Arhiiv: november, 2010

Rummihetked sülekassi kaisus

Posted in Määratlemata on 11/27/2010 by kuuvari

Ma olen jälle kodus. Seekord algas kõik teisiti ja lõppu ei paista veel tulemas. Eks eluke veereb oma soodu ja mina joon end rummiga kraavi. Parem ikka kui põhjas uppumisohtu tunda. Põhjas koos põhimtete mõtetustega. Luksun vaikselt ja hoian end pinnal. Joobudes lendu tõusen… sügavusse kaon, mis sinu silmist paistab. Lihtne. Keerukas. Aus. Punkt.
Nüüd ma alles märkan, kui võõrad me oleme. Jah, nii võõrad ja nii koos samas.
Elame kuskil mineviku koltunud lehtede vahel ja arvame, et see mis oli siis ongi tõelisus. Mina pole ammu enam see, kes olin ja sama on nendega. Ma olen muutunud. Ma olen teine. Nad ei märka. Nad ei taha märgata. Ja mina ei taha neile haiget teha. Vaikin. Kuni veel võin. Saan.
Purustan ehk unistused ja normatiivid, aga see ma olen. Selline on elu. Selline on MINU elu.

Kui nüüd maiste asjade juurde tulla, siis ma olen maailma laisem inimene ning ärritun mega kiirelt. Tõden jälle ja jälle. Tahaks mingi tunde kraani kinni keerata ja ühe teise lahti.

Ma ei kahtle, kuid ma ei mõista.

perevägivald- kass ründas

Posted in Määratlemata on 11/22/2010 by kuuvari

Ma käisin kodus. Ma nägin asju teisit. Koer oi suuremaks kasvanud ja kass kiiremaks. Elu ise oli muutunud. Miskit ei jää seisma. Kuigi tahaks. Samas. Mina muutunu, mu pilk muutub ja seega maailm, mis isegi jääb samaks.
Kui mõtlema hakata, siis aeg lendab ja samas ta seisab. Kuuaega on möödunud ja ma ei ole seda märganudki ja samas on tunne, et see aeg on nii pikk olnud, et olen harjunud. Harjunud. Huvitav, kas see on hea? Harjuda millegagi, millest võib kiirelt ilma jääda….
Kardan. Mitte väga. Sest hirm rikub asju. Ma oleks kurb, meeletult, kui kaotaks…

kas mul on aega, et aega raisata?

Posted in Määratlemata on 11/16/2010 by kuuvari

Ma vahel ikka mõtlen, et kas mul on õige eriala. Kas ma ikka olen see, kelle hingest peaks tulema miskit, mis käivitaks korraldamise ja mingi üritusi. Kas ma soovin olla see kes ühendab loojad. Ilma ise loomata. Minu jaoks raha leidmine ja koha leidmine jne ei ole loomine. See on midagi muud. See on kuiv töö. Pole angu see mida ootaks. Ma tahaks midagi oma kätega teha. Jah, ma ei oska. Ma tean seda. Samas ma ei oska ka peaga miskit korda saata.
Ma ikka mõtlen, et pekas endale mingi päevaplaani kokku kriblama. Et see kell üles ja too kell umbes magama ja ma pean seda ja seda tegema. Äkki saab ka tehtud. Mul on üks asi, mis on tegemata juba nädalaid ja üks asi tuleb veel jne… homme ehk.
Laiskus.

joobnud narr

Posted in Määratlemata on 11/15/2010 by kuuvari

Ma ei ole hea ootaja. Kannatlikkus ei ole minu teetassike. Mõneti. Samas jah, ma oskan olla, kui väga vaja. Tõsi, sisemuses käib torm. Väliselt… jah, näitleja elulaval. Mõneti.
Aeg möödub meeletult kiirest i ja viitsimatus midagi teha on vallutanud meeled. Istun oma toas ja olen lihtsalt. Mitte midagi mõistlikku ei tee. Mis on meeletult kurb, sest aega oleks. Tahtmist aga mitte. Tunnet, et oleks tubli ei ole. On lihtsalt uni. Sügis ehk. Elu ise ehk.
Õnn on nagu õun… mine tea kunas kurku tõmban.
Praegu on tunne nagu jooks kodustehtud õunaveini… joobnud…

stabiilselt ebastabiilne

Posted in Määratlemata on 11/11/2010 by kuuvari

Ma siin mõtlesin. Minevikule. Sa tere öeldud ühele minevikuvarjule ja see pani mõtlema. Tõsi ta ei oleks nii palju puudutanud, kui hommikul tareukse ees ei oleks mult küsitud, et kas ma sooviks kunagi abielluda. Pool aastat tagasi ma oleks öelnud peaaegu kindlalt ei. Nüüd… jah. Miks mitte. Kunagi.
Miskit on muutunud. Ma olen muutunud rahulikumaks. Ning ma pole kunagi tulevikust nii mõelnud.
Muutused missugused. Iseendas. Iseendaga.

läbi klaasitüki roheline näib maailm

Posted in Määratlemata on 11/09/2010 by kuuvari

Kummaline tunne on. Selline kummaliselt segane. Armastus. Jah, ma lugesin raamatut unenägude toojast Angusest. Keldi müüt.
Mina nägin täna päeval kummalist und. Väga kummalist. Jooksin klaasikuldudel. Ei tegelt ma jooksin ja avastasin, et jooksen tänaval, millel on palju klaasikilde ning ma tahtsin tagasi minna, et jalanõud jalga panna. See oli raske. Põgenemine on alati ju kergem. Katsu sa tagasi jõuda. Minna. Klaasikillud lõikavad jalga. Viljandi ja klaasid…. kuidagi nii ongi. Klaas on ilus, aga terav.

Lumesõja ellujääja

Posted in Määratlemata on 11/08/2010 by kuuvari

Mul on tunne, et olen jõulude lähedal ja kuidagi pühapäev on…. täpselt tänane tunne. Öösel istusin kaminatoas ja vaatasin kuidas öösse langes lumi ja tundsin rahu. Täna õhtul sai sellest lumest ka memm tehtud. Pisike küll tuli, aga ei ole hullu. Asi on mõttes.

Olen kuidagi rahul(s). Minid asjad küll kriibivad meeli, aga see on mööduv. Pigem olen lihtsalt joobnud. Elust enesest. Rebin end lahti. Räägin tõde enesele ja teisele. Mõtlen läbi. Saan teada. Meenutan. Löön korda majja. Et see ühe hetkega jälle segamini ajada. Nii lihtne see ongi.

Ja pannkookidel on teistsugune maitse.

hommikute udus…

Posted in Määratlemata on 11/05/2010 by kuuvari

Istun loengus, milles ma ei suuda keskenduda. Tõsi täna ei suuda ma kuskil keskenduda. Ma ei tea kas probleem on magamatuses või milleski muus.
Hulluses.
Huulunud….
Joobnud.
Kaine kuu missugune… kuu kainenedes kahanes…. või siis paisus.

Loengus räägime jälle homodest, Hiina lapseprobleemidest ja tont teab millest. Vahel on mul tunne et karjuks kõigile. Laske elada!

linnud lendavad taevasse

Posted in Määratlemata on 11/03/2010 by kuuvari

Blogi kirjutamine on kuidagi selline asi, mis paneb mu mõtlema. Seda tuleb teha enne kui õppima hakkan näiteks. Või kirjutama, mida nüüd tõesti ei juhtu. Viimasel ajal olen ma välja hingamiseta. Nii et varsti lähen ma lõhki. Praegu ootab mind vaid majandusteooria ajalugu, milles on homme eksam. Suur ja kuri eksam. Nii lihtne see ongi.

Ma kogesi eile mida uut. Midagi, mis pani piire kompama ja vabastama. Vabaks laskmine.
Praegu kuulan Philip Glassi Metamorphosis One ja usun tõsiselt, et klaverimängijad on oma moodi jumalad. Võluda välja helisid, mis liigutavad südant. Mitte niisama klahve toksida. Vahel vaid ilusaid helisid saada ning mõni kord jääb klahv, mille alla vajutan vaikima. See muudab kõik. Muusika. Helide või siis pausid e mäng. Pausid õigel kohal. Õiged helid pauside vahel.
Ma õpin. Iseend tundma. Endaga mängima. Kogen.
Mul on tunne, et saan palju rohkem kui kogen. Mul on tunne, et olen ise üks suur kutsikas. Tiigrikutsikas võib-olla. Liputan saba. Olen meeletult õnnelik ja ei tea mida teha. Olen hulluks aetud. Arusaamata kuidas… või miks just nüüd või siis miks just niiviisi…
Segadusse aetud varblane….
Lendan ringi ja ei saa aru, et külmaks on juba läinud…

linnutee kulgemine ajatus ruumis

Posted in Määratlemata on 11/01/2010 by kuuvari

Nii siis aeg on teinud oma töö…
Ja ta peab veel tegema. Palju… palju. Mina pean endaga tööd tegema. Õppima kannatlikkust. Õppima olema. Ning muidugi õppima unustama. Nautima.
Kui ööd on pikad ja hetked pikemad ja kella ei vaata keegi, siis on elu ilus. Kui unustada kõik, mis toimub teisel pool ust, on maailm vikerkaare värvi.
Aeg võiks peatuda. Aga ei ta liigub edasi. Kiirelt ja jultunult. Edasi. Kaugenedes.

Ootan ootamatuseid olematuses.

Tantsime… tangot.
Päh, armastuse tants… küünlavalgel linnuteel…