Arhiiv: veebruar, 2011

Tartu vs Viljandi

Posted in Määratlemata on 02/26/2011 by kuuvari

Kui ma olin veel „noor ja roheline“, siis ma arvasin, et Viljandisse tuleks tähendab, et pidu on rohkem ja vabadust veelgi rohkem ning teen kõike mida tahan ja mingi buss ega vanemad ie dikteeri, mida ma tegema pean.
AGA!
Reaalsus on ikka jah. Tõsi algus, ehk siis esimene nädal, oli peotähe all ning tundus tõesti selline nagu arvasin. Aga siis tuli aeg ning näitas. Nüüd olen ma siin pea pool aastat olnud ning saanud aru, et Viljandi on väga pisike koht.
Pidusid on kordades vähem. Joon kordades vähem. Samas tõsi raha kulub suuremades kordades vähem. Esiteks sellepärast, et ma joon siin Walterit, mis on teistest alecoqi õlledest poole odavam ning siin ei ma zavoodis ega muudes selle sarnastes kohtades(siin polegi selliseid), kus õlu maksab kordades rohkem.
Samuti olen ma leidnud kiisud, kes väga ei salli alkoholi.(ühe puhul kindel ja teine, mine tea, aga loomadele ei meeldi purjus inimloomad) Seega nuh nagu näha joon vähem.
Olen muutunud koduseks, kes kobib reedel juba pool 1 koju magama, sest järgmine päev on mingi filmikoolitus, mitte ei mölla hommikul kella 5ni nagu ma varemalt olen teinud. Ega ma vist enam ei jõua kaht. Olen sellises ilusas jõudeelus.
Käin koolis, paitan kassi ja vaatan, et tal ikka puhast vett on ja krõbinaid ning õhtul mõnikord lasen püksirihma lõdvemale ja joon paar õlut pingviinide paraadile taustaks ning kirun poliitikat.
Vahel arva juhtub siin Viljandis, et möllan ringi, aga sellest tuleb alati mingit suuremat sorti pahandus. Siin pole sellist seltskonda, kellega oleks normaalne pudel viina ära juua ja siis vaadata, kus pidu ka saab ning siis edasi jooma minna. Siin pole seltskonda, kellega istuda kuskil ja rääkida kunstist, armastusest ja lootusetusest meie kultuurimaastikul. Siin pole inimesi, kelle juurde ilmuda pudel punasesildiga odav vein kotis ja istuda kuni ööst saab hommik. Lihtsalt pole, või ma pole seda leidnud.
Kui ma ei elaks Tares, siis ma vist läheks üksinduses hulluks. Ma nii ihkan neid sõpru, kes tartu tänavail vastu tulevad ja su surnuks kallistavad või kellele helistada ja öelda, et ilm on ilus ja mätas on kuiv, mis tähendab seda, et visatakse pirole pikali ja kuulatakse jutte… elu keeb Tartus. Siin… ma ei teagi, mina ei märka, et keeks. Kõik teevad küll midagi, aga omaette või kuskil mujal. Või olen mina sellest ringist lihtsalt välja jäänud.
Vahel ma satun Tartusse ja tunnen rõõmu sellest elust, mis suvel oli. Jah.
Nüüd vist väga ei satu, sest kiisu tahab hoolt ja ega sellest jõudeelust ole raske ka lahti sikudada. Olen ette kasvatanud korraliku õllekõhu, sest ei jaluta sadu kilomeetreid mööda Heade Mõtete linna, vaid hüppan kooli ja tagasi. Sups sinna ja sups tagasi.
Suure vabaduse asemel sain keskealise inimese elukese… olen laisaks muutunud.
Üks tuluke on silmist kustunud.

kiisude tuba…

Posted in Määratlemata on 02/21/2011 by kuuvari

Mu toas on kass. Hirmul olev loomake. Vahel veab end voodi alt välja ja näitab, mis tähendab üks nurramise viisike. Teeb südame alt soojaks. Püksid karvaseks ja toa täidab soojusega. Mille on viinud õhtusse veerenud päike. Ma olen rahul. Kuigi on kuidagi nukker olla. Ei taha olla tegus. Ei taha. Lihtsalt. Tahaks olla. Lihtsalt.
Aeg möödub nii kiirelt, et ise ka ei usu. Kuud lendavad linnutiivul mööda linnuteed ja keegi ei kiusa teda ega palu tal peatuda. Keegi ei suudakski seda.
Ma olen muutunud pereinimeseks tagasi. Jah, vabadus ei ole alati see mida soovida.
Palju parem on vahel lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas kiisu uurib tuba või ärgates näha kedagi enda kõrval. Tunda, et ei ole üksi.

enesevägistaja jaja

Posted in Määratlemata on 02/15/2011 by kuuvari

Minu elu on nagu kardin, mis kindlalt ja määramatult kukkub alla. Tõsi. Mina vist kukub kokku ka lisaks. Valed otsused tõmbavad riide haakidest lahti. Voogav langus. Eriline.

Täna ma vaatasin oma käsi. Nad on vanaks jäänud. Kas ka mina?

Ma tahan paitada üht karvast nurrukera, aga ma ei saa. Närvid lähevad läbi siin loomatus elus. Ma olen loomainimene, sinna ei ole midagi parata. Jah. Ma ise ei märganudki seda. Nüüd likvideerin haavu. Armid jäävad. Ja nad pole armsad. Nad on lihtsalt sügavad. Luuni. Lihatud armid.

Ma sündisin siia ilma pool pimedana. Nüüd olen tõeliselt pime. Ja häält pole enam, et karjuda selle ebaõigluse peale. Ma võtsin endalt ise hääle ja pilgu. Olin vägistaja. Ilma sohilapseta.

laiali on mu mõtted ja tunded…

Posted in Määratlemata on 02/04/2011 by kuuvari

Ma nägin und. Või siis kujutasin ette, et nägin und. Aga tähtis on ikkagi see, mida ma nägin(kui nägin) ning mis see nägemine minuga tegi. Ehk siis pani mõtlema. Palju. Ja mitte mõttetult üle, vaid ikka mõttega mõtlema.
Ma olen inimene. Tavaline. Selline noh… teeb mõtlematuid tegusid, märkab millegi headust, kui see juba läinud, joob ja laaberdab jne. Ah jah, ärme laiskust unusta. Seda on mul küllaga.
Seega. Mida tegi see unenägu või pettekujutelm või mitte rägastik. Pani märkama. Märkama seda, millest ma ei taha ilma jääda. Märkama tuleviku ootust.
Jah, ma pean rohkem lugema ja end harima. Võtma reha ja laskma läbi kõike… milleks mõttetuid tunde koguda oma pangakontole.
Kui kunagi ei tea, mis on mõtetu ja mis mitte. See on nii suhtleine. Seega ei pruugi arvamine, et harin olla harimine. Sotsiaalne pagas on ka sitaks vajalik… oeh. Ühesõnaga.
Mõtlesin katsedata oma meelekindlust.

Mõttetud mõtted

Posted in Määratlemata on 02/03/2011 by kuuvari

Tantsija pimeduses on kui maailma parim tantsija… keegi ei näe, et ta eksib ja samas tema enda jaoks on ta jumal. Jeah. Või siis film, mis suutis mu kuivadesse silmadesse üle saja aasta tuua pisarläike. Võib-olla oli süüdi minu vaimne seisund. Eh, oli vist küll. Paremas konditsioonis oleks ma hinnanud kaadreid ja mõtet ja mitte muutunud emotsionaalseks. Mul on üldse tunne, et ma olen vastand. Muutunud emotsionaalsemaks ja samas olen kaotanud täielikult järje selle üle, mida tunnen. Või siis… vahel, hetkeks saan aru. Raske olukord on praegu. Emotsionaalsus siiasinna.
Tegin end ehk laupäeval lolliks, jõin end täis ja piinab see, et ma ei mäleta mida ma koju kõndides rääkisin. Mäletan teekonda, mäletan tunnet, mäletan valgust ehk mõnda fraasi… aga millest see ikkagi oli, on küsimuseks. Istun kodus-kodus. Pimedas ja vaatan seda filmi. Valikud. Kaotasin töö, mida ei alustanudki. Tegin näidendi, mida ma ei tea, kas sobib vai mitte. Olen internetitu. Nädala lõpus on suur sündmus… suur muutus, milleks valmisolek on küsimärgi all. Aga enne ei saa ju teada, kui pole proovinud. Olen ma valmis? Ma ei tea. Vist poleks kunagi…samas ootan. See on nagu enese proovile panek. Jah, tasakaalu trenn.
Viis või rist. Käel. Näen iga päev. Mõte, tähendus muutub alati. λ selle kõrdal. Üksik kriips madalamal. Mõistmatu keel. Tähenduste rida, mis alati muutub. Üks küsis. Vastasin. Nüüd ehk vastaks teisiti. Näeks ikka mingeid pilte. Kuid seletada ei oskaks. Need lõputud sammud ja tunnid muruniiduki taga. Seal sai mõelda. Seal ma nägin. Nägin. NÄGIN. Ja vaatasin. Mõtlesin. Meenutused silme ette kerkisid.
Kuid, kus on tõde, kes teab.
Igavus lihtsalt ehk. Tähenduse leian pärast. Ja on mida leida. Alati. See küll erineb. Tõsi. Surm jääb. Edasi minek. Tasakaal. Minevik.
Minevik jääb. Ja eriti kummitab see mind. Koputab ikka õlale.
Vahel ma vaatan. Vanu tekste ja tean. Kelle tõttu need kirjutatud said. Loen… ning mõistan, et mõni suudab olla muusa. Ise seda teadmata. Ega ma isegi saanud aru… aga see oli kõrghetk. Ja see kadus. Kadus nagu ka kaugelt armastamine. Aeg möödus lihtsalt. Kõik muutus. Ja illusioonist sai reaalsus. Aga tekstid jäid. Vahel loen. Vahel mitte… viimasel ajal mõtlen, et peaks seda pikka edasi kirjutama. Et näha kuhu ma jõuan. Näha, mis nende inimestega juhtub. Kas ma tapan nad jälle. Kas ma tapan end. Rutiiini või köiega. Või hoopis enese mõtetega.
Olen kass, kes ei tea, kas jahtida oma karust varju või lüüa küüned sisse enese kõrval magavale kiisule.
*
Täna on juba teine päev. Imelik. Kui on võimalus blogida, siis ei blogi, kui pole siis teen seda. Jah. Aega on ju palju. Enese jaoks. Enda mõtetega harjumiseks.
Ühikas on hea. Mõneti. Alati on võimalus, kui mõtted liialt pealte tikkuvaks muutuvad, toast välja astuda ja seltskonnas tola mängida. Haarata õllepudel ja juua end unustajaks. Juua et unustada, et tahan mäletada ja tunda.
Ma olen märganud, et on tekkimas tahe kirjutada. Istuda maha ja kriblada. Seda ei juhtu tares. Praegu ma aga ei ole seda veel teinud. Hirm on. Pole harjunud. Viis kuud ikkagi… tahaks kirjutada ilma et sundlust oleks.
Sellest see blogimine ehk ka. Samas on mul sein. Sügavusesein… ma kardan süübida. Hoian ned pinnal. Mine tea kuhu kukun. Alla. Üles. Ehk upun. Ära.
Kardan end vabaks lasta.
Panna käed klaviatuurile ja lasta näppudel käia.
Teadmata kuhu jõuab.
Kust alustab.
Kus olemine mööda saab saadetud.

Kardan.
Eksida.
Ära.