Pole kaua kirjutanud. Aega ega tahtmist pole. Kiire aeg on olnud. Muutuste rohke, üks aasta on turjale langenud. Üleealine olen nüüd. Põrr…
Samuti jäi vahele Obinitsa. Lõkkeõhtu ja korraks tammide langemine. Lihtsalt vahid tulle ja tunned, et elu sakib.
Surm samuti, nii et vahet pole. Kõik sakib. Kuid ma olen mõnes mõttes selgeks saanud, et elama peab. See õhtu oli imelik. Tegin midagi, mida pole ennem teinud. Küsida otse, aga kurat küll vastust ikka ei saanud. Segadus, mõlema poolne.
Ja ma lõpuks otsustasin, et kõik, mulle aitab. Liikuda tuleb.
Peaks mainima, et vahel on üks väike märkmik suurte sõnadega tähtsam kui kallis asi. Aga vahel vaid. Siis kui elu on jälle allamäge teel avan ma selle ja loen. Iseendale.
Täna oli hea päev. Vara üles välja riisuma. Siis tsipake puhkust ja siis kirvega oksi haspeldama. Lõppuks rattaga sõitma.
Füüsiline töö ei lase mõtetel nii väga tekkida. Ja kirvega täiest jõust virutada annab rahulolu tunde. Tahaks veel peksta. Tahaks samuti ära, kuhugi heasse kohta.