Tõelised imed juhtuvad salamisi ja nii et keegi sellest aru eriti ei saa. Tõelised imed pole esmapilgul imed, teisel pilgul võtavad nad ahhetama või hoopis silmi peitma. Kui aus olla juhtub tõelisi imesid harva või siis me lihtsalt ei heida seda „teist pilku“ liiga tihti. Ma unustame vaadata enese ümber nii nagu seda teevad väikesed lapsed, kelle jaoks on iga langev puuleht ime. Suurtel inimestel pole aega heita pilku ning siis see ime tagasi enda juurde tõmmata ja rahuliku südamega edasi minna, et heita uus pilk jne. Meie rühime selg küürus, pilk maas tööd teha või joome end reede õhtul, nii öelda „parimate sõpradega“, end täis ja arvame, et selline see elu peabki olema. Ajame külge tüdrukutele, kellest ei hooli või siis teeme haiget neile kellest hoolime. Sest see tunne ei saa ju õige olla ja see tuleb lõhkuda niipea kui võimalik.
Kas ma olen erinev kui keskmine eestlane? Jah, ja ei. Erinevaks teevad mind mõned detailid, kuid üldpilt jääb vist ikka samaks. Egoist, joodik, ah jah, tolerantne olen küll, enam kui mind ümbritsevad rassistid ja homofoobid, pohhuist olen ka. Ei sa ka öelda, et eriti oma ligimesi armastaks ning teist põske ka ei keera ette ning ei usu ka jumalasse, täpselt nagu iga teine eestlane. Olen iseenda rahvuse natuke erinev eksemplar.
***
Neljapäeval peeti mind välismaalaseks ja küsiti suitsu inglise keeles. Üllatus oli suur, kui tuli välja, et ma tartlane. Pärast seda vahejuhtumit proovisin ma linnas käies näha Tartut välismaalase pilgu läbi ja see kõik tundus nii uudne ja ilus ja puhas ja rahulik. Mind peeti ikka edasi välismaalaseks, arvatavasti oli süüdi minu riietumisstiil ja boheemlaslik olek. Ma olin õnnelik mingit viisi, et mind peeti välismaalaseks. Ei, ma ei öelda, et mulle ei meeldi Eesti, kuid olla võõras omade keskel on lihtsalt kummaline ja hea tunne. Võib-olla on süüdi siin minu Jääralik olemus, et ma nõuan tähelepanu ja seega, käest kinni jalutamine ja kummaline riietus, tõi kaasa palju pilguheite või oli see, et vaadata kuidas ümbritsev homofoobliks ja konservatiivne eestlasepilk reageerib, on seal viha või heldimust, või mida muud.
Mulle meenub üks vana mees Vanas Turuhoones, kes vaatas nii heldinud ja lõbusapilguga meid, kui me ostsime teekooki ja natuke meekooki. Temast möödudes ma naeratasin veelgi rohkem ja noogutasin talle, temalgi läks nägu veelgi rohkem naerule. Mulle meeldivad sellised inimesed, kes on õnnelikud, mitte sellised vanainimesed, kes vaatavad nägu vingus ringi ja kurdavad, et noorus on hukkas. See mees vaatas meid, nii viisi, et ta ütles endale:“ Jah, kulla mees, noorusega on kõik korras.“ See oli nii armas. Samas jah, ma ei tea mida ta ütles või mõtles.
Mulle meeldis see päev, see piknik ja see tripp. Muidugi ka see vihmavari ja see päike ja jõgi ja seltskond.
Kuni kuulus kuu kurbust kutsus 