Arhiiv: aprill, 2011

Kevadised riisumise pühkimiste asemel…

Posted in Määratlemata on 04/23/2011 by kuuvari

Hommikud on karged, kargemad kui suvel. Kevad poeb mullast välja ja esimesed ratturid kiusavad koeri. Lehtede kirbe suits koos minuga tuppa kõndis ja riietesse pesa tegi. Ühesõnaga kodune kevad. Viljandis oli kevadine vaid veekohin summutamas linnakära ja üksik märtsikelluke tagahoovis lumekellukeste ja sinilillede vahel. Lõkkeplatsil istudes külmusid sõrmed. Kuid nüüd peaks juba soem olema. Aeg lendab ja soojus veab tee kontidesse ning äratab üles seisma jäänud südameheaduse.
Jah ma ootan seda aega kus maailm käib päikse ja sisetunde järgi, mitte tunniplaani järgi.

Torun/Viljandi – ehk kuidas ma elu nägin

Posted in Määratlemata on 04/18/2011 by kuuvari

Poola reis algas uniselt või siis tegelikult vähese unega, mis oli mõneti viga, aga mis teha. Öös on asju. Hinges oli ootusärevus. Esimest korda ikkagi lennukisse minek. Inimesed, kes mu kaaslasteks sattusid olid uued ja tundmatud. Nüüdseks on nad rohkem omad. Jah.
Olin pilves. Valguses. Ja samas olin lukus, eriti mu kõrvad. Ja maailm oli udune, kuid mitte päike ega pilved.
Edasi kulges maailm Poolas. Rongid, mis teised kui Eestis. Ootamine. Tundmine, et ei suuda massi siseneda. Piirid. Piirid inimeste ja enda vahel.
Torunisse jõudes oli laibastunud tunne. Ja õhtusöök oli suurimatest mida näinud. Toitu oli iga kord palju, kui Metropolis söömas käisime. Kuigi hommikusöögid oli kummalised koos oma kuivanud kukli ja sooja piimaga.
Järgmine päev oli tutvumisi täis ja arusaami, et inimesed on erilised ning mina ise tundsin, et seda kõike oli liigselt palju.
Järgnevad päevad oli töötähe ja ootamisetähe all. Ma pole elusees nii palju oodanud ja niisama olnud. Tõsi need pausid vaheldusid kiirete ja sügavate mõtteprotsessidega. Tuli palju mõelda ja asju kokku panna. Mõelda. Mõelda. Luua.
Õhtud olid joogised. Hullusin. Rahvamassis. Ja selles üksinduses. Mind tõmmati ribadeks kuidagi. Kaitsekihte tõmmati puruks ilma minult luba küsimata. Ma olin sassis. Hullusin. Rahunesin. Harjusin. Hakkasin tajuma.
Poola viin on hea. Maitsekas. Energiast ja headest mõtetest pungil. Pargipingil istuda ja panna viina oma head mõtted ja juua head ja sügavate toostidega energiat täis viina. Hetked, mis toidavad. Hetked, mis kasvatavad tagasi katsekihi maailma vastu. Piirid jäid. Tundmine samuti, et ma ei sobi enda grupiga kokku, aga ma suutsin seda ehk natuke paremini taluda. Taluda üksindust. Ja õppisin linna nägema. Enda ümbrust. Väheke teisiti.
Haara härjal sarvist, sest maailm ei tule sinu juurde, sa pead ise minema. Rahulikumalt, et mitte maailma ära hirmutada. Kummaliselt on see varem toiminud, kuid mõtlema hakata, siis ma olen Viljandis liigselt muutunud. Passiivseks ehk isegi. Kuidagi kõik blokkinud, end piiranud jne.
Aga kui edasi minna reisi juurde, siis rongid on asjad millest mul küll ei saa. Eriti kui olla sillal. Kuulata rongirattamuusikat ja tunda õhku enda ümber. Tunda päikest ja näha loodust, nii positiivselt ja ka negatiivselt ehk siis nägin üht elusat mäkra üht surnud ning teadsin, et üks surnud mäger on veel ka olemas. Ja nüüd on mu taskus lapikud mündid ja üks õllekork. Mälestus. Hetked. Need, mis jäävad need jäävad.
17. aprill algas meeletult hästi ja samas kripeldas hinges, et hommikul ootab mind lahkumine. Jah. Inimesed on toredad ja isegi läbi keelte erinevuse kasvavad nad endale ligi kuidagi.
Jah. Toostid. Laulud. Hetked. Pilgud. Sõnad. Tunded.
Jah, ma jäin rahule. Aga ma ei tohi seda tunnet ära kaotada, mis ma sealt sain. Seda vabat hinge. Kes hüppab teelt kõrvale ja kuulab veekohinat või märkab linna. Ning pean olema julgem rahuliku kontakti otsimisega… uus eluaasta ju käes, ehk ongi vaja teha läbi areng.

Tarre jõudes olin läbi kui kevadesse jõudnud kapsas. Ilm oli ilus, Tare oli kodune ning energia kasvas. Inimesed ja keel oli eestimaine, mis oli nii hea.
Õhtul saabus maailma suurim üllatus. Põlevad küünlad ja iste tehtud küpsisetort ning ei saa unustada suurt pudelit Baikalit. Ma olin nii üllatunud ja nii õnnelik kuidagi. Et mul on selliseid sõpru, kes mind üllatavad sedasi.
Mina pakkusin neile Poola head viina. Olime rahul. Sain kingiks samuti ühe väga suure ja tähtsa asja enda jaoks. Üks hing kinkis mulle enda maali. Ma tänan teda.

Jah, eemal olles olen aru saanud, et Viljandi on kodu ning et siin on inimesi, kellega mul klapib. Need inimesed ei ole vaid Tartus, vaid nad on ka siin. Minu ümber.

Tänan neid inimesi, kes olid ümber minu need 10 päeva. Kes rebisid mu lõhki ning neid kelle abil ma end kokkulappima hakkan!

Päikeserattad linnuteel…

Posted in Määratlemata on 04/07/2011 by kuuvari

Iga ühe jaoks on siin keegi
Kes tuleks suruda unustusse
Kuid liigub ikkagi silmade taga

Nuh seda, et ma eile läbi FB sain teada, et üks inimloom sai lapse. Üllatus missugune.
Aga nuh see selleks.
Ma kohe varsti sõidan lennukiga. See on mu elus palju toredam ja olulisem.
Või kas või see, et mu toas ripub üks ilus maalike. Tuleb kunstnikega sidemeid hoida ja hea kaamel olla, kes maale läbi vihma koju tassib ja siis saad ka silma- ja hingeilu. Ja täpselt nii.

Kas ma oeln rahul, siis ma ei tea mida vastata, aga ma olen mingis mõttes õnnelikum. Vabam. Ja samas mingis osas tahaks ikkagi toetuda kellelegi. Samas mõneti on mul see hing olemas. Keerukus.
Positiivses võtmes elukeerud.

Tartu Don Juan

Posted in Määratlemata on 04/03/2011 by kuuvari

Tartu. TARTU!
Jeah, üle sajandite jälle leidsin üles selle hullu Tartu, kes pillutab mind hommikusse. Vahele jäävad uued tutvused ja maitsed ning ööhullus.
Olin vaba. Olin kui kala vees. Tõsi, väheke roostes. Pole ammu ujunud. Kuid pilk töötab siiani.