inimene=keerukus

Öö, teadlaste öö.

Reede oli tore, kuigi kõik ei läinud nii nagu pidi, oleks võinud minna, kuid kuidas oleks läinud, seda ei tea. Teada on vaid see kuidas läks.

Kiiresti ja imeliku tundega sai kott pakitud ja kaarti kirjutatud. Lootusetus!

Kõik oli hää, liigagi. Naeru, nalja, mõtteid- kõiki neid sai mööda tuba üles korjatud ja korraks kõrvata taha pistetud ja siis jälle teistele ruumi tehes lendama lastud.

Imelik, kui väike on maailm. Kui sarnased võivad olla hetked ja inimesed. Samas nii erinevad ja sarnased.

Hääl, lauseehitus ja toon. Hirmutavalt sarnane, juhet tekitav. Mõtled, et keerad pead ja näed Teda, kuid siis jõuab kohale, et nii see olla ei saa ja jätadki pea pööramata. Ehk jääb lootus. Äkki…

Kohmetus ja kohanemine, nende hetkedega ja inimesega. Liiga palju uut ja vana, vahet on raske teha. Kuid kõik on uus, ole vaid inimene ja haara sarvist! Julgus…

Kuhu kurat ma küll oma liblikad panin, et nad nüüd ringi lendavad?

Jooksen vasta seina

Istusin kapis ja tundsin rõõmu, et saab midagi iseenda kätega valmis meisterdada.

Neljapäeval tabas mind uudis, mis võttis jalad alt. Piltlikult. Mõnikord ma panen ikka pange oma mõtetes. Olin kurt teatud faktitele, lootsin sisimas midagi muud. Olin juba kindel, et jääb. Jah, mind oli vaja üles raputada.

Kohtusin inimesega, loodan, et läheb korda.

Sügismoosi kontserdile ei jõudnud, oleks võib-olla tahtnud jõuda, aga jah kõik pole minu teha. Kes kurat oli see jobukakk, kes raha leiutas? Aga noh ilma selleta inimloomus ka hakkama ei saa.

Teeme teatrit tehases ja pakime ideed kotti ning müüme raske raha eest maha

Väike enese upitus.

http://loesje.ee/?page=posters&language=est

mõned seal on minu omad;)

nohu, jäta mind rahule!

Nii siis nuuskamismaraton selja taga ja köha triatlon alles ees.

Reede

Mis seal ikka kõnelda, hea oli. Nii algus kuni lõpp. Keskpaik samuti.

Sai palju huvitavaid mõtteid.

Indigolaste kontsert oli hea, väga hea. Äkki veab ja suudan end ka neljapäevaks vormi saada ja moosipurk tasku pista, ning sammud genialistide klubi poole seada.

Ma tahan terveks saada ja kõikide oma asjadega valmis saada.

kalaaa! ehh-ehh

„keda sa vihkad?“

Kiirelt tuli vastus, mingi nimi, mida ma isegi ei mäleta.

„Keda sa armasta?“

„Pole Sinu asi!“

Et siis, mis asja. Mingi kala on sees. Nu miks on nii, et negatiivsust pläratakse tervele maailmale, aga asja mis on ilus ja armas, vaikitakse maha ja ei öelda. Miks häbenetakse head, aga halb pannakse väljanäitusele? Kummaline.

Hmm, jätkuvalt kool tapab, aga mina olen väsinud ja õpikud nurka visanud. Mis on väga paha. Aga nuh mis teha, elu on selline keerukas asi, mis on raske vahel…

Väheke häid uudiseid on ka. Reedel linnas:) tõsiselt Indigolapsed ja vabadus, mida hing veel ihkab. Mina ei tea, oki üht veel aga…. see ei olene minust eriliselt. Konverents ja kontsert ja vabadus. Selline võikski elu olla.

kui sa elad, siis mida surm teeb?

No nii lapsed ja vanuritesugu, ma olen jälle tegevuse lainel, st on nädalavahetus ja ma ei õpi.

Alustuseks peaks mainima, et Mina leidsin Endale uue Lemmikfilmi, „A Clockwork Orange“. See oli mega hea kaks tundi, mille ma veetsin eile õhtul pimedas toas. Ümber ringi vaid vaikus, rüperaal süles surisemas ja ekraanil filmike jooksmas. Mida sa hing veel ootad.

Täna peaks olema siis minu meediapäev. Järjekordne kodutöö, aga võta näpust, tänane oli väga meedia vaene. Suuremalt jaolt nägin puid, mida lõhkuda või riita laduda või siis hoopis uusi astmeid mida lakkida. Aga nuh, homme ka päev.

Leidsin bioloogia uurimustöö jaoks mõtteid otsides hoopis midagi palju põnevamat. www.filosoofia.ee ehk just see mida võik nüüd avastama hakata. Jeppi, kus see leht suvel oli? Nüüd siplen ajapuuduses ja nutan.

Peaks ikka ka täna mõne filmi ära vaatama….

Oh aeg, peatu!

homme suren, et ellu tulla…

Hmm, kae nalja! Oki, ära kae. Olen jälle otsapidi õpilasfirmasse end toppinud. Kas peaks kahetsema? Ma tõesti ei tea. Eks see kord lähe paremini. Kadri veab ja nii ongi. Vot.

Mina olen laip jätkuvalt. Miks koolis peab õppima?

Oki ma olen õnnelik…

Kolmas päev alles…

Ma olen nii väss, et kuku pikali. Kool ja muru niitmine ei käi koos.

Ma vist nüüd siis kukun…

90 ja tuul on tolmune

Üle elatud see teine september, täitsa armas päev oli. Kott raske ja õlad valusast sellest. Uusi mõtteid ja õppimishimu isegi. Kobisin tänagi lille majja ja sai sõpradega lauamänge mängitud. Põnev!

„Samasus 90“ on foto teema ja ma ei tea mida teha, millest teha. Deem… tahaks miskit lahetat lavastada.

Tuli mõte et verine nuga mille otsaga on kriibitud valgele pinnale 90, aga mis see stori seal taga oleks, aga nuh mõtte pilt tuli vägev.

Või siis nr 90 maja, kus pildil on 90 korterit, ehk 90 erinevat elu. Hmm, see on suti imelik.

Veel teemasid ja ma olen mäel. Kooli fotoka isegi sebiks välja, nii et peegeliga pilt, kuigi objektiiv on sitane tal. Hmm, mida kuidas??

Homme siis kool, jälle.

Kunas see kurat küll läbi saab?

Appi, mina siin, Taskus!

Vat kus ime, seisin jalgu pidi vees ja avastasin, et nüüd oleme 11 klass. Kae nalja, ei saanudki enam asfaldi peal seista ja lähedalt kuulata mida dire kõneleb. Kebisime kaugemale, kus varbad kuivad ja kuulmine null. Plaksutasin siis kui teised, tõsine massiorjus, aga näe olen selline tola. Kunagi keegi väitis, et armas tola, aga mine tea.

Pärast kappasime nagu talled läbi kitsa ajavärava, seal olin eelmine aastagi olnud. Tund aega klassijuhataja juttu kuulda, tegelt vähem isegi ja siis tuld. Kõmpsin paariga taskusse ja avastasin, et on ikka sitt koht küll. Jah, seda kõike silub ja teeb saiaks kaks asja: Rahvaraamat ja kino. Mõttetu koht kus end segaseks poodelda, kuigi see on hea tuulevari. Nii et väike hängimine seal ja siis sammud Lille majja, aga kae nalja-kinni. Seega istumine seal ning siis bussile ja koju.

Gümnaasiumi väiksem klass, hmm, paneb muretsema, kui palju siis see aasta läheb.

Ei kurda, eks näis mis tuleb.

Ütlesin paar sõna, paar sõna jäi ütlemata ning väga mitu sai liiast öeldud.

Ma olen Tola.