin ratta kimasin karjääri ja istusin kivihunnikul ja mõtlesin, kui mõte kinni jooksin siis hüppasin ratta selga ja sõtkusin pedaale. Ikka üles ja alla ja poriloigust läbi ja liiva sisse kinni ja nii see stsenaarium tuli.
Ma olen isegi rahul. Nüüd on vaja teada, et kunas ma kaamera saan ja kes oleks nõus mängima. Tüdrukute ossa ma leidsin juba näitlejad, aga mehe ossa mitte. Mul on liiga vähe mehi tutvusrindkonnas. Deem! Samuti pole mul üht võttekohta. Ja kui peaks minema nii nagu pidi vb minema siis mul on kaks nädalat aega, et seda kõike saada.
Kiireks kisub. Oeh.

Täna oli…

Kui ma ütleksin, et ma olen kurb, oleks see valetamine, nagu see, kui ma ütleks, et olen õnnelik. Ma olen segaduses, nii oleks vist õigem öelda, tunda ja mõista.
Kool on nüüd lõpuks läbi ja ma ei pea sinna minema enne augusti keskpaika, kus ma hakkan stuudiot ehitama ja munareste seina kleepima. Päris positiivne, peaks mainima. Samuti on mul suur võimalus suvel kaamerat saada. See tähendab, et ma pean lähipäevade jooksul stsenaarium valmis kirjutama ja välja mõtlema kus ma seda teen ja kellega. See tähendab väga palju mõtlemist, rohkem kui seda nõuab ükski kool või muu haridusasutus. Oeh, aga ma tahan teha asju ja ma tahan teha häid ja sügavaid asju ja ma ei taha teha surmadest ja vaimudest, aga ma olen kindel, et keegi sureb ikkagi ära.

Ära on räägitud see rõõmsam pool, aga kurbpool polegi tegelikult kurb, vaid hoopis lootusetu ja see teeb mu kurvaks.
On mingi jada, mida mööda mu elu ja suhtlemine kulgeb ja see läheb alati sama rada. See ei meeldi mulle. Deem miks ma olen alati see „Hea sõber“, “Hea kuulaja“ ja ei midagi muud.
Täna oli ilus päev. Täna oli rõõmus päev. Täna oli keeruline päev. Täna oli valus päev. Täna oli soe päev. Täna oli lähedane päev. Täna oli külmade käte päev. Täna oli suitsulõhnaline päev. Täna oli lehtedevarjus päev. Täna oli roheline päev.
Täna oli pettumuste päev.

Mina sinu peas-meie

Me teame, seda teame, kuid ei tõrgu
Teed käimas taeva, mis viib võlad põrgu

Olen jätkuvalt raamatu kütkes, see on piisavalt paks raamat, et hoida mind enda ka homme. Ainuke asi, mis on heade raamatutega on see, et nad hakkavad mind öösel kummitama. See tähendab, et elad sama elu, mida su peategelane või vaatad seda kõik kõrval või genereerid kuidagi enda ja raamatu elu segi. Ütleme nii, et ses suhtes on see raamat suti rahulikum kui „Läänerindel muutuseta“. Vot need olid ööd- sõjatander, surmasaamine, soolikad, kuulid, pori, hirm, mürsud, surnud, roomamine kaevikutes jne. Ühe sõna on „Mõru maik“ palju parem keskkond, kus oma öid veeta. Kuigi jah liialt palju kunsti ja arusaamatust ja enesetapjalikku käitumist ja suhteid. Mida edasi seda paremaks raamat läheb ja ma olen õnnelik, et olen „Hamleti“ nii läbi võtnud, et lase aga olla. Sest minu peategelane hakkab Opheliat mängima ja see on kuidagi põnev, sest ma kardan, et see roll hakkab tema päriselu mõjutama. Oh jah kuulsad kunstnikud.

Homme on päev, kus mõtted löövad kildudena vastu kaljut ja kaovad. Hea päev segiminemiseks, kas pole? Hullud on kuidagi oma moodi. Jah, ma sain vaimust lahti, nüüd uurin sisemaailma vaime.

***

Mida sa temast arvad?
Kellest?
No, T e m a s t!?
Ah… Tema. Ta on hull!
Nagu meiegi?
Ei.
EI?
Me… lihtsalt.
Lihtsalt?
Me lihtsalt oleme.
Aga me oleme tema peas?
No ja siis….
Seega oleme meie ka Hullud!
Vaata…
Hmm…
Kes kelle peas on, selles on küsimus.
Võimalik. Seega me ei ole hullud?
Ei.
EI?
Me lihtsalt…
Me.. lihtsa..
Oleme!
Hullud?
Hmm… võib ka nii öelda, aga samas mitte. Kuss ta tuleb!

Kaks väljamõeldist räägivad oma vahel ja siis tuleb see, kelle peas nad asuvad.

Mõru maik minu silmadel

Vihm, suvi ja aeg- need on asjad, mis on eelduseks metsikult heaks lugemisõhtuks. Ah jah raamatud on ka vajalikud. Nii siis nv jäi lugemata just heade raamatute puudumisel. Selle vea ma parandasin täna, aga kaotasin aja faktori jällegi. Oh jah, vedasin kuus raamatut koju ja suutsin kõige paksemat ka Toomemäel lugema hakata, valik oli õige.
Hiram „Mõru maik“ Nii palju kui mina midagi aru saan, siis juttu ühest näitlejast ja teda ümbritsevast elus, st sex, drugs and rock-n-roll. Esiteks oli raske aru saada tegelase soost ja natuke edasi hoopis sellest, et kas ta on bi või lesbi ja siis oli raske aru saada kas tal on boyfriend või girlfriend jne, sest nimed on sellised asjad, mis ikkagi ei ütle soo kohta midagi. Peategelane on naine ja Alex : ) nu jh päris armas kohustuslik kirjandus.

Ma vihkan seda, kui asjad pole korras ja ei käi nii nagu peaks. Ma kardan eksida ära.
Oh well…

***

Vihmasabina hetkeline vaikus ja loojuvate tähtede sadu hommikuvaikuses. Puud on longu vajunud, tervitavad meid aupaklikult, seljad küürus ja lehed veest tilkumas nagu oleks nad just lõpetanud nutmise.
Soo hambutu naer mägede vahel.
Jah.
Nii lihtne on ära kaduda iseenda eest.
Linnud vaikivad, sest vihm on sõnad nende suult võtnud. Meie südamed vaikivad, sest nad kuulavad vihma tiibade sabinat.
Üksindus hullab meie saabastes ja soovib lootuse piinlevat lõppu.
Tahaks haarata õhku, kuid seda peab ühiskond vääraks, jään ahmima puude nuttu ja aupaklikku kummardust.
Sa tead, et ütlemata sõnad söövad mu hinge ja jätavad alles vaid võitleva üksinduse.

Tõotan vaikida
Ka edaspidi
Sinu
Nimel

allakäigutrepp

„Jacob’s Ladder“ (USA 1990)

Hakkasin eile õhtul vaatama ja lõpetasin täna hommikult. Miks? Eks ikka sellepärast, et kallis elekter läks ära ja ei tulnudki tagasi, vähemalt mitte enne kui ma magama läksin. Mul jäi lõpust vaatamata vaid 10 minutit, st kõike tähtsam osa, et üldse aru saada, mis toimus. Oh well, see tõi kaasa terve öö mässamist ja jooksmist ja sõjatandrit ja tont teab mida.
Minu une näod olid palju õudsemad kui film, aga ega filmilgi viga olnud, noh see ei pidanudki õudukas olema vaid hoopis thriller. Kõik sobis, ei saanud mitte midagi aru, kuni film läbi sai. Tore asi oli.

Imearstimine

„Imearst“ Brian Friel (Faith healer 1979)
Monoloogid kahes osas
Lavastaja Priit Pedajas
Esietendus 12. juuni Tammistu küünis.

Osades
Peeter Volkonski
Küllike Saldre
Hannes Kaljujärv
või
Riho Kütsar
Merle Jääger
Aivar Tommingas

Kui näitleja astub lavale ja hakkab rääkima, võtab publik teda kui tõerääkijat. Sa ei kahtle selles, mida ta räägib. Olgugi see füüsikaseadustega vastuolus või ei saa olla kuidagi tõsi, aga publik ju tuligi väljamõeldist vaatama, reaalsest elust olevat väljas pool olevat kildu.
Nii siis esimene inimene räägib, inimesed usuvad teda, tunnevad kaasa ja loovad silme ette neid sündmusi. Ta lahkub.
Tuleb uus inimene, ta hakka rääkima samadest asjadest, aga hoopis teisiti. Enam ei tea keda uskuda, aga kui teine inimene on selgeks teinud, et esimene on hull ja ta mõtlebki asju välja, siis sa lihtsalt usud teist inimest.
Vaheajal saab aru, et selle peale ongi asi üles ehitatud ning sa tead, et kolmas monoloog on samadest asjadest, aga teise nurga alt. Samuti sa tead, et nad kõik on surnud. Lihtsalt aimad, sa tegelt ei tea, sest keegi pole seda öelnud, näidanud jne.
Kolmas inimene tuleb ja räägib oma lugu. Ta ei tee eelnevaid kõnelejaid maha ja sa ei tea keda uskuda enam, sest esimene võis ju ka ikkagi tõtt rääkida. Nii siis sa oled segaduses ja ahmid igat kildu ja sümbolit, et aru saada mis siis ikkagi on tõsi. Inimese igavene tõeotsing.

Esietendus oli esimese koosseisuga. Ütlen ausalt, ma isegi ei mäleta kuna ma viimati Volki laval nägin. Ütlen ausalt, et Volk sobis Imearsti ossa metsikult hästi, ma ei kujutaks Kütsarit sellesse ossa mitte kuidagi.
Tekstiga oli puterdamist ja päris palju, süüks võib pidada seda, et ikkagi esietendus ja nii edasi, aga ikkagi mõni kord läks seda paljuks. Hakkas segama. Meenutas juba sada aastat tagasi nähtud Baskini teatri etendust, kus üks suur puterdus oligi.
Lavastus oli hea, oli suudetud monoloogid piisavalt huvitavaks teha, et igav ei hakkaks.
Näidend oli hästikirjutatud, tekkis ikkagi põnevus, et mis edasi saab või tegelt mis toimus siis. Kuidas keegi oma elupäevad lõpetas ja kus ikkagi tõde on. Seda tõe osa ei tulnudki päriselt, kõik sai äkki otsa ja inimene ise pidi lõpu mõtlema. Detailse lõpu, sest üldpilt anti.

Soovitan soojalt vaatama minna, tahaks isegi teises koosseisus seda näha, sest siis oleks kõik hoopis teistmoodi. Sest see väeti imearst oleks tugev ja noorem imearst ja ta naine ei oleks olnud ikkagi nii tuhvlialune ja… oh neid muutusi oleks nii palju.

Veel üks lubadus, mida unustada

Nii siis vene keeleka on kaputt.
Mis puutub eile leitud mängu FarCry, siis sinna maani kuni sa lasid hispaanlaste moodi tegelasi, kes mind ka lasid(mööda). Pärast seda, kui neid jäi kuidagi väheks ja nad enam minule tähelepanu ei pööranud ja mingid imelikud hüppavad lihamäed mind taga ajama hakkasid, muutus mäng nõmetaks. Esiteks ma ei saa aru, miks igasse mängu on vaja toppida geneetiliselt muundatud tegelasi, kellel on 2 meetrised kämblad ja verest tilkuv suu. Teiseks ei saa ma üldse mitte midagi aru, mida ma tegema pean. Tean süüdi on see, et ma viitsinud sissejuhatavat videolõiku vaadata. Nüüd ma ei saagi aru, et piff keda ma otsin on mu kallim või lihtsalt tarkpea või ameerika esimene leedi või tont teab kes. Oki, seda ma tean, et ta on Val, vist. Oh jah, eks ma siis anna säru ka nendele riieteta ja aruta olevustele, kes tapavad minu eest neid toredaid tüüpe, kes ikka ka mõtlesid ja kambaga mulle ära tahtsid teha. Need ilalõuad vaid jooksevad ja vehivad.

Ma koristasin täna ja seega leidsin ma oma filmi tagavara üles. Koostasin listi, tegelikult täiendasin olemas olevat listi ja avastasin, et pole ammu korralikult filmi vaadanud. Nädala algul sai küll „Slumdog Millionaire” ära vaadatud. Nii palju Oskareid, no ma ei tea. Kaasahaarav oli küll ja samas, kui võta faktiks seda, et see oli tõelises slummis filmitud ja tõeliselt kodutud tüübid mängisid, siis jah, vb oli ta ikkagi midagi väärt. Paar Oskarit kindlasti.
Nii et sobrasin interneti avarustes ja otsisin filme mida võiks vaadata. Ei leidnud eriti, aga nuh eks ole terve suvi ka aega. Samuti pean ära vaatama juba olemas olevad filmid.
Ma panin „Twilight“ tõmbama, ärge küsige miks, aga nu peab ju kursis ikkagi olema selle massikultuuriga. Miks muidu Terminaator ja kuum pirukas ära on vaadatud.

Koristamise käigus leidsin üles oma järgmise aasta kohustusliku kirjanduse loetelu. Päris põnevad raamatud, et esmaspäeval jooksen raamatukokku ja hakkan lugema.
Eile alustasin sellise raamatuga nagu „Bagdad põleb“. Tegelikult on see ühe Iraagi neiu blogi, mida ta peab 2003 aasta augustist. Räägib sõjakeeristest tema ümber ja üldse eluolust seal maal.
Eks visake ka ise silm peale: http://riverbendblog.blogspot.com