Arhiiv: mai, 2009

Vaba!

Posted in . on 05/25/2009 by kuuvari

Mulle ütles üks, et ma pole ammu kirjutanud, et mul ei edene see asi. Tal oli ja on õigus, ma luban endale tihti, et nüüd ma kirjutan iga päeva, aga tutkit.

Nii siis alustan reedest.
Te ei kujuta ette, kui hea ja rahul on olla. Puhanud ja vist peaaegu täiesti üle saanud aastate tagusest jamast. Jamast, sündmusest, kogemusest- mis toimus 3 aastat tagasi ja siis sellest mis juhtus suti vähem aega tagasi.
Juua end täis ja lasta langeda sügaval mõtetesopis mõned müürid. Nutta end tühjaks ja karjuda tõtt iseendale näkku, just seda mida olen nii kaua endas hoidnud. Sain üle vist nüüd.
Samuti mõistsin, et joomine pole hea. Võib-olla tekkis hirm, selle ees, et mis võib olla langemata müüride taga. Mul on liiga palju asju saladuses, iseenda pilgu eest kõrvale pandud. Oma aega ootamas, mis muudab need asjad palju hullemaks. See suvi ma püüan kõigest lahti saada. Ma tean, et see ei õnnestu. Positiivne suhtumine, kas pole?

Ma pean oma vanematele seletama, et mu elu on minu oma ja seega suvetöö ei tappa mind, vaid teeb tugevamaks. Oh jah…

Etendus on kohe kohe ukse ees. 31 mai. Tulge kõik Obinitsa teatrit kaema!
Ma kardan ja olen suti hirmul. Ma pole lava inimene, aga näe nüüd jälle proovin end ületada ja olla hea.

Mia’. Mõrv!
Edesi ma tulõ’õi!

Oh jah. Ületan enda ja oma varju ning hakkan elama, nii nagu ma tahan elada. Raske on murda kett ja olla vaba Keti Koer. Ikka tahab süda jääda ketiringi sisse, sest siin on hea ja turvaline….

Päikest!

panges nuudlitega

Posted in . on 05/20/2009 by kuuvari

Muutustemuutustemuutuste-aeg.
Tore on kui must kasu on, aga veel toredam kui minu kasulik olemine on ka mulle endale kasulik. Arusaamine inimesest. Nüüd ma tean ja tean ka seda, et ära aja kunagi taga neid kes ei kuulu sinu maailmapiiridesse. See tähendab, et nad ei saa eelarvamustest ja mõtetest lahti, eriti kui siin maailmas see nii ei käi. Mõni võiks aru saada, et ma olen ikkagi naine, mis siis…
Samas, nu mis ma kurda, iga kogemus on hea, eriti kui mul neid niigi nii vähe on.
Ops päästab mind ses suhtes aga jah…
Kolmapäevast pühapäevani. Deem vahemaa tuleb maha lüüa.

Päev ja kohtumised

Posted in . on 05/09/2009 by kuuvari

Nii siis, eile oli jube päev. Tegelikult nagu ka polnud. Ta kummaline, kiire ja keerukas päev. Esiteks ma avastasin, et olen muutunud unustajaks, meeletuks unustajaks, aga see selgus juba neljapäeval.
Hommikul varakult kooli(autoga!) ja siis nuh tavaline päevake, kui just välja jätta seda, et oskan mingil määral keemiat ja inglise keel jäi jälle ära ja sai psühholoogiga juttu vestetud ja taibatud, et see on mõttetu jutuajamine. Mata kt veilisin metsikult ma pakun, aga aeg sai otsa. Kell kolm startisin linna ja siis Anniga kokku. Muidugi suutsin valele pool algul kõndida :S
Temaga jutuajamine oli väga produktiivne, sain stsenaariumi paika isegi ja ei pea lauda kaasa tassima. Nüüd on veel kõik ilma ja ema jah-sõna taga.
Päev jätkus sellega, et sain teada, et olin prillid maha jätnud, seega jälle üks unustamisjuhtum. Oeh.
Sain K. Kokku, võõras ja mitte nii põnev kokkujuhtumine. Ootasin midagi põnevamat. Deem, ma ei pean end targaks, aga nuh nii loll ma ka pole. Inimene peab olema endast targemas seltskonnas, vähemalt mina pean, seega ei taha olla see targem pool….
Edasi laulvad kirjanikud…
Vot see oli naljaks. Nägin teda, kaugelt aga tundsin ära, tema kah. Ta oli mingi lapsega, see ütleb kõik. Kriips.
Poogna tüüpi kah ja üht keda ma olin kunagi kellegagi näinud saime jutule ja sõbraks!?. Ning siis… trummipõrinat…. Kristiinat!!
Jep, kes oleks seda uskunud. Oeh nüüd tuleb temaga vaid pikemalt kokku saada, et rääkida, arutada ja targaks saada…

Minu päev oli see ja samas polnud. Negatiivne ja positiivne oli ikkagi võrdses seisus.

Inimene

Posted in . on 05/06/2009 by kuuvari

Päevad on möödunud ja kuudest on saanud uued kuud, ning suveilmast jälle kevadilm. On jalutatud jõe ääres, metsades, raudteedel, vanades majades ja iseenda mõtetesoppides, viina uima hägus- kõiges ja veelgi veel. Kuuvalgusel end laskunud paitada ja samas karjunud tehnika peale. Annan alla, see on tappev, samas väljapääsmatu.
Telefon! Vahemaa! Aeg!
Kurat, ma tahaksin olla vaba ja autosse hüpata ning suuna põhjapoole võtta. Kurat küll. (väike väljaelamisnurk.)
Kool muutub raskeks aga muidu on talutav isegi.

Vabadus on hea, aga samas vahel tahaks kellelegi kaissu pugeda ja tunda, et see kuri ilm on kuskil eemal. Ajada juttu tulevikust, suvest ja reisimisest ja elust…
Oh, jah. Inimene…