Archive for the . Category

Truult varastan võõraid kehi

Posted in . on 04/23/2010 by kuuvari

Sain eila kätte ühe oma sünnipäevakinkidest. See oli nii lahe. Armas ja hea. Kuuvari kirjutatud teisele amuleti poolele ja jäär ilustsemas esimesel poolel. Eks ta ole. See oli ilus. On.
Seadsin sammud teisele peole ja tegin tuld. Hammustasin ninasid ja olin muidu kummalises tujus. Jõin veini. Mängisin drinking chessi patti ja oligi tore. Oli nii tore, et oleks end kaotanud. Sinna kuhu ei tohiks. Jäin enesele truuks. Miks, ma ei tea. Ei peaks või võiks või…

***

Truudusetus iseendale
Kõrvetab südamesse viienda augu
Eelmised olid teiste omad
Nüüd päris minu auk
Päris minu tehtud
Päriselt kaotatud
Usk endasse

Sind näen õhtukleidist
Välja astumas
Kuid suhkrutase veres
Jääb samale tasemele
Õigus
Sa oled lihtsalt keha
Hing teises servas
Minu hing
Teises servas

Kuid teen näo
Et olen siinses hetkes

Hommikul kirun
Ning süütan suitsu
Mõrkjas maik
Ei vii mälestuste maitset

Tapan end vaikselt
Sest hing on niigi
Läinud teise serva
Kellegi teise kätte

allakäigutrepist üles…

Posted in . on 04/22/2010 by kuuvari

Igatsen maailma lõppu
Et koos serval kõikuda
Inimkond siis vajub põhja
Allkäigu trepid on lõhutud
Eskalaatoritest saavad jumalad
Tapetakse üksteist pilkudega
Halvemal juhul roosid soolikates
Serval kõikujatest saavad langejad

Ma ei tea kuidas on elu läinud nii…

üksinduses lendav huntlaps

Posted in . on 04/20/2010 by kuuvari

Mõtlesin nüüd, kui kooliga on kõik mõneti ja samas on nii palju veel ees. Raskusi vaja tõsta… olen massis nii üksi. Kedagi pole. Klass on kaotatud, eraklikuks on muutunud maailm. Mul pole miskit ühist nendega, kui vaid see, et olen läbinud sama õppekava ja nühkinud neid pinke, mis nemadki. Kuid! Kuid kõik muu on erinev. Ei mingit samastumist. Tõsi, mõned on, kellega koos õlut juua ja autodest rääkida või naistest… kuid jah. Teised. Kaotatud. Päh.
Ma vist pole ikkagi päris üksik hunt. Kuid karjas on üksikum…

***

Melanhoolne nukrustunne sirutab tiivad mu mõttesoppi. Tahaks lennata. Ära siit ja sinna minna. Olla. Vahemaa surub raudraske rusika ribide vahele ja surub. Surub. Surub puru lootuse. „Ehk kunagi…“ kaob sisinal sumedasse suitsuvihma. Purska vulkaan ja mata meid. Mind. Ükskõik … aeg lendab ikka oma rada.
Ma tahaks öelda nii mõndagi. Nii mõndagi valusat. Nii mõndagi üllatavat. Kuid sõnad seovad end minu külge ning ei lase sel lennata sinu juurde. Kaugmaa raketid lendavad. Üle minu. Kuid mu sõnad ei haaku nendega. Nad jäävad siia poole ekraani. Seisavad mustavalt valgel ekraanil. Nagu sipelgad keset südasuvist maasika korjamist. Varvaste vahel leian surnuid sipelgaid, nii on ka mu sõnadega. Homme näen neid saatmata meilide hulgas. Nad pole üksi. Neid on veel. Veel. Ja veel.
Tõde jääb minu juurde. Vaikselt sisiseb, kuni muutub tuhaks kevadvihmas.

Iseendaga sünnipäeva pidamas

Posted in . on 04/18/2010 by kuuvari

Eilne päev algas öös. Algas pimeduses välja astudes peopõranda kõrvale. Võõraga juteldes. Elusid sidudes. Mõtteid mõlgutades. Tuttavate kallistus lükked. Karmid. Pehmed. Soojad.
Teada saamised enesest ja enda loomest. Tagasi vaatamine ajale, hilisem südamepuistamine. Kummaline jutukõmin kõlksuvate piljardikuulide vahel.

Hommikul päike paistis ja pea oli päris selge. Sillerdas see taevakeha otse silma, kui ma oma lubadust järgides kaane karbilt tõstsin. Õis. Kaart.
Kummaliselt kombel toob lõikelilled mulle tavaliselt meelde surma ja inimkonna tühisust jne. Aga sel hommikult jäid need kõrvale. Hea.

Inimesed saabusid ja lahkusid. Keset tuult. Isegi korraks, meie jaoks, jäi tuul ka seisma. Karmid jutud. Lõbusad jutud. Tõsiasi, et rollimängijad jäävad rolli mängima ka elus.

Sain keset vaikuse tuulepuhanguid enese kohta tõsiasju teada. Värvikirevaid spektreid. Tuhme sõnu. Enese irooniast läbi imbunud sajatusi enese mõtetes. Olen minagi vist maskidesse mattunud mängur. Kuid siiski… eks näis.

Et siis nüüd peaks ju suur ja tark olema. Päh.

Usuvaenlane külapoest….

Posted in . on 04/14/2010 by kuuvari

Kui mina täna päikest läksin katsuma, oli tema juba pilveräbala taha läinud ja vaid tuul möllas pinkide ümber. Oh well! Mul jälle ei vedanud. Alati kui ma olen üksi, siis mul ei vea. Tõmba mingi inimene kampa ja kõik on ilus. Nii on alati. Raamat ei lähe arvesse. Kuid! Mulle meeldis ikkagi lugeda… vahel arva ka päikest piiluda. Silmad kinni mingi hetk ja tunda kuidas soojus paitab halle ajurakke.
Miks on nii, et kui on aega ei tehta midagi ja kui pole aega, siis tõmbaks end kas või lõhki. Ribadeks.

Vahel on tunne… et mille järgi neid raamatuid välja lastakse. Mõnda loed ja mõtled, et sellist asja oskaks ise ka kriblada, kui viitsimist oleks… mõtet erilist ja uudset sees pole… paar ilusat kujundit. Palju alkoholi. Seksi. Vägivalda. Hm. Tutvused ma ütlen. Mis muud…

Huvitav, kunas mulle kohale jõuab, et peaks õppima hakkama………

Maailma lõpus on C#

Posted in . on 04/13/2010 by kuuvari

Päike!
Ilus ja soe päike külma kevadtuulega segi…
Annelinna majade vahel päikest nautimas ja iseend lahti võttes… pulk pulga haaval. Kiik käib: edasi ja tagasi, ka siis kui pole mind seal peal. Ta on nagu maailm. Ta elab ka siis, kui pole neid, kes seda heaks kiidavad. Tunnustavad. Mina olen see, kes olen… ka siis, kui see ei sobi. Rebel. Mingil määral.
Aeg enesega.
Läbi teise mõttesünni.
Liigun edasi
Liigun tagasi
Liigun… ja see on tähtis. Kuhu? Suva. Savi. Soovi. Suve. Hm.

Päike on väheke külge jäänud… võin näin ma endale muul põhjusel võõras. Kes teab. Tont!? Kui temagi… ta ulub mu kummutis ja nõuab sokke… Pidupäevadel ma annan talle rinnahoidja…kui on meeles. Et on pidupäev.

Sule peaks kätte võtma… mäletama aastat. Miskit. Keskit. Sõnamängu. Mängin tühisusepihkudega. Peitust vist. Äkki hoopis Tõde ja Tegu.
Kindlasti ma valetan. Endale. Süüdimatult. Osavalt.
Tegudeks veel ei lähe.

***

Istusime põrandal ja mängisime kitarre. Lausime kõvasti ja valest. Kuid vahet ei olnud. Oli see hetk. See päike ja see kevadõhk meie ümber. Olid viisid. Laulud. Mälestused. Muusika. Akordid. Rütmid. Naerud.

sõnad sisisesid sõrmedel

Posted in . on 04/11/2010 by kuuvari

Riisusin lehti ja nautisin kevad ilma ja päikest.
Ma mõtlesin, et ma olen peaaegu pool oma elust siin majas elanud. Selle poole, mida mäletan paremini. Mida tunnen paremini.
Kümneaastasest jõnglasest on saanud see, kes on siis saanud. Eks iga ütleb, mis ise arvab. Minu mõte jää minule. Mingis mõttes ei suudakski ma välja öelda seda. Sõnad on tühised. Alati.
See mis me paneme sõnadega kaasa on tähtis. Mõneti me kuulame vaid sõnu. Mitte ei tunne. Ei tunne seda, mis on sõnade taga.
Mulle meeldib vaikides juttu ajada.
See aga nõuab mingit kindlust ja mõistmist. Ebakindlalt ma kipun palju rääkima. Või niisama peomeeleolus… pealispinnal uisutades…

Mu elu on sõnadele seatud.

Sõnu sean tundide vahel iseendale

Posted in . on 04/10/2010 by kuuvari

Pesin eile, täna… no ühesõnaga pesin aknaid ja mõtlesin läbipaistvusele. Sellele, et kui vähe me näeme ümbritsevat. See on mõte on mind terve päev kummitanud. Hommikust peale.
Sõnad veavad rappa. Sohu. Sinna kuhu ei ole alati vaja minna. Ja tihti pole neid. Just nendel hetkedel, kui ma soovin nende olemas olu. Kriis. Viitsimatus. Kevadväsimus. Segadus. Ehk suvi aitab…

Kuid.
„Tunnid“ oli hea, nii filmi kui raamatuna. Kunagi ammu… võib-olla mitte nii ammu, aga nuh aastaid paar kindlasti proovisin ma lugeda ja ka filmi vaadata, aga ei saanud kummagagi hakkama. Ja nüüd ma lausa neelasi selle sõnaseatudasja alla. Korraga pm. Sügav asi on. Keerukas. Eh, mida millest Andrese asjale inspiratsiooni leida. Naise siseelu. Midagi sarnast võiks ju leida. Kui on kolm naist siis miks mitte. Ühega läheks keerukaks. Eks näis. Suvi ehk…

pimesi vaatame silma

Posted in . on 04/10/2010 by kuuvari

Kuutus vaevab nägematuid silmi
Olen tavaline pime möödakäija
Iga teine
Vahel isegi tihemini
Iga
Päiksekiirte pimestus meid ei muuda
Keegi niigi ei näe
Sind
Mind
Seda et kruusidest on saanud klaasid
Märkamatus
Ärkamatus
Siin samas minu kõrval
Vahel sees
Olen nemad
Kuid
Vaid vahel nägija
Igal teisel päeval
Vahel isegi harvem
Tihti

ootan ootamist

Posted in . on 04/08/2010 by kuuvari

Kiirus on igal pool mu ümber.
Kiirus
Aja ülejääk samuti
Mul on aega üle… valel ajal.

Irooniline.
Sama , et ma olen valel ajal vales kohas.
Sea samme sinna, kuhu viib süda… mõistus tõmbeb tagasi…
Paneb puuri ümber minu.
Ei saa…
Ei saagi saama…

Päh… suvi…
Proovin spontaanselt kulgeda…