Arhiiv: mõte

ööd mööda möödun möödunud ööinimestest

Posted in . with tags on 01/24/2010 by kuuvari

Nädalavahetuse hulluse tunnid.
Või siis lihtsalt olemise olematused.

Peaks mainima, et inimesed on kummalised olevused. Eriti paistab see silma siis kui kondad öösel ringi ja vaatad maailma silmad lahti ning need silmad pole alkoholist hägustunud. Zavood on kummaline paik, kus oma vaatlusi korraldada. Hmm jah, ega ma ei väidagi, et ma normaalsem oleks. Ma pakun, et mingis asjas isegi hullem…

***

Kella kolmest öösel peaks mul ära võtma isemõtlemise võimaluse, sest see vabatahe viib mu alati metsa…

Sõnad külmunud puul

Posted in . with tags on 01/21/2010 by kuuvari

Maailm on härmas ja külm poeb jätkuvalt sokkidest läbi ja näpistab varbaid. Silmad päikesepaistes ning nina haistab kevade hõngu. See pole võimalik, sest väljas on üle 20 miinus kraadi. Süda ihkab nii meeletult kevadet ja mõistus kardab seda hirmsat aega. Vastuolud. Olen vastuolude kobar. Keegi võiks mu tühjaks noppida. Ükshaaval… õrnalt. Või siis korraga ja kiirelt. Oh jah, vastuolu.

***

Kõndisin täna silmad kinni maailmale vastu ja ei libastunudki jäistel tänavatel. Päike paistis ja inimesid olid ikkagi pahurad. Ei tundnud rõõmu sellest killukesest, sellest mida on nii harva tegelikult meil. PÄIKE! Tule ja kallista mind! Algul õrnalt, et ma ei kohkuks…

***

Ootan ja ootan ja vahel ootamisest väsin. Kui teaks mida ootaks, siis ei väsiks.

Seostatud jutud Juudamaa sügavikest

Posted in . with tags on 01/07/2010 by kuuvari

Täna päev oli kummaline päev või tegelikult kummaline hetkede kogum, kokkusattumuste kogum. Mingi hetk hakkas aju ise neid kokkusattumusi ka otsima. Nagu „Rentsli miljonär“… tänast päeva võib võrrelda aju endaga. Sündmused on nagu faktid, mis meie peakolus on ning kokkusattumused on seosed faktide vahel. See kord sidusime sündmused ilusasti ära nagu õige olema peakski, õige ajuna, mitte aga päris iga päevalelt. Siit saab alguse see saatuse ja ettemääratuse jutuvada. Oh jah.
Kas Juudas oli halb või hea? Kõik ju ütleks, et Juudas oli paha mees ning reetis Jumala poja. Müüs ta hõbe seeklite eest, odavalt kah veel. Kui tegelt uskuda ettemääratust ja seda, et Jumalal on meile kindel plaan ja bla-bla, siis Juudas oli hea mees. Ta oli Jumala tööriist ning aitas JUMALAL Jeesuse ära tappa ja lisaks siia ka ilusasti piinamisakti. Jeesus pidi tegelikult surema, kuida ei oleks surnud, siis poleks ta nii „kuulus“. Paljude jaoks pidi ta surema, et ta lunastaks kõik patud, kuid tegelikult näitas Jeesuse surm seda, et OMA patte on võimalik ISE lunastada. Jeesus lunastas Enda patud seal ristil ning näitas inimkonnale, et see on võimalik. Vot tak! Selline on minu mõte kristuse surmast. Kristulus ise on üks vagaduse usk ja andekspalumise usk… süütunde peal mängitakse.
Aga ühe sõnaga toob meile ikkagi Juudas meelde reeturi, kes on rohkem kodus meie kultuuripildiga. Et mõista paljusid asju, mis meie mandril toimub peab teadma minevikku ja seda, kust on tuldud. Kultuuriliselt, et mis usk ja uskumused ja kombestikud, kust meie ja meie esivanemad on tulnud. Need on seosed! Seosed mineviku ja oleviku vahel. Meie põlvkond muudab neid seoseid nagu on seda muutnud meie vanemate põlvkond jne. Kuid alge on ikka sama, vundamet.
Eestlane olla on uhke ja hää… probleemiks kerkib vaid see kihistumine. Meid on vallutatud, meid on orjastatud ja tapetud ning oleme olnud tihti valetajad ja salauskujad. Aga me oleme säilinud oma kultuuri eripäraga ja seda kõike ei tohiks minema visata, lihtsalt sellepärast, et ameerika on änksa ja cool. Ega Ameerikal nii hästi kah ei lähe, vahel magab ka Onu Tom ja siis pole kedagi , kes neid päästaks. Põhja Konn magab meil juba ja ega siis Ameeriklaste imemees kah igavesti üles jää.
Aga seosed on need, mis teevad suurelt jaolt meid meieks. Seosed faktidega meie endi peades on alati väheke erinevad.
Mina ei mõista sind ja kõik… Lepin…
Sa proovi ka leppida…

Kapist välja- plaksutavate inimeste sekka

Posted in . with tags on 11/15/2009 by kuuvari

Kui kõndida mööda tänavaid siis märkan ma tihti morne inimesi, kes tigetsevad ja vaatavad üksteist kurjade ja kadetate pilkudega. Alati on ka erandeid, aga neid nähes ma mõtlen, et kas need on turistid või siis erandid, kes kinnitavad seda kurba reeglit. Naerataks maailmale ja siis maailm ju naerataks ka vastu.
Mina naeratan maailmale või siis vastutulevatele inimestele, kui tuju just alla nulli ei ole. Miks inimesed ei märka kuidas varblased väikses hekis ringi lendavad või kuidas varesed mängivad jne. Miks nad kõnnivad nina maas ja tigetsevad, kui keegi neile teele ette jäävad. Ise nad ju ei tõsnud silmi, et seda kokkupõrget ära hoida.
Ma tahaks olla nagu väike laps, kelle jaoks on maailm ise üks suur ime. Olla nagu koiliblikas, kes pääseb kapist välja ja kellele kõik plaksutavad. Kes uudistab maailma ja kõik kiidavad seda. (kapist välja tulemist võib ka otseselt võtta, sest kapist välja tulemine on ka üks uudistamine sellele inimesele, aga sellest hiljem) Miks me oleme unustanud avastamise ja küsimuste esitamise? Miks? See on küsimus, mida me esitame liialt vähe või siis masinlikult, vastust ootamata. Miks ei tekita vaimustust tõusva päikese sära?
Ma olen õnnelik, et uus põlvkond tundub olevat rõõmsameelsem, aga samas nad saavad kiiremini täiskasvanudk ja siis mingil ajahetkel kui nad peaks olema suured inimesed, siis lähevad tagasi lapsepõlve. Aga ikkagi nad kõituvad lapsikult, aga ei imesta positiivselt…
Ma tean, et ma üldsitan meeletult, mis on samas minu põhimõtete vastu, aga vahel ei saa ilma selleta. Vahel tahaks midagi öelda. Välja karjuda seda meeletust, mida ma näen nendel tänavatel. Mitte ilm pole süüdi selles sobususes, vaid inimeste morbiidsus.

Kapist välja tuleku juurde tagasi tulles, siis ma arvan, et me ei tohiks hukka mõista erilisi inimesi ja me ei tohiks neid ühe vitsaga lüüa. Nad kõik on indiviidid. Ma olen eestalene, aga see ei tähenda, et ma oleks ahne ja tuim, nagu paljud eestlasi peavad olevat. Seega vaata indiviidi mitte massi või steriotüüpi, mida sa usud.
Tolerantsus on samas ka piiride puudumine, nagu ma ühest artiklist lugesin. Samas, kui luua oma piir, nii et erinevused sinna sisse mahuvad, need, mis sobivad praeguse moraalipiiridesse.
See on nii kahtlane teema. Austame vanemaid inimesi ja peksame pedesid surnuks. Kas see on õige ühiskond? Samas kust jookseb piir õige ja vale vahel?
Minu juhe jooksis kokku…

Pilgud söövad seeni meega…

Posted in . with tags on 10/15/2009 by kuuvari

Ma keeran talt pilgu.
Liialt tihti…

“I felt suddenly shy. I was not used to shy. I was used to shame. Shyness is when you turn your head away from something you want. Shame is when you turn your head away from something you do not want.”

Muid sõnu pole.

Aeg seinale kleebitud.

Posted in . with tags on 09/04/2009 by kuuvari

Kuidagi on juhtunud nii, et sammude kaja ei ole kuulda minu mõttemaailm uste taga. See kõik tähendab seda, et mul pole mingit mõtet, millest oma lõpufilm teha. Kuul pähe. Selle eest, ma natuke rikastan oma kooli mõttevälja. See tähendab, et ma hakkan natuke muutma seda asja. Paremaks? Ei tea. Kummalisemaks.

Tegevust pean leidma. Sellist tegevust, mis ei tapaks hinge ega keha. Vaid rikastaks mu mõtteelu ja annaks kogemuste kandami.

Koolipõrgu

Posted in . with tags on 09/02/2009 by kuuvari

Mul algas kool ja nüüd on asi metsas.
Esiteks, ma ei taha seda enam.
Teiseks, ma olen väsinud.
Kolmandaks, ma tahan ülikooli.
Neljandaks, ma ei mõista selle jama kasufaktoreid.
Viiendaks, ma tahan vabadust.

***
Elas kord üks inimene, kellel oli kõik olemas, aga ta ei teadnud seda. Ta muutku otsis ja otsis asju, mis tema arust olid vajalikud õnne jaoks. Ta ei leidnud midagi, mis oleks olnud püsiv või jääv. Kõik kadus kuidagi ta sõrmede vahelt.
Üks kord ta istus kivile ja mõtles, mis on veel jäänud, mida ta poleks proovind kinni püüda. Istus seal kivil terve öö ja koos koiduga tuli ka teadmine. Ta polnud veel püüdnud iseennast, püüdnud ennast mõista. Nii siis läks ta koju ja pakkis koti ning asus teele iseendasse ja Lõuna-Eesti metsade vahele. Ta matkas kaua ja samas nii vähe, kui võrrelda seda aega, mis ta oli kulutanud tühjalt õnne otsimisele.
Kulunud seljakoti riputas ta nagisse, et ta ei segaks ta teed, ja läks aknale. Ta vaatas tänavat enda ees ja märkas, et kõik kiirustavad kuhugi ja mitte keegi ei jõua kohale.

Positiivne päev välismaalasena Eestis.

Posted in . with tags on 08/29/2009 by kuuvari

Tõelised imed juhtuvad salamisi ja nii et keegi sellest aru eriti ei saa. Tõelised imed pole esmapilgul imed, teisel pilgul võtavad nad ahhetama või hoopis silmi peitma. Kui aus olla juhtub tõelisi imesid harva või siis me lihtsalt ei heida seda „teist pilku“ liiga tihti. Ma unustame vaadata enese ümber nii nagu seda teevad väikesed lapsed, kelle jaoks on iga langev puuleht ime. Suurtel inimestel pole aega heita pilku ning siis see ime tagasi enda juurde tõmmata ja rahuliku südamega edasi minna, et heita uus pilk jne. Meie rühime selg küürus, pilk maas tööd teha või joome end reede õhtul, nii öelda „parimate sõpradega“, end täis ja arvame, et selline see elu peabki olema. Ajame külge tüdrukutele, kellest ei hooli või siis teeme haiget neile kellest hoolime. Sest see tunne ei saa ju õige olla ja see tuleb lõhkuda niipea kui võimalik.

Kas ma olen erinev kui keskmine eestlane? Jah, ja ei. Erinevaks teevad mind mõned detailid, kuid üldpilt jääb vist ikka samaks. Egoist, joodik, ah jah, tolerantne olen küll, enam kui mind ümbritsevad rassistid ja homofoobid, pohhuist olen ka. Ei sa ka öelda, et eriti oma ligimesi armastaks ning teist põske ka ei keera ette ning ei usu ka jumalasse, täpselt nagu iga teine eestlane. Olen iseenda rahvuse natuke erinev eksemplar.

***

Neljapäeval peeti mind välismaalaseks ja küsiti suitsu inglise keeles. Üllatus oli suur, kui tuli välja, et ma tartlane. Pärast seda vahejuhtumit proovisin ma linnas käies näha Tartut välismaalase pilgu läbi ja see kõik tundus nii uudne ja ilus ja puhas ja rahulik. Mind peeti ikka edasi välismaalaseks, arvatavasti oli süüdi minu riietumisstiil ja boheemlaslik olek. Ma olin õnnelik mingit viisi, et mind peeti välismaalaseks. Ei, ma ei öelda, et mulle ei meeldi Eesti, kuid olla võõras omade keskel on lihtsalt kummaline ja hea tunne. Võib-olla on süüdi siin minu Jääralik olemus, et ma nõuan tähelepanu ja seega, käest kinni jalutamine ja kummaline riietus, tõi kaasa palju pilguheite või oli see, et vaadata kuidas ümbritsev homofoobliks ja konservatiivne eestlasepilk reageerib, on seal viha või heldimust, või mida muud.
Mulle meenub üks vana mees Vanas Turuhoones, kes vaatas nii heldinud ja lõbusapilguga meid, kui me ostsime teekooki ja natuke meekooki. Temast möödudes ma naeratasin veelgi rohkem ja noogutasin talle, temalgi läks nägu veelgi rohkem naerule. Mulle meeldivad sellised inimesed, kes on õnnelikud, mitte sellised vanainimesed, kes vaatavad nägu vingus ringi ja kurdavad, et noorus on hukkas. See mees vaatas meid, nii viisi, et ta ütles endale:“ Jah, kulla mees, noorusega on kõik korras.“ See oli nii armas. Samas jah, ma ei tea mida ta ütles või mõtles.

Mulle meeldis see päev, see piknik ja see tripp. Muidugi ka see vihmavari ja see päike ja jõgi ja seltskond.

Suvi on surnud

Posted in . with tags on 08/23/2009 by kuuvari

Ma pole ammu kirjutanud, asi pole selles, et miskit poleks kirjutada. Hoopis asi on selles, et paljust on kirjutada ja seega ei viitsi ja ei tea kuidas kirjutada seda mis on tähtis ja ja…

Ma ei mäletagi täpselt, mis kõik on vahele jäänud.
Eelmine reede oli Tartuff ja Zetod. Sellele järgnes Gen.
Kui jah või ei küsimus, siis on ei.
Aga kui ei ole jah ja ei küsimus mis siis on? Vot selline küsimus tekkis.

***

Obinitsas läks hästi, etendus kukkus minu arust väga hästi välja. Kõik oli tore ja mingeid suhte probleeme ka ei tekkinud. Jäin kauemaks kui lubasin endale. Paasapäevale. Kuid kõige tähtsama osa magasin maha, see pani mind mõtlema. Hakkan jälle korralikuks. Enda ja tema nimel, et oleks lootust…
Ta ei tea, aga mina tean. Muu ei loegi.

tõestamatu ja tõestamine. Aga mida sa tõestad kui tõde pole olemas.

Posted in . with tags , on 08/13/2009 by kuuvari

ÕTÜ laagrist tagasi tulles avastasin, et ma ei tea mitte midagi ja ükski fakt ei ilmuta end mulle. Täna, aga märkasin, et nad on olemas ja tulevad lihtsalt jutukäigus peidust välja. Seega kõik on olemas, aga küsimus on selle kättesaadavuses. Leidmises.

***

Otsin ennast, aga avastasin, et olen kaotanud ka selle osa, mis enne olemas oli. Ma olen läinud ja see teeb mind haigeks ja kurvaks.

***

Suhtesegadus mu peas
Hinges liblikas seina vastu lendas
Kõhus neid pole enam üldse
Hirm nad kõik kinni püüdis
Pani puuri ja viskas talve
Kevad suri mu silme all
Suvi ja sügis jäid hoopis vahele

Sa läksid juuksed sassis
Hommikupäikese all

Mina jäin
Kohvitasse pesema
Koristasin meie kõik jäljed
Ja heitsin end JÕKKE

Pesin endalt liblikatolmu
Õhtul olen tagasi iseendas
Puhas ja rikkumata sinu puudutustest

Kuu vaid muigab teadvalt
Kuid
Kardin teda endasse peidab.

***

Ma kardan, et teen haiget.
Nii endale kui ka…