Arhiiv: september, 2009

Tuuliselt toomkiriku tornis kivlinnast kasvavat vikerkaart silmamas…

Posted in . on 09/29/2009 by kuuvari

Ma ei tea, aga nüüd on kuidagi naljakas.

Edit: pealkiri on pikem kui postitus. Eh, seda nimetatakse segaduseks… loe kuidas tahad tegelikult…:)

Sünge vari

Posted in . on 09/18/2009 by kuuvari

Subkultuuride seminar on tore, kahju vaid, et lõpuni ei saanud olla. Ma leidsin inimese, kellega maailmad ühtisid. Neid leiab harva.
Popdada on subkultuur, millest ma polnud mitte midagi enne kuulnud. Nüüdki ei saanud nagu eriti targemaks. Sain teada vaid seda, et see on subkultuur, mis keerab nö vindi peale popkultuurile, muutes selle loojale lähedasemaks ja ironiseerib selle üle. Oh well.
Gooti kultuurist sai ka natuke selgemaks.
Emod on selline kultuur, kus kõik on wanna piid. Väga muhe ütlemine.
Muideks teatritehas on nummi koht, kus saaks midagi ilusat ja sürri filmida.:)

„Sa oled süngemaks muutunud.“
Naljaks, ma pole kunagi enda kohta kuulnud sellist omadussõna nagu sünge. Hirmu tekitav asi. Tõsiselt. Kuhu on kadunud see Annika, kes kogu aeg tahtis teiste tuju üleval hoida? Kas ma olen suureks kasvanud?

Palun andke mulle filmi ideid.

Kirjatarkus

Posted in . with tags on 09/14/2009 by kuuvari

bla-bla-bla

Aeg seinale kleebitud.

Posted in . with tags on 09/04/2009 by kuuvari

Kuidagi on juhtunud nii, et sammude kaja ei ole kuulda minu mõttemaailm uste taga. See kõik tähendab seda, et mul pole mingit mõtet, millest oma lõpufilm teha. Kuul pähe. Selle eest, ma natuke rikastan oma kooli mõttevälja. See tähendab, et ma hakkan natuke muutma seda asja. Paremaks? Ei tea. Kummalisemaks.

Tegevust pean leidma. Sellist tegevust, mis ei tapaks hinge ega keha. Vaid rikastaks mu mõtteelu ja annaks kogemuste kandami.

Koolipõrgu

Posted in . with tags on 09/02/2009 by kuuvari

Mul algas kool ja nüüd on asi metsas.
Esiteks, ma ei taha seda enam.
Teiseks, ma olen väsinud.
Kolmandaks, ma tahan ülikooli.
Neljandaks, ma ei mõista selle jama kasufaktoreid.
Viiendaks, ma tahan vabadust.

***
Elas kord üks inimene, kellel oli kõik olemas, aga ta ei teadnud seda. Ta muutku otsis ja otsis asju, mis tema arust olid vajalikud õnne jaoks. Ta ei leidnud midagi, mis oleks olnud püsiv või jääv. Kõik kadus kuidagi ta sõrmede vahelt.
Üks kord ta istus kivile ja mõtles, mis on veel jäänud, mida ta poleks proovind kinni püüda. Istus seal kivil terve öö ja koos koiduga tuli ka teadmine. Ta polnud veel püüdnud iseennast, püüdnud ennast mõista. Nii siis läks ta koju ja pakkis koti ning asus teele iseendasse ja Lõuna-Eesti metsade vahele. Ta matkas kaua ja samas nii vähe, kui võrrelda seda aega, mis ta oli kulutanud tühjalt õnne otsimisele.
Kulunud seljakoti riputas ta nagisse, et ta ei segaks ta teed, ja läks aknale. Ta vaatas tänavat enda ees ja märkas, et kõik kiirustavad kuhugi ja mitte keegi ei jõua kohale.