Kivine järv sinab kuu puudutuses
Tähitud sammud veel veavad vaod
Mis kui elutee elektriline kaart
…
Ühesõnaga ma käisin täna kuud piilumas. Ta oli täis ja minagi polnud tühi, olin täis segadust ja hirmu. Nende tundmuste vahele oli sattunud pisike arglik õnnetuust, mis arglikult ninasid kõdistas. Teadmatus hammustas külma asemel varbaid ja pures olematuseks enesekindluserüü. Olin haavatav enese mõtetele.
Eile ma kulgesin mööda tundmatuks muutunud Tartut ja tundsin alkoholi puudumist oma veresoontes. Selguse ja reaalsuse karmid käed hoidsid mind maapinnal, lumise tänava liuväljal. Ma ei lennanud. Ma ei unustanud. Ma ei leidnud vastuseid. Nii ma arvasin ega ma otsinudki. Lihtsalt olin. Reaalsuses. See oli kummaline ja nukker, aga vägagi vajalik.
Täna ma vaatasin seda reaalsust, mis mind piirab igapäev. Nägin ehk isegi väheke selgemalt. Olin korraks kuuna tõusnud kaugusesse…
Ma ei taha haiget teha, aga mõneti olen siin elades mõistnud, et ega endalegi ei tohi haiget teha. Elu on liialt lühike ja liialt tähtis. Uus tee pole alati parim tee, aga see on võimalus.
Ning jah, pange tähele, esimene mõte on õige. Edasi järgneb vaid ülemõtlemine ja vaagimine. Vahel jõuad tagasi esimesse pesasse, vahel aga jäädki enda tekitatud illusioone uskuma. Kes ei tahaks olla hea inimene. Mina küll tahan olla, aga enne peab enda vastu hea olema. Sama on ju armastamisega. Kui see üldse olemas on… kes seda teab, see vaikib.