Päkapikud sulatusahjus

Aja kiirus ja lennukus on üks ütlemata toredalt ettearvamatu. Üks pikemaid reedeid on mul just seljataga. Palju juhtus ja sama ka mitte väga. Pani mõtlema. Kiruma. Vaatama. Vestlema.
Nimi, mida see tähendab ja miks see on tähtis? Kui see poleks tähtis, siis milleks vahetada, milleks omada hüüdnimesid. Krt, nimi on tähtis, aga sina ei pea küsima see pääle, miks jne. Ah, lihtsalt. Ööemotsioonid enne magama minemist.
Oli tore ja päris mitte. Kaotasin järje, sest arvasin, et uudsuse otsing on parem. Mõneti ehk oligi. Samas minetea.

Mõtle kui iga inimese südame töö jaoks on kuskil paralleel maailmas üks päkapikk, kes mutku pumpab, kuni sureb ja sinagi sured siis. Kõik on päkapikkude kätes.

Teras

Aeg on läinud ja muutunud. Muutustes peitubki ju võlu, sest muidu oleks nii igav, et pane köis kaela.
Nii ju ongi. Igavene masendus tapab. Igavene nukrus tapab. Ja igavik tapab kah, aga aeglaselt…
Ma olen nüüd sepaõpilane. Pigem seppade ja muude õppejõudude õpilane. Kas ma olen õnnelik? Ma arvan küll. Vähemalt saab mul nüüd miskit ka teha olla, mitte vaid hulluks minna ja juua. Uued inimesed ehk kustutavad vanadest tekkinud haavad. Ma olen nii teine kui eelmine suvi. See teeb haiget. Ja samas on mind suuremaks muutnud. (ma ei mõtle seda paari kilo)
Jah kokkuvõttes, ma ei kahetse mitte midagi, sest see oleks mõtetu. See oli tore aasta. Need lumeinglid, viina pitsid, kitarri õhtud, lõkke praksud, tee õhtud, katusel istumised, armumised, sõnelused, nukruse tunnid, rõõmuhõisked, hommikumantli karged hommikud, öised jutud, riigi sünnipäev, enese sünnipäevaküünlad, lohutused, salatilehet, 2l bocki, waltrite hordid, sõbrad, tuttavad, naabrid, kallistused, pelmeenid, küünlaleegid, sõrmseongud, järv, kuu, trepid, kiigukaared, armastus, eneseotsinguööd, kräunuvad hommikud ja kodutunne jäävad meelde. Teevad must ehk parema inimese. Lootust ju on =)

Nüüd see aasta paremini. Uus algus. Uus rebane. Uus tuba.
Seega õige aeg vanad armid kinni õmmelda…

„Ma ehitan nüüd oma kindluse terasest, et Te ei saaks enam mu kive varastada!“

arenevad elajad

Kui maailm oleks ilus, siis ta ei tapaks meid. Ilusad ei tapa ju. Eks ole?
Nad on liialt ilusad, etend verega määrida.
Keegi pole vist siis ilus. Mõni ehk on. Aga mitte alati.

Sõbrad on head.
Öö on hea.
Nukralt hea.

Tasakaalukalt läbi öö. Olles pea kaine ja samas mitte. Ma polnud purjus ja see oli hea. Ma olin reaalsuses. Kuigi hing ehk oleks tahtnud kaduda sealt. Minna kuhugi mujale. Olla keegi teine. Aga mina istusin äärekivil ja kuulasin. Või trepil ja andsin nõu.
Kuid, mis kasu on õpetussõnadest, kui need ei toimi. Sest inimesed ei muutu kunagi. Ning ainuke asi mida võiks õppida on mitte hoolimine. Vabaduse pärl.

Kuue maa ja viie mere ja ühe järve taga elas üks kindlus ja ta kadus.
The end.

Päike kuud süües matsutab…

Ma ei teagi miks, aga tore oli ikkagi. See hommikune hullus, mis äratas pärast 4h und, et näha päikest, mis metsa tagant tõuseb. Jah, ma olin sel hetkel üksi. Täielikult. Tõsi, üks kiisu oli ja otsis eilset päeva, teel sõi ühe putuka. Krõmps. See ehk oligi eilne. Või lootus. Ja mina olin ärkvel. Keset norskavat maja. Keset tühjust. Ja kiisugi läks unemaailma. Matsutas vaid läbi une. Ju oli maitsev putuk. Mind kostitas vaid eilsed ja veel varemad hammustused. Tuletasid meelde end. Kuigi nad on surnud. Nagu ka hetked. Nad on minevik, aga ikka tikuvat meelde ja sügelevad. Ja mida rohkem sügada seda hullemaks läheb… ja nad krt ei jäta ka…

**

Ma olin tuuletõmbuses
Tuul muutis suunda
Ja mina ka
Olin ekslemas
Sihitult varemetes
Kuu vaid viivuks paistis
Öö valgemaks
Pestes puhtaks
Roostes mineviku
See kiiskas teravalt
Otse mu südamesse

Ma sain aru

Tuul ikka tõmbab
Ja tõukab

Kuid mina seisan
Ja tean kuhu teel peaks olema
Kuid ma ei suuda
Astuda minevikuahelaist läbi

Ja mu varemed kukuvad
Vaikselt sosinal
Tuhaks