(jutt on tegelikult pikem, aga ei hakka vaevama)
Astun mina siis rongilt maha, enne muidugi lõputut kuristikku ületades, ja vaatasin lössi vajunud ilmaga tõtt. Tartu selge päikesetõus oli lahkunud ja asemele oli tulnud Tallinna morbiidsus. Astusin läbi suure peidetud lombi ja sammusin Sõpruse pst poole, mis tundus nii kaugel ja samas nii lähedal, aga pikk oli ta nii või naa. Pole ju mina harjunud, et tänavad kasvavad mitmesaja majani.
Mul oli kindlasti mingi sõda kõnniteedega, need said kogu aeg otsa. Ja minna polnud kuhugi…
Vasem jalg andis tunda ja ma kleepisin ta siis kinni ilusasti. Parem oli juba enne kleepimise läbinud. Vanurid vaatasid mind kui liputajat, kui ma oma soki saapasse suskasin ja varbale plaastri ümber tõmbasin.
Sammusin edasi ja järjest kummalisemaks mu tee muutus, olin juba harjunud äkki lõppevate kõnniteedega, aga kui ma nägin saapaid tee ääres lumes lebamas ei olnud ma väga üllatunud, aga kui neile järgnes tossud ja siis paar toasusse siis ma ei saanud enam millestki aru. Kui sinna lisada suuremas koguses parte, kes ujusid paneelmajade vahel ja veel suurem hulk vanureid, siis ma tundsin, et ma olen ikka nii pisike ja noor.
Sütiste teele jõudes õnneks päike paistis ja tuulgi polnud nii külm ja paha. Seega kõmpisin põlvini lumes ja jõudsin ilusasti kohale.
Kui suur on tõenäosus, et kohtad mingit inimest seal, kus sa ei arvaks teda kohtamas. Nuh väike ma pakun. Minuga nii juhtus. Kummaline. Maailm on kaks erinevat asja, kui ta on päev või öö… valgus on teine…
***
Olemise talumatu raskus…
Põhimõtted viskasin põhja ning kuu vaatas pealt.