Öö, teadlaste öö.
Reede oli tore, kuigi kõik ei läinud nii nagu pidi, oleks võinud minna, kuid kuidas oleks läinud, seda ei tea. Teada on vaid see kuidas läks.
Kiiresti ja imeliku tundega sai kott pakitud ja kaarti kirjutatud. Lootusetus!
Kõik oli hää, liigagi. Naeru, nalja, mõtteid- kõiki neid sai mööda tuba üles korjatud ja korraks kõrvata taha pistetud ja siis jälle teistele ruumi tehes lendama lastud.
Imelik, kui väike on maailm. Kui sarnased võivad olla hetked ja inimesed. Samas nii erinevad ja sarnased.
Hääl, lauseehitus ja toon. Hirmutavalt sarnane, juhet tekitav. Mõtled, et keerad pead ja näed Teda, kuid siis jõuab kohale, et nii see olla ei saa ja jätadki pea pööramata. Ehk jääb lootus. Äkki…
Kohmetus ja kohanemine, nende hetkedega ja inimesega. Liiga palju uut ja vana, vahet on raske teha. Kuid kõik on uus, ole vaid inimene ja haara sarvist! Julgus…
Kuhu kurat ma küll oma liblikad panin, et nad nüüd ringi lendavad?