Arhiiv: oktoober, 2017

Näe valgus keset ööd ja nostalgia pehmus…

Posted in Määratlemata on 10/26/2017 by kuuvari

Täna öösel tuli lumi. Tuli hoiatusega, aga ma ei uskunud. Vaikselt võitlesin endaga keskööd, kui pilk langes kaugusesse, märkas tänavalaterna all tantsu. Aeglased lendasi valged sädemed kollases kiires vasakult paremale. Jah, lumi tuli vaikselt.  Kogus hoogu. Katsetas, kas oskab. Oskab olla ja emmata maad. Ma vaatasin teda ja ootasin. Kuni teda saab piisavalt palju, et ta mataks pimeduse. Teeks kõik jälle puhtaks ja valgeks. Ootasin ja ta tuli. Nagu tuli ka uus päev. Kell lõi ja mina haarasin mütsi ning kindad ja sokid ja jope ja kampsuni ja … ikkagi talv. Tema sisse tuleb minna pehmelt, et mitte teda lõhkuda, sest muidu ta hammustab. Kätest ja varvastest ja rebib hinge.

Ta ei langenud enam pehmelt, ta oli hoo üles saanud. Koos tuulega nad tantsisid seda igipõlist tantsu, kus nad lõid uue maailma. Ja mina läksin nende sisse, lootes ehk uuesti sündida. Rebida endalt seda kivisust, mis aastatega mind katnud ja vorminud tundetuks. Midagi mõranes. Seal kõrgel, kesk tuisku, linnakumast kõrgemal, eneses. Aga vist liig vähe.

Meenutused. Igatsused. Mis-oleks-kui.

Jalutasin üksi. Kuhu on jäänud need, kellega kell 1 öösel jalutada keset esimest lund ja rõõmuga jäätuda. Naerda. Rääkida. Ja pärast juua hommikuni teed, nii et jutulõng ei katke. Kui vaid sügavaks sõnatuks vaikuseks, kus rohkem sõnu kui maailma loodud.

Nad magavad, sest järgmine päev on TÖÖpäev ja graafik näitab, et pärast seda kella tuleb magada ja toda kella ärgata või kardavad, et lumi on liiga külm ja märg ja kaugel ja mis sellel ikka mõtet on ja …

Eks minagi magaks, aga ma ei pea. Hinges on rahutus. Ma tahan näha kuidas tekib see lumevaip.

Lapsena oli ikka nii, et ärkasid talve. Varakult pidid minema magama, enne kui häbelik  lumi end julges näidata. Oh jah.

Lumi tuli.

Seega nüüd on kindlalt selle aastane suvi läbi. Või noh kui aus olla, siis ega teda tänavu väga olnudki. Aga nüüd on ta kindlalt läinud. Kuni järgmise aastani. Aga sinna vahele jääb väga-väga pikka pimedus. Külmus. Üksindus. Kivisus.

See mõra. Sellel ei tohi jälle kinni lasta kasvada.

Vahel täitsa tahaks 7 aastat tagasi, kus oli veel kõik ees ja energiat näha ning tunda. Kuidas selleni uuesti jõuda?!

Kae seda Kuud… ta jälle eksleb pimedas taevas… koos sinuga…

Posted in Määratlemata on 10/22/2017 by kuuvari

Niisiis on aega läinud mägede viisi ja ma ei olegi selle kõige vabaaja kõrvalt siia. Teate ju küll, et kui liigselt laisklemisaega siis ei jõu absoluutselt mitte kuhgi. Ja ma ei messi ka.
Aga täna öösel ma mõtlesin, et ehk on hea sutike auru välja lasta ja tulevaste põlvede jaoks väheke pilve pääle asetada. Kokkuvõtta seda ilu ja kurbust, mis augusti ja praeguse vahele on jäänud. Kurbust? Eiei, ma ei mõtle, et nutan patja ja uputan end valgesse tatimerre, vaid seda lihtsalt depressiivset eestimaa sügist. Igavest pimedust(seekord isegi päris pimedust, koos tuha ja päise pimedusega) ja külmust ning ekslemist, mis peaks sihtkohta viima. Suvine vabadus läinud koos suvega. Ega sügis pole lendamiseks, vaid hoopis ahjukütmiseks ja elupaiga talve korda sättimiseks. Kodukindlustus. Villastesokkide nõelumine, seisnud mütside ja sallide nuuskimine ja pesemine. Tõdemine, et selleks imelikuks ajaks, kus pole enam soe ja päris mitte talv ei ole midagi selga panna. Õnneks olen soojavereline ja kapsun sobib ikka veel. Kaabu küll seadsin koos suvise maskiga kapi otsa uut algust ootama. On aeg olla tõsine ja „täiskasvanud“inimene.

Sisemine rahustus segab end päevategudesse ja keedab üle reaktsioonid.

Olen olnud korralik inimene, nagu paljud tahaksid näha… ei joo, ega suitseta, Mökus ei käi ja õnnelik ka ei ole… tundub, et seni kuni ma ei leia midagi, mis kõditab vahetavahel seda hinge, sütitab… pean vahel ehk ikka kaema. Vahel. Tundega. Süütundeta. Loomiseks…

Kui see kõik aga kõrvale jätta, nagu ma praegu proovin kokaeluga teha, siis ma progren. Kes oleks seda arvanud… võib-olla mina 10.klassis, kes proovis oma esimest kodulehte teha, aga jättis filmide, tv ja teatri pärast selle katki. Võib-olla oli asi ka kannatamatuses. Aga jh. Proovin, katsetan ja võitlen endaga.

Kes peale enda ikka suudab keelata  olla õnnelik.