Arhiiv: omalooming

sigaret

Posted in . with tags on 11/13/2009 by kuuvari

Sa astusid läbi suure poriloigu ja naersid vaid selle üle. Mina vaatasin sind kaugelt ja süütasin sigareti. Sina ei naernud enam. Sulle ei meeldi, kui ma suitsetan ning sa hüppad järgmisse poriloiku oma lilleliste kummikutega. Näitad kõigi oma keharakkudega välja oma halvakspanu. Mu sigaret saab pihta ühe poripritsmega. Sul õnnestus see. Kustutan niiske koni vastu maailmaust ja haaran su käest.

Sa viskad mind lumekuuliga, mis tehtud armastuse soojusega. Ta on sulanud pisikeseks ja ei tee mulle haiget. Ma istun pingil ja vaatan kuidas lumi langeb raagus okstelt. Sa istud mu kõrvale ja süütad sigareti. Kunagi sa vihkasid seda ja mind koos sellega. Nüüd sa armastad mind vähem. Keerutan kivikõva lumepalli kinnaste soojuses ja viskan selle vastu lähimat puud. Lund sajab jälle meie vahel. Niiskel sigaretil on mõrkjas lõhn.

Sa oled nii rahulik ja kuidagi läbi imbunud tasakaalust, et sind vaadates, tahaks sind nahka pista. Nahk on sul sillerdav jõgi, mida mööda nii mõnigi paat on uppunud veekeeristesse. Mina olen veel pinnale jäänud ja silitan päikesetõusu su nahal.
Ma süütan sulle sigareti ja vaatan, kuidas sa seda ahnelt tõmbad. Süütan sinu sigaretist õrnalt enda oma. Oleme üks ja nii eraldi. Kaks suitsuvoogu kerkivad hommikut täis tuppa. Lagi muutub uduseks ja sinagi kaod sudu sisse ära.

Hämarus on tänavavalgustite kuma vahel. Me seisame hämaras teineteisel pool. Sa lähed nüüd, et kunagi tagasi tulla. Teisena. Suvetuul silitab su juukseid. Ma noogutan ja tean, et sul pole selle kleidi all midagi. Sa sammud mulle lähemale.
„Äkki üks viimane sigaret?“
Süütan su sigareti. Ise ma enam ei suitseta. Sa lähed ja suits tõuseb taevani.

Luulenurk

Posted in . with tags on 08/30/2009 by kuuvari

Ma kaotasin kontrolli
Enese ja maailma üle
Minevik kummitab
Kuhugi pole enam joosta
Ning saapad on porised
Kinnastes tuul puhub läbi
Sallil enesel minu ees häbi

Ma kaotasin kontrolli
Enda mõtete suuna üle
Olevik hammustab sõrmest
Kuhugi pole end enam peita
Varbal on tagasijooksust vill
Näppudest jooksmas on veri
Kaela piiramas linane köis

Oh, ma kaotasin kontrolli
Enda elutee pikkuse üle
Tulevik naerab hambutult
Kuhugi pole enam vaja joosta
Saapad üksikul seina ääres
Käed rinnal rahus risti
Kaela kaunistamas punane lips

Ma kaotasin kontrolli

***

Kellega koos sa tapad maailma
Kelle kaisus olles sa tõmbad juhtme
Välja seinast

Kes sinuga koos maitseb ellujäämise
Kirbet maitseelamust suunurkades
Suudlustega segi

Kellelt röövid sa enesepettuse
Kellele paned rauast truuduse päitsed
Igavesti pähe

Kes on see imeline vapper elusolend
Kes koos sinuga muudab maailma
Ilusaks lõpmatuseks

tõestamatu ja tõestamine. Aga mida sa tõestad kui tõde pole olemas.

Posted in . with tags , on 08/13/2009 by kuuvari

ÕTÜ laagrist tagasi tulles avastasin, et ma ei tea mitte midagi ja ükski fakt ei ilmuta end mulle. Täna, aga märkasin, et nad on olemas ja tulevad lihtsalt jutukäigus peidust välja. Seega kõik on olemas, aga küsimus on selle kättesaadavuses. Leidmises.

***

Otsin ennast, aga avastasin, et olen kaotanud ka selle osa, mis enne olemas oli. Ma olen läinud ja see teeb mind haigeks ja kurvaks.

***

Suhtesegadus mu peas
Hinges liblikas seina vastu lendas
Kõhus neid pole enam üldse
Hirm nad kõik kinni püüdis
Pani puuri ja viskas talve
Kevad suri mu silme all
Suvi ja sügis jäid hoopis vahele

Sa läksid juuksed sassis
Hommikupäikese all

Mina jäin
Kohvitasse pesema
Koristasin meie kõik jäljed
Ja heitsin end JÕKKE

Pesin endalt liblikatolmu
Õhtul olen tagasi iseendas
Puhas ja rikkumata sinu puudutustest

Kuu vaid muigab teadvalt
Kuid
Kardin teda endasse peidab.

***

Ma kardan, et teen haiget.
Nii endale kui ka…

Firmamärk=Orja nimi

Posted in . with tags , on 08/04/2009 by kuuvari

Inimesed ihkavad seda, mida nad kätte ei saa või lihtsalt veel ei oma. Milleks ihaleda seda, mis vaatab sulle hommikukohvi kõrval vastu või õhtul enne magamaminemist tervitab sind voodi vasemal küljel, milleks? Palju parem tundub ju hommikulaual loetud lehe reklaam maitsvast einest teises maailmaotsas või siis parima sõbra naine. Esimest võid kätte saada, teisega tuleb hulganiselt eetikaprobleeme.(kuid kätte saamine pole välistatud.)
Kuskilt lugesin, et see ongi õnn, kui suudad olla rahul sellega, mis sul on. Naljakal kombel on ühiskond ju teinud reegli ja korralduse, et tarbida ja olla parem teistest(eriti oma naabrist). Kellel on parem auto, kallim suvila, kaugeim puhkusereis, ilusam ja kõhnem naine jne. Miks mõistetakse hukka neid, kes sõidavad 20 aastat vana volvoga. „Eh, meie ostsime küll juba ammu uue auto, aga vaata neid…“ blablaa.
Samas on meiega juhtunud see, et me iseloomustame end asjade läbi. Näide.
Ma olen enesekindel, sest sõidan mersuga, ma olen hea ja hoolitsev, sest mul on punased tuhvlid, ma olen nautija ja kunstihing, sest mul on villa Vahemere ääres villa…
MAOLEN nii ja naa sugune = MUL ON nii ja naa sugused asjad.
Firmamärk on tähtsam, kui see, kas su kallim armastab sind või mitte. Sest uusi tibisid saab ju ikka kuskilt osta, kõik on müüdavad.

***
Tänane

üksikult sirutan selja vastu tüve
kallistan tiivanukkidega krobelist pinda
ning mitte keegi norima ei tule
küsima sosinal minu enda hinda

sinule räägin avameelselt südame
ristseliti lahti ja vaatan taevasina
sipelgad veavad rada sokisäärde
vares ähvardades sikutab lõnga

selliseid päevi võiks tulla veelgi
kui ütlemata sõnadest vormib teos
mille kirja panekuks ei jätku julgust
ausus kõrvetaks ka paberile risti- täpse.

***

Ma ei hinda neid kogemusi, mis mul on juba. Ma otsin liigsel uusi kogemusi, märkamata elatud elu väärtust.

Kuldtrussikutes jobu

Posted in . with tags , on 08/03/2009 by kuuvari

Minu tööpäev ja –aeg on läbi. Olen rikkam, enesekindlam ja väsinum kui enne. Aga see selleks.

Kus jookseb see piir, millest üle ei tohiks astuda. Kuna tuleb endale öelda Stopp! Ma mõtlen, et uudishimu ja ausus ja otsekohesus ja kõik selline asi. Kuna teada, et just see sõna on nüüd liiast, enne kui see sõna on öeldud. Kas elukogemus? Või lihtsalt kaasasündinud taktitunne. Ma ei pea viisi ega ka rütmi, mis siis veel taktitundest rääkida.

***
Pargipingiluule

Ma mõtlesin
Et unustan su
Lahtisena
Pargipingile lebama

Ma mõtlesin
Et loobun sust
Kahetsusega
Antikvariaadi tolmusele letile

Ma mõtlesin
Et tean sind
Läbi ja lõhki
Loetud lehekülgede alusel

Ma mõtlesin
Et mõistan sind
Keelelise
Maailmapildi sügavuses

Ma mõtlesin
Et
Kui mõtteks see
Jäi

Ma ei unustanud
Ega ka loobunud
Teadmisest pole juttu
Mõistmine kadus sootuks

Kuid ikkagi istun üksi
Pargipingil
Antikvariaadi ees
Käes koltunud raamat.

Ma mõtlesin…

***

Mul on tunne, et ma mõtlen liiga palju ja liiga valedest asjadest ning mul on tunne, et ma lähen varsti hulluks.

Hoia naistest eemale

Posted in . with tags , on 07/27/2009 by kuuvari

Ma mõtlen jätkuvalt, et mis on see mis paneb meid armuma mingisse inimesse. Mis on see miski, mis tekitab „tõmmet“ või „keemiat“.
Istud kuskil rahvarohkes kohas ja lased pilgul üle inimeste libiseda ja mõnedel peatub silma palju kauem kui teistel. Välistame siin selle, et vaatad teda vaid lahedate teksaste või soengu pärast. Mis on see miskit, mis paneb sind kellelegi meeldima või miks hakkab keegi sind huvitama. Folk oli väga rahvarohke koht, seal sai selle üle juureldud ikka päris jupike aega. Lasin silmadel pargis ringi uidata ja tuli selliseid mõtteid.
Esiteks on kindlasti väline ilu. Kellele meeldivad blondid, kellele punapead, pikad, kõhnad, naiselikumad, mehelikumad, armsad, karmid. See kõik on nii erinev ju. Noh me teeme mingi valiku, ei teagi täpselt, mis alustel. Üks põhjendus on, et vaatame enda vastandeid, või noh selliste omadustega inimesi, kellega koos peaksid tulema parimad järglased. Nii siis lihtsalt geenid ja laste meisterdamine. AGA mille järgi siis homoseksuaalid vaatavad, nemad ju ei saa lapsi ja see on ju vägagi kindel. Nii, et selle teooriaga on väike kala sees.
Teiseks võib pidada nö hinge sugulust ja hinge klappi. Seega me peame selle isikuga natuke juttu vestma või siis oma 6,7 või tont teab millise meelega tunnetama. Kui jutt klapib siis ju kõik korras. Nii et see oleks sisemine ilu.
Aga mis kõik on selle taga? Seda ma ei mõika. Mis teeb inimese ilusaks, või tegelikult, mis on ilu?
See selleks. Mõte läks lihtsalt uitama kuidagi.

***

Olen avastanud, et vahel on võimalik tunnetada oma meeltega, seda mida mõned ei tea isegi. Seepärast ma mõni kord hirmutangi inimesi ja iseennast.

***

Ma kaotasin ära oma kollase päevaraamatu
Kaotasin selle neiu käte vahele
Kes ei märganud
Kadumise vargset lähenemist koidu eel

Laotasin end tema huulte vahele
Kuid kaotsi läks ta
Koidu kihava pilgu all leidsin
Ütlesin õpetussõnad

Hoia naistest eemale!

Ja läksin

ning

Päike tõusis mu selja taga.

Mina sinu peas-meie

Posted in . with tags , on 06/16/2009 by kuuvari

Me teame, seda teame, kuid ei tõrgu
Teed käimas taeva, mis viib võlad põrgu

Olen jätkuvalt raamatu kütkes, see on piisavalt paks raamat, et hoida mind enda ka homme. Ainuke asi, mis on heade raamatutega on see, et nad hakkavad mind öösel kummitama. See tähendab, et elad sama elu, mida su peategelane või vaatad seda kõik kõrval või genereerid kuidagi enda ja raamatu elu segi. Ütleme nii, et ses suhtes on see raamat suti rahulikum kui „Läänerindel muutuseta“. Vot need olid ööd- sõjatander, surmasaamine, soolikad, kuulid, pori, hirm, mürsud, surnud, roomamine kaevikutes jne. Ühe sõna on „Mõru maik“ palju parem keskkond, kus oma öid veeta. Kuigi jah liialt palju kunsti ja arusaamatust ja enesetapjalikku käitumist ja suhteid. Mida edasi seda paremaks raamat läheb ja ma olen õnnelik, et olen „Hamleti“ nii läbi võtnud, et lase aga olla. Sest minu peategelane hakkab Opheliat mängima ja see on kuidagi põnev, sest ma kardan, et see roll hakkab tema päriselu mõjutama. Oh jah kuulsad kunstnikud.

Homme on päev, kus mõtted löövad kildudena vastu kaljut ja kaovad. Hea päev segiminemiseks, kas pole? Hullud on kuidagi oma moodi. Jah, ma sain vaimust lahti, nüüd uurin sisemaailma vaime.

***

Mida sa temast arvad?
Kellest?
No, T e m a s t!?
Ah… Tema. Ta on hull!
Nagu meiegi?
Ei.
EI?
Me… lihtsalt.
Lihtsalt?
Me lihtsalt oleme.
Aga me oleme tema peas?
No ja siis….
Seega oleme meie ka Hullud!
Vaata…
Hmm…
Kes kelle peas on, selles on küsimus.
Võimalik. Seega me ei ole hullud?
Ei.
EI?
Me lihtsalt…
Me.. lihtsa..
Oleme!
Hullud?
Hmm… võib ka nii öelda, aga samas mitte. Kuss ta tuleb!

Kaks väljamõeldist räägivad oma vahel ja siis tuleb see, kelle peas nad asuvad.

Mõru maik minu silmadel

Posted in . with tags , on 06/15/2009 by kuuvari

Vihm, suvi ja aeg- need on asjad, mis on eelduseks metsikult heaks lugemisõhtuks. Ah jah raamatud on ka vajalikud. Nii siis nv jäi lugemata just heade raamatute puudumisel. Selle vea ma parandasin täna, aga kaotasin aja faktori jällegi. Oh jah, vedasin kuus raamatut koju ja suutsin kõige paksemat ka Toomemäel lugema hakata, valik oli õige.
Hiram „Mõru maik“ Nii palju kui mina midagi aru saan, siis juttu ühest näitlejast ja teda ümbritsevast elus, st sex, drugs and rock-n-roll. Esiteks oli raske aru saada tegelase soost ja natuke edasi hoopis sellest, et kas ta on bi või lesbi ja siis oli raske aru saada kas tal on boyfriend või girlfriend jne, sest nimed on sellised asjad, mis ikkagi ei ütle soo kohta midagi. Peategelane on naine ja Alex : ) nu jh päris armas kohustuslik kirjandus.

Ma vihkan seda, kui asjad pole korras ja ei käi nii nagu peaks. Ma kardan eksida ära.
Oh well…

***

Vihmasabina hetkeline vaikus ja loojuvate tähtede sadu hommikuvaikuses. Puud on longu vajunud, tervitavad meid aupaklikult, seljad küürus ja lehed veest tilkumas nagu oleks nad just lõpetanud nutmise.
Soo hambutu naer mägede vahel.
Jah.
Nii lihtne on ära kaduda iseenda eest.
Linnud vaikivad, sest vihm on sõnad nende suult võtnud. Meie südamed vaikivad, sest nad kuulavad vihma tiibade sabinat.
Üksindus hullab meie saabastes ja soovib lootuse piinlevat lõppu.
Tahaks haarata õhku, kuid seda peab ühiskond vääraks, jään ahmima puude nuttu ja aupaklikku kummardust.
Sa tead, et ütlemata sõnad söövad mu hinge ja jätavad alles vaid võitleva üksinduse.

Tõotan vaikida
Ka edaspidi
Sinu
Nimel