Arhiiv: juuni, 2011

Kui näeme, siis ütleme tere…

Posted in Määratlemata on 06/28/2011 by kuuvari

Kaevan. Ei mitte hauda vaid lihtsalt puhtaks mattunut. Selg on kange ja jalad liiva täis. Aga hea on. Päikseline ja kuum. Selg kõrbeb ja annab mulle sooja. Hea. Homme olen lõunamaal resissööri mängimas. Hirmutav. Raske. Hmm…
Ma nägin unes just seda hommikut, mida ei ole veel sündinud. Aga see oli ilus. Rahulik ja katusealune. See lõhnas kasvuhoone ja basiiliku järele ning soojad kirsstomatid olid teised ampsud meie maailmas… ja päike säras ajatult. Kaste vaid näitas hommikutunde. See oli hea uni. Ehk see suvi saab teoks…

Kuidagi kauge tunne on. Tahaks tere öelda…

ei keegi saa peatada sind…

Posted in Määratlemata on 06/27/2011 by kuuvari

Jaanipäev oli tore. Kummaline ja igatmoodu teine. Aga üks reegel oli, mis juhtub Rokinas jääb sinna. Nii et need hetked jäävad sinna maailma ja mina kõnnin siregelt edasi, aga kas suudan, on teine küsimus.
Ma igatsen. Kummaline. Tõsi. Valus.
Teadmatus ajab hulluks.
Hirm paneb mõtlema ja enesele haiget tegema.
Mis saab edasi on üks suur küsimärk.
Raske on eriti pärast rinnuliheinas mõtemõlgutuste ja enese lahti kiskumist. Ma olen avatud. Ikka veel. Kuradi müüritus…
Eks see ole see kui võõraid müüre lõhkuda tuleb karma võlg pääle.
Sisse
Välja
Hinga
Lihtsalt
Ja
Unusta
Et
Aeg
Läheks
Selgusesse

Mäletad seda päikest, mis kuulas su vaikust jõe kõrval?

Katsed sõnaga

Posted in Määratlemata on 06/20/2011 by kuuvari

Mingid katsetused… see kord mainiks ära selle tõsiasja, muidu mine tea, ehk samastatakse kuidagi moodu.

**

Sind nähes tean, et minevik on sammunud minust mööda. Teinud sinuga muutusi ja läinud tagasi. Sinuga rääkides tean, et maailma on ümar ja bumerang tuleb alati tagasi. Valusamini.
Kuid, kes oled see Sina? Oled olemas reaalsuse sidemetes või vaid minu unelevate unistustes, just neis, mis mineva triivinud poolpilvepäikses. On sinu hingeõhk kunagi kohtunud jaheda aknaklaasiga ja südamed tekkinud sümbioosist? Oled sa kunagi varba ära löönud, nii et silmist pisarad ja suus kurjad sarvikud? Oled sa seisnud bussi oodates ja oled unustanud, kuhu sa sõitma peaks? Bussijuht vihastab, aga hetk on südamlikult aus. Kas kuu on kunagi sind piiludes tõdenud, et jälle üks kurblik neiu läheb läbi purjus linna koju? Kas sa tead, kus on su kodu?
Ma ei tea, aga sa?

Keda ma siis vaatan seal ukselävel müristamise seguse päiksega koos. On see siis kõigest enesepettuse vari…

**

Ööst rähmased silmad avasin vaikust lõhkudes hommiku kiirte kõrval. Aknast paistis oksad tuulega segi ning jalutsis unelev kass kraapis karedalt kasukat sirgeks. Ta pilgutas silma nagu oleks teadnud mu öisetest retkedest. Võimalik, et oligi koos minuga kõndinud üle unemaailma värava ja kadunud mälestuse segusesse imemaailma. Ehk oligi tema see, kes pehmelt mu põske paitas, kui olin kurvastusest põlvili sisemuses pimeduses.
Kuid praegu seletasid seierid, et aeg on minna edasi ja unustada unenägu ja avastad vannitoa peeglist enese näod. Kiired uudised tukslesid läbi raadiolainete minu vaigustesse kõrvadesse ehk seetõttu ei leidnud ma neis mingit uudsust. Vaik vaigistas tuuletõmbust, kui avasin ukse, et astuda päris maailma, päris inimeste keskele.
Kas nad teavad, et ma mängin vaid, et olen öised une näod unustanud?
Ma kannan täna jälle üht uut enda maskiks.

**

Kesköö päikest pole ma veel silmanud, ainult keskpäevast kuud olen üle metsa jooksmas näinud.

Viis kainuseshotti

Posted in Määratlemata on 06/19/2011 by kuuvari

Ma olen maganud alla 3 tunni ja maailm on selline kummaline, nagu oleks joonud. Aga EI. Olin hoopis kaine Tartu öös ja ei kahetse, vaid nägin ehk hoopis teisi külgi. Keegi, kes tavaliselt pole purjus oli ja mina, kes olen tavaliselt olen puru purjus, olin kaine. Me vahetasime kohad. Nii mitmeski mõttes.
Käisin matkamas mööda Emajõe kallast. Vastu päikese loojangule. Ja tagasi tulin pimedamas maailmas. Aga samas ka punasemas maailmas. Tore oli. Sai tapetud küll külluses sääski ja ausaid sõnu loojangusse kohmitsetud.
Ööd, mis päevaks saanud üle öö on pisikesed.

Kiri tundmatusse minevikku

Posted in Määratlemata on 06/17/2011 by kuuvari

Kiri tundmatusse minevikku

Ma tahtsin öelda, midagi hästi tarka ja ausat, kuid keel ei paindunud seda ütlema. See oleks toonud kaasa valu eneses.

Sa ütlesid kord, et olen vallutaja. Kuid ma unustasin küsida, et kas sinu või enese. Nüüd ei teagi, keda süüdistada neis aukudes mu kindlusemüüris.
Ajad läksid ja kaitsetornid tõusid. Tõusid ja tõusid nii et pilved kandusid endas tornitippude haavu. Aeg läks ning tuuletõmbus hakkas mu kõrvu kiskuma ja südant jahutama. Avastasin, et need ei olnud minu tornid ja müürid, mis kerkisid. Minu kindluskivid ümbritsesid kallistusena sind. Aga mina külmusin. Vaikselt. Jää muutus sõbraks. Sina aga olid kuninganna oma kindlus-lossis. Tugev, armastatud ja andekas. Mina… olin olemas. Ootamas. Värisemas.
Ajad läksid ja kevad tuli. Just täpselt nii palju, et ma suudaks haarata endasse kevadhulluse ja võidelda. Paaniliselt ja kiiruga. Ehk liigseltki.
Võitlesin end jääst vabaks ja proovisin haarata kive su müüridest. Sain endal hädise aia. Sinu tornid kõrgusid ikka pilvedes. Hädise aia kõrval ehk võimsamaltki.
Ma olin pettunud ja vihane ja kurb ja lootsin, et see teine kindlus päästab mind. Sa tahtsid, et kõik oleks jälle nagu vanasti, aga mina olin jäärapäine ja väsinud ootamast. Ma ütlesin sust lahti, tuues ettekäändeks teise. Kuid see oli lootus. Miraaz.
Tuul tõmbab ikkagi ja suvi ei ole nii soe kui lootsin. Mul on külm. Ja ma ikka ootan paremat. Aga mu kivid on läinud ja keegi ei taha katkist kindlust.
Ja ka sina oled uksed sulgenud.
Ainult jäärapäisus on suutnud jääda samaks.

ootuses

Posted in Määratlemata on 06/15/2011 by kuuvari

Nüüd vist võib öelda, et suvi on käes. Täitsa käes, kui mitte alateadvuses hoida seda, et veel üks asi tuleb esitada ning võiks vaikselt pärimuse kogumisega tegelema hakata. Aga jh nüüd on ta käes ja viitsmimatus on mu enda tiiva alla võtnud. Kurb.
Vahel on nagu tahaks, et kõik laabub. Ning lihtsalt teed lihtsat tööd nt laod puid ja sinna see jääbk, et ei oleks mingit mõtlemist, et kuidas kus kellega jne… lihtne füüsiline töö. Ja ei mingeid tähtaegu ega läpaka taga kirjutamist ja hullumist. Aga isegi suvel ei saa sellest lahti vist. Sutikene veel vaid.