päev enne pimedust

Nii siis homme hakkab kool! eh, elu on nagu ta on, aga eks näis mida toob siis see hooaeg:)

Ajatus

Avan akna, sisse paiskab vihma sabin ja helide maailm. Tuul kisub lehti, ootab kannatamatult sügist, et lehtedega mängida.
Istun aknalauale ja vaatan kaugenevaid autosid. Olen vist ainuke, kes siia jääb. Kõik teised lähevad ja loodavad, et seal kaugel on parem elu. Neil on lootust. Minul on ka lootust, lootus, et siin on ka võimalik edasi olla.
Vihm tugevneb veelgi ning kaugenevaid piduritulesid pole näha. Tuul on maha jäänud ja kostab vaid sabin, vulin. Neil on tee ja tulevik. Neil on aega.

Selline meeleolu on praegu, just praegu.
Ma vihkan kui keegi ütleb: “aega küll!“
Sest aega pole!
Mina ütlen ka nii, sest nii on lihtsam, aga nii ei ole hea.
a=b ning b=c seega a=b
kas ma vihkan end siis?
Kurat seda teab
Aeg….

tola, aga armas tola

Vihm, jätkuvalt vihm on siin minu ümber ja sees. Vihmavarju all kõndida ja tunda, sabinat pea kohal. Ilma et see sind puudutaks. Nii lähedalt.
Kaugus iseendast on meeletud ja nurgeline. Käänaku tagant paistab uus ja siis järgmine. Vahepeal on teeristid, et valida oma elu tee. Tee mis juhatab su keskele. Lohutab vaid see, et keskele saad sa igat teed kasutades, oleneb vaid tee kuju.

1 ja 2 ja 3 ja …. tühjus

Hommikune ärka, laupäeval saada üles kell 8 vaadata kella ja suikuda unne veel pooleks tunniks ja reipalt minna vastu päevale. Hea tunne.

Miks suve lõpus taipad, et oled terve suve maha molutanud ja nii kuradi palju asju tegemata jätnud? Nii ongi, haaraks pintsli ja õpiks. Võtaks nurgast kitarri ja teeks need barre akordid omale selgeks. Haaraks raamatu ja loeks maailmas toimunu kohta.
Kuid enam pole aega, tuleb õppida ARKi eksamiks ja loota, et see aasta hakkad vähemalt koolis õppima ja asju meisterdama ja mitte ie kargle sajas kohas ringi. Ehh, seda peab ka tegema.

Põmm!

Kuhu olen ma teel? Ei tea! On seda nüüd ka vaja teada? Ei ma tean kuhu, kuid kuidas oleks suurem küsimus. Surm ootab meid kõiki. Kuidas ma läbin selle tee sinna?

Lend…

Eks ta ole, kõik see jama. Mõtlesin kunagi, et kõik saab korda, kui visata asjad tagatuppa ja sulgeda uks kivise lukuga.
Kuid nüüd avastasin, et nad oskavad kasutada akent ka.

Müürsepp?

kahemeetrine jänes on ka minu unedes

Donnie darko, film mis tegi meele heaks ja pani mõtlema et vaataks korra, kaks veel. Põnev-põnev.
Täna olnud imelikud jutu ajamised. Süüdi on vist vihm. Enesetapud ja sõda. Iseloom ja kartmine. Hirm.
Mõtlesin talle, talle ja veel ühele.
Mitte midagi ei saanud selgeks.
Vihm paitas selga ja tegi märjaks. Kurdistas meeled ja tegi tühjaks ajusopid. Kuid vastust ei tulnud.
Hommikul jahedas tulles ja kasteses heinas on hea juua tassike kuuma teed. Mõtte fantaasiamaailmas.
Suvi saab läbi just siis kui ma saan lõpuks üksi olla…

Süütud enesetapud

Raamatut ma lugesin aasta tagasi. Raamat oli parem kui film. Lootsin filmist, et asju saaks selgemaks. Ei saanud, asjad jäid ikka sama segaseks ja kummitama jäi küsimus MIKS?
Pildiliselt päris hea, aga liiga rahulik oli, midagi jäi puudu. Võib olla oli siin süüdi see, et ma teadsin lõppu, aga lõpp polnud piisavalt rõhutatud. Oleks minu meelest olnud parem kui oleks näidatud rohkem. Jutustaja hääl meeldis. Näitlejate töö oli ka päris hea. Eriti meeldis kõige pisem õde, kes oli tegelt kõige vähem ekraanil. Ema tegelane oli ka päris hästi välja kukkund.

Päri hea, aga midagi jäi puudu. Süüdi võis olla see, et mega hea raamat oli lihtsalt ja filmi on raske teha sama head.

Hommikune maailm

Hommikune ärkamine on muutnud päeva nii jube pikaks. Kell 8 pole ammu üles tulnud. Viimati laagris.
Laager jah, jääb kummitama päris pikaks ajaks. See öö, see hommik, need õhtud, see esimene õhtu. Jutuajamised silmast silma kui telefoni teel. Need jutuajamised iseendaga. Rõdu peal vaadata äikest ja lihtsalt pimedust. Lohutada inimest, kelle armastatu oli Gruusias. Teadmatus.
Iseenda hinge ravi nappides sõnades. Lihtsalt üksikud sõnad mis päästsid ja panid mõtlema. Pikad pausi ja mõtteaugud.

Lõunaks sa avastad, et elu on lühike, et karta! Püüdma hakata on nii püüdmatult kaugel. Moraalselt läheb lahku asi mida ma tahan. Nii või teisiti. Ma ei tea tegelikult mida ma tahan. Kumba, millist, keda, mida….

Mõtlesin, et hakkas filmifriigiks. (word annab sõna paranduseks filmiriigiks, nu jah.) päris palju filme on vaatamata, mis olen suure aja kuluga alla tõmmanud. Tõmmata on veel oi oi nii palju. Äkki see aitab mööda saata üksikuid aegu. Seda pingelist aega koolini. Kuigi jah nüüd on vabadus, saab olla üksi kodus väheke ja iseenda puhast seltskonda nautida. Iseenda kõva häälega vestelda. Hullus?! Mine tea, aga vabastav. Asjad mis välja ütled saavad tõeks ja tunduvad lähemal ja tõelisemad.

Ma vist hoolin liigselt inimestest….

rujaline roostevabamaailm

RUJA- eriline ja tavatu bänd. Etendus oli hea, ojasoolik ja semperlik, mis muud. Kilde ja kurbust, hästi tabatud karakterid.
„Me ei võta relvi kätte, me anname noodivõtmega möödaminnes vastu pead.“
Imelikult kombel on nüüd Eesti teatril ka kombeks, et naised võtavad end paljaks. Vähemalt eemaldavad endalt rinnahoidjad. Seega ka siin etenduses, kuigi õnneks siin oli see asjakohane ja andis edasi miskit, mitte ei olnud lihtsalt paljaks võtmine. Pisike üllatus oli ka, aga samas oli see näide sellele kuidas neil see bändi elu oli, eriti Venemaal.
Etenduse üldpilt oli sisutihe, kui mitte sõnaliselt siis tegevuslikult küll. Sa ei pannud kõiki pisikesi detaile tähele. Neid oli palju ja vajalikud. Midagi ei olnud üle liia ja samas polnud ka midagi puudu.
Videolahendus oli väga hea ja meeldis. Eriti meeldis see, et näidati ka oskuslikul neid kes seda kõike kokku panid ja kes olid nö lava taga.

Nüüd tuleb väike karjumine. Vabandan ette ja taha.

Kurat küll, miks eesti ühiskond ja üleüldine ühiskond ei võiks MUUTUDA?! Miks me vaatame viltu asjadele mis on head, mida tegelikult me ise ju otsime ja tahame omale. Mis siis, et see on natuke teistmoodi, aga ikkagi. Miks peab olema nii raske olla sina ise? Miks?
Vastuseid sellele ei saa. Võib-olla ongi nii parem. Sest see kõik teeb meid, mind võib-olla tugevamaks. Aga elu muutub ju keerulisemaks. Deem

Oki, lõpetame vingumise ja vaatame kuidas vihm peseb maha selle sopa, meie hinges. Ning sa näed mida tegelikult kardad. Mida tegelikult loodad ja ootad. Kuidas leida endas jõudu, et edasi minna?
Haaran vihma ja loodan, et elu on ikkagi ilus…

Uus algus?!

Algselt mõtlesin, et ütlen midagi asjalikku ja põnevat, aga siis jooksis juhe kokku. Eks ta nii olegi, tahtmine suur, aga näe aju ei tule järgi.
Käisin enda esimeses laagris, väga põnev oli ja õpetlik. Isegi võib-olla mitte need loengud, kui need jutu ajamised öösiti. Loengutest oli samuti palju kasu, kuid kahjuks ei mäleta kõike.
Üht inimest, keda näed lõuna ajal ja jõuad ööseks sinna maani, et puistad talle südant asjadest, mida ei julge muidu ei julge ka sõpradele öelda. Imelik, kas pole.
Kohtusin inimestega, kellega tahaks edasi suhelda ja õppida neilt, seda mida ma veel ei tea. Kuid paraku ma pakun, et paljud kaovad, kui mitte kõik. Neli päeva on ikkagi vähe, eriti kui viimasel ööl alles avanevad paljud.
Gruusia tuli mulle kahjuks liiga ligi. Ei tegelt, kui mis teha, kui olen selline kes hoolib.
Samuti õppisin smsimise ja telefoniga rääkimist, oki see kõlab imelikult. Kuid ikkagi jäi helistamata inimesel kellele oleks võinud helistada, kuid hirm või kõhklus pani ikkagi telefoni taskusse tagasi.
Tagasi tulek reaalsusse tuli pauguga. Tuli ja muutis miskit. Loodan, et Mina muutusin ja muutun, paremaks. Hakkan elama?!

Elu nagu labasel sandil

Teater, hm, nüüd mõistan miks ma seda üldse teen. Või siis mitte. Jah, ma olen kahtleja ja kõhkleja. Sõnatuks võtab.

Öö oli tore, näpu vahel õis, hõlmad lehvimas ja mõtted selgemaks saamas. Ma rääkisin jälle temaga. Pimedas polnud teda näha, kuid ta oli aimatav. Ta käis mu jälgedes. Ohkas ja mõtles kaasa. Harutas sasipuntraid ja laulis, hinges üksindus. Kõndisime kahekesi kodu poole, hinnates hetke. Hetke mis oli vaid meie kahe päralt, või siis ainult minu päralt. Ma veel ei mõista seda täpselt.
Koer hammustas tüki temast, kuid minu jättis puutumata. Jätsin maised asjad ja lendasin mööda õue ja nautisin vabadust. Sa naersid vaid. Ning siis sa läksid jättes mu üksi iseendaga. Rahvaga mu ümber. Sa võtsid kaasa iseenda ja läksid. Nüüd oled sa tagasi vist, aga oled väga vaikne. Sa oled arg. Tahad jääda üksi. See on hea.

Varsti lähen….

Kunagi…