Arhiiv: märts, 2010

Kuidas Tartu kampsun Tallinnas käis…

Posted in . on 03/31/2010 by kuuvari

(jutt on tegelikult pikem, aga ei hakka vaevama)

Astun mina siis rongilt maha, enne muidugi lõputut kuristikku ületades, ja vaatasin lössi vajunud ilmaga tõtt. Tartu selge päikesetõus oli lahkunud ja asemele oli tulnud Tallinna morbiidsus. Astusin läbi suure peidetud lombi ja sammusin Sõpruse pst poole, mis tundus nii kaugel ja samas nii lähedal, aga pikk oli ta nii või naa. Pole ju mina harjunud, et tänavad kasvavad mitmesaja majani.
Mul oli kindlasti mingi sõda kõnniteedega, need said kogu aeg otsa. Ja minna polnud kuhugi…
Vasem jalg andis tunda ja ma kleepisin ta siis kinni ilusasti. Parem oli juba enne kleepimise läbinud. Vanurid vaatasid mind kui liputajat, kui ma oma soki saapasse suskasin ja varbale plaastri ümber tõmbasin.
Sammusin edasi ja järjest kummalisemaks mu tee muutus, olin juba harjunud äkki lõppevate kõnniteedega, aga kui ma nägin saapaid tee ääres lumes lebamas ei olnud ma väga üllatunud, aga kui neile järgnes tossud ja siis paar toasusse siis ma ei saanud enam millestki aru. Kui sinna lisada suuremas koguses parte, kes ujusid paneelmajade vahel ja veel suurem hulk vanureid, siis ma tundsin, et ma olen ikka nii pisike ja noor.
Sütiste teele jõudes õnneks päike paistis ja tuulgi polnud nii külm ja paha. Seega kõmpisin põlvini lumes ja jõudsin ilusasti kohale.

Kui suur on tõenäosus, et kohtad mingit inimest seal, kus sa ei arvaks teda kohtamas. Nuh väike ma pakun. Minuga nii juhtus. Kummaline. Maailm on kaks erinevat asja, kui ta on päev või öö… valgus on teine…

***

Olemise talumatu raskus…
Põhimõtted viskasin põhja ning kuu vaatas pealt.

Seks läbi puhvaika

Posted in . on 03/28/2010 by kuuvari

Hm…
Vot selline on praegu mu kokkuvõtte vaheajast. Tõsi on veel jäänud mõned tunnid ning see vaheaeg oli ÜHE tunni võrra lühem… Nii et ma võin küll kolmapäeval ühest tunnist loobuda:) ja nuh tervest teisipäevast….
Tallinn siit Ma tulen!
Oki, ma võtan rahulikumalt…
Rudiment sai jälle ühe ilusa etteastega hakkama, lausa lust ja lillepidu oli seda killukest kaeda, mis siis, et ma teadsin, mis seal juhtub, oli see ikkagi põnev. Ning Süngem kui iial ma oleks osanud arvata. Seda va süngust Rudiment oskab… ja hästi.
Mina olen õnnelik.
Läksin Tartusse ja esimene asi, mida A-le ütlesin oli „Mu esikas oli LAHE!“ samal ajal käsi taeva poole tõstes. Nuh sama asja kordasin ka Zavoodis ülejäänud seltskonnale ja tellisin õlut.
Eh, ma sain oma esimese Sipsiku=)

Kui aus olla siis oli eilne päev/öö väga kummaline. Tegelt ka tänane päev. Miks ma alati satun mingisse keerukasse suhte rägastikku… seekord ei ole mina asja keskel, nii et ma häppi. Aga kummaline on…
Olen maailma keskel ja pean kõigiga läbi saama, ilma et keegi haiget saaks. Minul endast on suva suht. Mina saan hakkama, olen saanud ja saan ka edasi.

Uudishimu viis kassi hauda ja minus tekitab uudishimu minu vastu probleeme, sest ma ei oska vastata alati. Sest krt osatakse küsida nii keerukaid ja raskeid küsimusi.
MIKS?
On põhiline…

Miks mitte.
Kas nii oledki elus läbi löönud?

Oh jh film. Ma olen nii õnnelik, et mul nii lahedad näitlejad on filmis:)

*

Ronisin kaissu, sest maailm oli kuri ja ma teadsin, et nii teen ma tegelikult endale veelgi rohkem haiget. Ma oleksin pidanud minema varem ja poleks üldse pidanud Sinna minema…
Loll mina, vool on hea, aga mitte alati…

täis maa rooli istus, kuu surnuks sõitis

Posted in . on 03/24/2010 by kuuvari

Ma istun ja kuulan vennaskonda. Ma olen ei keegi ühiskonnas. Hmm. Ei ma olen keegi eikelledegi keskel. Üksinduses.
Peaks magama heitma. Unes nägema maailma end mulle tere ütlemas ja ilusinimestega koos rääkimas.
Kuid ma vist ei kulge magama. Ilusinimesed siia maale ka sattunud. Olgu õnnistaud internett:)
Hmm
Maailm on raskeks muutunud.
Ei suuda teda õlgadel kanda.
Ei suuda teda koju magama talutada.
Ei suuda teda päästa
Enda eest
Päh.

Homme joon ma end sirgeks….

Aeg tagasi killustunud

Posted in . on 03/22/2010 by kuuvari

Istusin päikeselaigus ja jõin kohvi. Ma istusin Oma kodu ees, Toolil ja jõin Kohvi. Ning ma ei külmunud surnuks! Mina ja kohvi. Oki maailm on muutunud. Siis kobisin üles ja tõin kitarri välja. Üle sajandite pole ma võtnud kätte kitarri ja mängisin kuni näpud suti külmusid. Mitte et ma oskaks, aga see tundus nii õige.

Istun pojaga restoranis toolil
Külm on sõbrad elu garderoob

Ära solva kodanike-sigu
Siis sul hästi käivad käbarad
….

Kohv jahtus, päike silitas pead ja kitarr oli häälest ära… kuid see ei lugenud. Maailm oli ikka ilus.
Kuigi jah… olin puru…

Mõistsin, et ka killud purunevad. Kildudeks. Pisemaks. Raskemaks.

Kirun maad ja ilma ja vahemaad. Ning ma tunnen, et ma ei tohiks tunda. Ma peaks olema rahu. Külm. Tasakaal.

Aga ma ei suuda…

Tere Kevad!

Posted in . on 03/21/2010 by kuuvari

Kätte on jõudnud kevad ja sellega kaasnev suur hulk vett ning linnud karjuvad ja päiksetõus piilub Annelinna majavarjude vahelt ning maailm on kuidagi ilus. Kuid järgmine hetk sumpan ma juba 20cm paksuses vees ning tunnen kuidas maailm tumedatesse toonidesse tõmbub. Aga ei ole hullu…

Elu veereb ikka seda teed mööda, mis on tundmatu ja rohkete käänakutega ja üllatustega. Kummalised kaaslased hüppavad kõrvale ja veerevad mingi hetk kaasa. Mõnikord kui ollakse vaid suudetud läbida üks kummaline kurv, ei taheta enam lahkuda. Kuigi, jah peab…

mittemiski unustamine öökapile

Posted in . on 03/14/2010 by kuuvari

Ma teadsin seda, et inimese iseloomu jooni toovad teised, teda ümbritsevad, inimesed välja. Ma teadsin, aga ei mõistnud või õigemini polnud ise väga suurelt kohanud.
Nüüd kui tagasi vaadata eelmisele nädalale, siis olen märganud, et jah, ümbritsevad inimesed muudavad mind. Ei, mitte ei muuda, vaid toovad mingi uue külje minus esile. Midagi sellist, mille olemasolu olen ma aimanud, aga mitte teadnud kindlalt.
Ma mainisin ennest, et ma tunnen, et saan täiskasvanuks ja nii see ongi. Ma mõtlesin tänasel unetul ööl, et mis on siis see, mis muudab inimese täiskasvanuks. Ma leidsin, et see on see, kui tead enda kohta päris palju, pea lõpuni välja ning sa käitud nii nagu normid seda ette näevad ja sa VASTUTAD enda tegude eest… ma tean, et ma pole suureks saanud, aga ma olen suuremaks saanud. Ning ma EI taha.

***

Kuidagi on nii läinud, et ma suuda otsustada. Tegelikult ma ei saa aru, kumb on parem. Käituda korralikult nii nagu on tarvis, või nii nagu tahaks. Tavaliselt ma valin alati selle „on tarvis“ tee, aga nüüd on mul tunne, et see pole parim valik. Samas on alati võimalus asi veel rohkem kihva keerata. Tõsi, kolmas variant on ka olemas: aeg teeb oma…
Ma olen ajas kahtlema hakanud. Ta viib mu liialt kaugele iseendast.

**

Hea, et ma ennast maha ei unustanud, kui tegelikult olen ma enese juba ammu ära kaotanud, seega polnud mul midagi unustada sinu maailma…

Avameeli lahkamine

Posted in . on 03/13/2010 by kuuvari

Minu elu on kummaliseks ja teistsuguseks kulgenud, kui ta iial varem on olnud. Samas on see hea, aga samas valus. Ei, valu on vale sõna. Keerukas… jah, võimalik, et keerukas. Mu elu ju tegelikult ongi 24/7 keerukas, aga nüüd on kuidagi raskem. Ja samas kergem.
Niisama-olemise-kunst. Olla. Just, olla olemas.
Vaadata lage ja puhuda mõtteid varajasele hommikule kõrva ning tunda, et kevad on vaikselt akna taha hiilinud ja piilub päikesesäraga võidu mulle silma. Olla ja unistada mingil kummalisel tundmusel, et see hetk võiks kesta igavest. Tegelikult mitte isegi hetk, vaid see olemise tunne.
Tunda iseenda olemasolu läbi teise. Tunda, et maailmas pole mitte miskit, mis võiks tappa. Kui välja jätta mina ise ja tema.
Nii vist ongi kõik siin elus. Ise tapame end. Või siis need keda me oleme enda hinge lasknud. Ise surunud võtme pihku ja öelnud, et ava mind. Aita vähendada koormat… tihti, aga tulevad nad koos lisaraskusega. Mõni kord taipad, et hing on palju raskem. Kuid see ei loe. Avamine oli kõige vajalikum. Tuulutamine, ümber tõstmine ja meenutamine…

Ma olen vist suureks kasvamas. Mõneti on see hea, aga samas meeletult kurb.
Ma olen kummaline inimene ja see paistab välja, aga mitte sisse. Ma ei saa aru…

Kirjal usuvaev ja viletsus

Posted in . on 03/09/2010 by kuuvari

.

eilsed kuradid tänases jumalas

Posted in . on 03/06/2010 by kuuvari

lumekuradid jooksevad
mööda linnutee
piirituse sarnast rada
aeg antud
elulõpuni igatseda
tuleviku tuuliseid radu
tunde küllane reedeõhtu
upub kahtluse merepõhja

tühjad mõtted iseendale

Posted in . on 03/02/2010 by kuuvari

Kuidas muuta oma elu põnevaks, ilma et peaks end maani täisjooma ning hullude inimeste hulka sattuma?
Mina ei oska väga sellele enam vastata. Oki, ma tean, et kõik oleneb tegelikult seltskonnast. S-ga pargipingil juttu vesta minu tükeldamisest ja sellest, et tal on minuga kurjad plaanid või siis muus tuhandest asjast, on ka vägagi põnev, aga….
Seda juhtub nii metsikult harva ning hing on haige seetõttu.

See selleks on ju. Arvestades minu käitumist, siis on ei ole mul vigiseda miskit.