Arhiiv: aprill, 2010

Palun ärge tapke!

Posted in Määratlemata on 04/30/2010 by kuuvari

Loen siin ja mõtlen maailma üle… Maailma. Kes ja kuidas ja kas üldse…. on ta olemas? Kes lõi ta?
„Meeter ja Demeeter“ Krull
Ma pole sellega veel ühel pool… liialt tummised mõtted on. Kuumeestest ja kampsunist ja vanadest juttudest ja sügavad. Uputavad jutud. Või siis liialt kõrged. Koiotid ja kotkad. ’
Kuu ja päike….

“ärge avastage maad teie ei saa teda leida
teie ei saa maale öelda tema nime
maa nimi on maa maa nimi on ilm
ja maailm maa on ise enese ise
ja ise enese süda ise enese tants

mina ole n maailma loonud aga maailm
loob edasi päikese loob edasi kogemata”

Nii lihtne see nagu ongi. Milleks vaevata oma peakest!? Asi on ju lihtsamast lihtsam. Maa ja Elu on ja on ka Meie ning muu pole tähtis. Kas see kass seal kastis on elu või mitte, ei ole kellegi asi, välja arvatud selle kassi asi.
Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik. Mina võtaks ühe tee või siis kui soojem siis üks hea külm Sass. Nii lihtne see ongi.
Ning palun ärge tapke üksteist maha vaid sellepärast, et ta on teistmoodi….

Kuubis sõnu sõtkumas

Posted in Määratlemata on 04/29/2010 by kuuvari

Mul on tunne, et aega pole. Pole ka korralikku ilma… on vaid mingi haljus. Mingi udu ja sudu ja vatt. Mul on tunne, et ma ei kuulu maailma või tegelikult, et maailm on kuskil mujal. Mina olen omas kuubis ja maailm ning aeg on kuskil mujal.
Selline kummaliselt tühi tunne. See ei ole kurb ega halb tunne, vaid lihtsalt igatsema ajav.
Või lihtsalt pingelang…

Mina selle kahe emme lapsega ei mängi…

Posted in Määratlemata on 04/27/2010 by kuuvari

Ma lugesin üht asja ja tekitasin või tegelikult, mul tekkis küsimus, et kuidas ma vastaks mõnele küsimusele. Eriti kui mõelda, et olen viimased päevad tuupinud meie ühiskonna korraldust ja seda, et kodanikuühiskond on ilmõige ja et kõik, kes vähegi midagi teha suudavad võiks midagi korda saata.
Nii siis, küsimus jäi kirjandusetunnist peale vaevama, kui õpetaja pärast „Tunnid“ ettekannet hakkas rääkima homoseksuaalsusest ja sellest, et kuidas siis meie klass sellesse suhtub, kui keegi peaks olema klassis või üldiselt.
Õpetaja suust, aga lipsas mõte, et „teistmoodi“ pered ei tohiks lapsendada. See mõjus mulle kui punane rätt pullile, sest hetk enne seda oli ta rääkinud, et ta on tolerantne inimene ja tolereerib „sellised“ inimesi kah, pärast mingit peapesu oma laste poolt.
Kuid miks peaks siis ikkagi olema ka neil lapsendamis- ja abiellumisõigus?
No esiteks, kui näpuga järge ajada inimõigustes, siis ongi ju õigus täitsa olemas. See, keda sa armastad, ei muuda ju mitte midagi. Miks peakski? Abiellumise mõttes on ju riigil väga silmakirjalik suhtumine. Vingub vaikselt, et inimesed ei abiellu ja moraal on lõtv ja tont teab mis. Nüüd kui mingis kogukonnas on suurem soov abielluda, siis ikkagi võetakse vastu seadus, mis ei lase neil abielluda. Miks? Olgu… abielu on mehe ja naise vaheline liit, olgu siis nii kui tarvis, aga muud moodi oma kooselu võiks ikka reguleerida ja see regulatsioon annaks võimaluse lapsendada.
Tõsi, lastel oleks raskem mõneti kasvada kahe naise või mehe peres. Ma ei mõtle, et nad oleks kehvemad vanemad või midagi jääks puudu. Vaid lihtsalt ühiskond tema ümber ei soosi teda ja tema perekonda. Lapsel on raske.
Samas kui mõtlema hakata, siis kunagi oli põlu all ka üksikvanema perest pärit olla. Häbeneti öelda, et on vaid ema või veelgi hullem, et vaid isa. Kunagi ammu. Ning mis nüüd on saanud sellest… igal pool on üksikvanemad ja see pole midagi häbiväärset. Peaaegu, et juba norm. Mõneti.
Seega milleks keelata armastust. Make love, not war! Sõda teistsuguste vastu, sõda iseenda vastu. Riik on tema kodanikud ja maaala. Kui pole kodanikke siis, kes seda maad sul ikka harib. Võõras võim või?
Aga nüüd läks teema jälle uitama. Lihtsalt pani mõtlema, et õpetajad, kes peaksid meie eeskujud olema, annavad sellist eeskuju, siis mis ikkagi meie tulevikust saab. Tolereerime näiliselt niikaua, kuni nad meid ei puutu ja nad kuskil kapis on ning mingeid õiguseid või soove ei avalda. Me peame harjuma, sest NSVL aegu polnud selliseid asju üldse olemaski ju… kõik oli raudseeesriide taga kinni või siis topiti mõned kummalised valgesse tuppa…
Selline minu mõtted… kindlasti olen ma millestki valesti arusaanud ja kuskil on mingi seadusekõlksud, mis lubavad midagi jne… aga see ikkagi ei muuda üldist…

Diskusioon ja kommentaarid on oodatud…. harige mind!

aitüma, maamees!

Posted in Määratlemata on 04/26/2010 by kuuvari

Istusin maailmaserval…. oot-oot… istusin pingil ja õppisin ühiskonnaeksamiks. Ei mingit maailmaserva ega vabadust ega muud lahedust. Nuuks! Aga see selleks, Päike oli ja see on põhiline. Mitte punk ega disko ole põhiline… vaid päike…
Krõbistasin ja sahmerdasin…
Ning päev algas meenutustega. Või tegelikult telefonikõnega… mis tõi meelde asju, mis olid kadunud. Ähmaselt. Kahtlevalt.
Oh, well.

Porri tallatud juhuseniidid

Posted in Määratlemata on 04/25/2010 by kuuvari

Eilne kirjand on asi, millest ma ei taha rääkida, aga mainin siis lihtsalt selle ära. Metsa läks!
Õhtu oli kummaline ja paha ja hea ja raske ja porine.
Ma sain magada korralikult vähemalt. Tegin enne 7 silmad lahti ja uni oli läinud ja ei tulnudki tagasi. Tõusin võõralt diivanilt ja veel võõrama teki alt ning avastasin, et svjata vatra kontsert oli ikka metsikult porine olnud. Aga see selleks. Mälestused olid hullemad. Ühesõnaga, kobinad kokku ja koju. Hommik oli täpselt selline nagu oli olnud mu sünnipäeval. Hea ja päikseline. Kõndisin tuult trotsides need 2km kodu kah. Vennaskond kõrvus ja hirm ühiskonna ees põues. Jah nii lihtne see ongi.
Muidugi sada muud asja.
Ma lihtsalt teen oma elu keeruliseks, ma ei tea miks küll, aga teen. Jätkuvalt. Järjepidevalt.
Lubasin endale, et olen mingi aeg kaine ja korralik… või siis vähemalt mõõdukas… või nuh jh… eks paistab.

Väljas on hea ilm. See on hea, sest ma suudan õppida vaid väljas. Muidu on võimatu midagi selgeks saada. Ma olen väga õnnelik, et eksamid on ikka soojal ajal mitte -20C pakasega.

Truult varastan võõraid kehi

Posted in . on 04/23/2010 by kuuvari

Sain eila kätte ühe oma sünnipäevakinkidest. See oli nii lahe. Armas ja hea. Kuuvari kirjutatud teisele amuleti poolele ja jäär ilustsemas esimesel poolel. Eks ta ole. See oli ilus. On.
Seadsin sammud teisele peole ja tegin tuld. Hammustasin ninasid ja olin muidu kummalises tujus. Jõin veini. Mängisin drinking chessi patti ja oligi tore. Oli nii tore, et oleks end kaotanud. Sinna kuhu ei tohiks. Jäin enesele truuks. Miks, ma ei tea. Ei peaks või võiks või…

***

Truudusetus iseendale
Kõrvetab südamesse viienda augu
Eelmised olid teiste omad
Nüüd päris minu auk
Päris minu tehtud
Päriselt kaotatud
Usk endasse

Sind näen õhtukleidist
Välja astumas
Kuid suhkrutase veres
Jääb samale tasemele
Õigus
Sa oled lihtsalt keha
Hing teises servas
Minu hing
Teises servas

Kuid teen näo
Et olen siinses hetkes

Hommikul kirun
Ning süütan suitsu
Mõrkjas maik
Ei vii mälestuste maitset

Tapan end vaikselt
Sest hing on niigi
Läinud teise serva
Kellegi teise kätte

allakäigutrepist üles…

Posted in . on 04/22/2010 by kuuvari

Igatsen maailma lõppu
Et koos serval kõikuda
Inimkond siis vajub põhja
Allkäigu trepid on lõhutud
Eskalaatoritest saavad jumalad
Tapetakse üksteist pilkudega
Halvemal juhul roosid soolikates
Serval kõikujatest saavad langejad

Ma ei tea kuidas on elu läinud nii…

üksinduses lendav huntlaps

Posted in . on 04/20/2010 by kuuvari

Mõtlesin nüüd, kui kooliga on kõik mõneti ja samas on nii palju veel ees. Raskusi vaja tõsta… olen massis nii üksi. Kedagi pole. Klass on kaotatud, eraklikuks on muutunud maailm. Mul pole miskit ühist nendega, kui vaid see, et olen läbinud sama õppekava ja nühkinud neid pinke, mis nemadki. Kuid! Kuid kõik muu on erinev. Ei mingit samastumist. Tõsi, mõned on, kellega koos õlut juua ja autodest rääkida või naistest… kuid jah. Teised. Kaotatud. Päh.
Ma vist pole ikkagi päris üksik hunt. Kuid karjas on üksikum…

***

Melanhoolne nukrustunne sirutab tiivad mu mõttesoppi. Tahaks lennata. Ära siit ja sinna minna. Olla. Vahemaa surub raudraske rusika ribide vahele ja surub. Surub. Surub puru lootuse. „Ehk kunagi…“ kaob sisinal sumedasse suitsuvihma. Purska vulkaan ja mata meid. Mind. Ükskõik … aeg lendab ikka oma rada.
Ma tahaks öelda nii mõndagi. Nii mõndagi valusat. Nii mõndagi üllatavat. Kuid sõnad seovad end minu külge ning ei lase sel lennata sinu juurde. Kaugmaa raketid lendavad. Üle minu. Kuid mu sõnad ei haaku nendega. Nad jäävad siia poole ekraani. Seisavad mustavalt valgel ekraanil. Nagu sipelgad keset südasuvist maasika korjamist. Varvaste vahel leian surnuid sipelgaid, nii on ka mu sõnadega. Homme näen neid saatmata meilide hulgas. Nad pole üksi. Neid on veel. Veel. Ja veel.
Tõde jääb minu juurde. Vaikselt sisiseb, kuni muutub tuhaks kevadvihmas.

Iseendaga sünnipäeva pidamas

Posted in . on 04/18/2010 by kuuvari

Eilne päev algas öös. Algas pimeduses välja astudes peopõranda kõrvale. Võõraga juteldes. Elusid sidudes. Mõtteid mõlgutades. Tuttavate kallistus lükked. Karmid. Pehmed. Soojad.
Teada saamised enesest ja enda loomest. Tagasi vaatamine ajale, hilisem südamepuistamine. Kummaline jutukõmin kõlksuvate piljardikuulide vahel.

Hommikul päike paistis ja pea oli päris selge. Sillerdas see taevakeha otse silma, kui ma oma lubadust järgides kaane karbilt tõstsin. Õis. Kaart.
Kummaliselt kombel toob lõikelilled mulle tavaliselt meelde surma ja inimkonna tühisust jne. Aga sel hommikult jäid need kõrvale. Hea.

Inimesed saabusid ja lahkusid. Keset tuult. Isegi korraks, meie jaoks, jäi tuul ka seisma. Karmid jutud. Lõbusad jutud. Tõsiasi, et rollimängijad jäävad rolli mängima ka elus.

Sain keset vaikuse tuulepuhanguid enese kohta tõsiasju teada. Värvikirevaid spektreid. Tuhme sõnu. Enese irooniast läbi imbunud sajatusi enese mõtetes. Olen minagi vist maskidesse mattunud mängur. Kuid siiski… eks näis.

Et siis nüüd peaks ju suur ja tark olema. Päh.

Usuvaenlane külapoest….

Posted in . on 04/14/2010 by kuuvari

Kui mina täna päikest läksin katsuma, oli tema juba pilveräbala taha läinud ja vaid tuul möllas pinkide ümber. Oh well! Mul jälle ei vedanud. Alati kui ma olen üksi, siis mul ei vea. Tõmba mingi inimene kampa ja kõik on ilus. Nii on alati. Raamat ei lähe arvesse. Kuid! Mulle meeldis ikkagi lugeda… vahel arva ka päikest piiluda. Silmad kinni mingi hetk ja tunda kuidas soojus paitab halle ajurakke.
Miks on nii, et kui on aega ei tehta midagi ja kui pole aega, siis tõmbaks end kas või lõhki. Ribadeks.

Vahel on tunne… et mille järgi neid raamatuid välja lastakse. Mõnda loed ja mõtled, et sellist asja oskaks ise ka kriblada, kui viitsimist oleks… mõtet erilist ja uudset sees pole… paar ilusat kujundit. Palju alkoholi. Seksi. Vägivalda. Hm. Tutvused ma ütlen. Mis muud…

Huvitav, kunas mulle kohale jõuab, et peaks õppima hakkama………