Arhiiv: teater

Kolhoos Merca moodi

Posted in . with tags on 07/22/2009 by kuuvari

„Kolhoos“ Merle Jääger
Lavastaja Tarmo Tagamets
Osades
Egon Nutter ,Liina Tennosaar,Merle Jääger ,Tarmo Tagamets, Mait Trink, Inga Allik, Meelis Hansing,Irina Võsaste

2 tundi komejanti

Kui ma Hansahoovist sisse astusin, teadsin ma vaid seda:
a) selle tüki on kirjutanud Merca
b) Merca on sellega metsikut vaeva näinud, vähemalt seda ma kuulsin siis kui me seto folgile sõitsime.
c) Mõnda lausekildu sellest etendusest tema sõprade käest, samuti sõidu ajal.
d) Ning seda, et see peaks olema midagi sarnast „Kõrtsi“, „Sauna“ jne.
Ning siis see algas, otse minu silmadel all. Tuleb sisse maani täis Merca ja siis hakkabki nali pihta, mis lõppeb korraks vaheajal ja siis täielikult kui me kõik plaksutame.
Tükk oli täiesti selline ajudepuhkus, mõtet ei pidanud liigutama, lihtsalt tuli pilku suunata ja kõrvu lahti hoida, sest heliga oli pisike probleem. Nägemine oli ka raskendatud, ma ei näinudki seda kuidas Nutter traktorit parandas, nuuks, ma küll kuulsin, õnneks.
Tükk täitis täiesti oma eesmärki- lõbustas rahvast ja pilkas kolhoosiaegu.
Viis pluss minu poolt. Kuid midagi sügavat ma endaga kaasa ei toonud, väike kramp naermises ja muud midagi. Muidugi ka küüslaugu lõhna, sest hansahoovis saab metsikult häid küüslaugu leibasid.

Imearstimine

Posted in . with tags on 06/13/2009 by kuuvari

„Imearst“ Brian Friel (Faith healer 1979)
Monoloogid kahes osas
Lavastaja Priit Pedajas
Esietendus 12. juuni Tammistu küünis.

Osades
Peeter Volkonski
Küllike Saldre
Hannes Kaljujärv
või
Riho Kütsar
Merle Jääger
Aivar Tommingas

Kui näitleja astub lavale ja hakkab rääkima, võtab publik teda kui tõerääkijat. Sa ei kahtle selles, mida ta räägib. Olgugi see füüsikaseadustega vastuolus või ei saa olla kuidagi tõsi, aga publik ju tuligi väljamõeldist vaatama, reaalsest elust olevat väljas pool olevat kildu.
Nii siis esimene inimene räägib, inimesed usuvad teda, tunnevad kaasa ja loovad silme ette neid sündmusi. Ta lahkub.
Tuleb uus inimene, ta hakka rääkima samadest asjadest, aga hoopis teisiti. Enam ei tea keda uskuda, aga kui teine inimene on selgeks teinud, et esimene on hull ja ta mõtlebki asju välja, siis sa lihtsalt usud teist inimest.
Vaheajal saab aru, et selle peale ongi asi üles ehitatud ning sa tead, et kolmas monoloog on samadest asjadest, aga teise nurga alt. Samuti sa tead, et nad kõik on surnud. Lihtsalt aimad, sa tegelt ei tea, sest keegi pole seda öelnud, näidanud jne.
Kolmas inimene tuleb ja räägib oma lugu. Ta ei tee eelnevaid kõnelejaid maha ja sa ei tea keda uskuda enam, sest esimene võis ju ka ikkagi tõtt rääkida. Nii siis sa oled segaduses ja ahmid igat kildu ja sümbolit, et aru saada mis siis ikkagi on tõsi. Inimese igavene tõeotsing.

Esietendus oli esimese koosseisuga. Ütlen ausalt, ma isegi ei mäleta kuna ma viimati Volki laval nägin. Ütlen ausalt, et Volk sobis Imearsti ossa metsikult hästi, ma ei kujutaks Kütsarit sellesse ossa mitte kuidagi.
Tekstiga oli puterdamist ja päris palju, süüks võib pidada seda, et ikkagi esietendus ja nii edasi, aga ikkagi mõni kord läks seda paljuks. Hakkas segama. Meenutas juba sada aastat tagasi nähtud Baskini teatri etendust, kus üks suur puterdus oligi.
Lavastus oli hea, oli suudetud monoloogid piisavalt huvitavaks teha, et igav ei hakkaks.
Näidend oli hästikirjutatud, tekkis ikkagi põnevus, et mis edasi saab või tegelt mis toimus siis. Kuidas keegi oma elupäevad lõpetas ja kus ikkagi tõde on. Seda tõe osa ei tulnudki päriselt, kõik sai äkki otsa ja inimene ise pidi lõpu mõtlema. Detailse lõpu, sest üldpilt anti.

Soovitan soojalt vaatama minna, tahaks isegi teises koosseisus seda näha, sest siis oleks kõik hoopis teistmoodi. Sest see väeti imearst oleks tugev ja noorem imearst ja ta naine ei oleks olnud ikkagi nii tuhvlialune ja… oh neid muutusi oleks nii palju.