Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!

Posted in Määratlemata on 06/11/2017 by kuuvari

Suvi on käes. Lõpuks. Ma mõtlen see tõeline suvi, mitte see kalendri jubin, mis ütleb sulle, kunas on mis.

Pannkoogid, marjad, rabarber, värske piparmünt ja tõeline äiksevihm ja torm.

Ma armastan oma korterit, sest siin ma saan olla nii koos loodusega, kui üks kesklinnas asetsev korter seda suudab pakkuda. Siin aknast välja vaadates näeb, kuidas tuul räsib puid hetk enne seda kui hakkab aeglaselt tennisepalli suuruseid vihmapiisku alla langema. Ja müra plekkkatusel on nii meeletu, et vaigistab kõik sisemised dialoogid ja kõhklused. Lihtsalt tuleb alluda loodusele. Nautida, mida kõike ta meile pakub.

Nagu praegugi, tuba on täis rabarberi ja piparmündi aure, äike müristab ja meel on rahul. Tõsi, ma loodan, et see vihmake jääb järgi kui järg väljumise kätte jõuab.
Praegu aknast välja vaadates meenub mulle lapsepõlvest üks hetk, kus ma istusin laudapeal põhuhunnikus, uks oli avali. Kõrguses. Pilk kauguses. Ja vaatasin kuidas äike tuli ja läks.  Ma ei ole kunagi äikest kartnud, milleks ikka karta midagi nii ilusat. Tõsi, tihti kardetakegi ilu. Puhtust.  Väge.

Ja kuhu ma selle heitamisega nüüd tahtsingi jõuda… raske on mõtet ühel joonel hoida, kui mürinad rikuvad mõttelõnga…

Aga käes on suvi ja ma olen siin mõelnud, et on aeg hakata elama. Teenima ennast mitte teisi… sest mis mõtet siin muidu ikka elada oleks…

Miks? Kuid miks ka mitte…

Posted in Määratlemata on 06/08/2017 by kuuvari

Ehk siis nagu aru saada on jälle liiga palju aega ja energiat, et teeke siia on vedanud… Aga ei tegelt see nii ei ole. Töö ja tööde töö!

Ei noh võiks ju vinguda ja oi kuis, aga jätkem jonn ja jätkem loba…

Mõelgem kui oleks
kui olemist poleks
oleks vaid miski
mis olemas pole

sõnad need jääksid
tähendust poleks
pilgud vaid jääksid
mõtet neis poleks

puudutaks sind
tundmata miskit
meenutaks sind
mälestus miski

öö vaid ju kulgeb
südames keegi
kas ma nüüd julgen
Seda tea keegi

 

Ehk siis mõte, et peaks kirjutama asuma… see tekst sündis kohe siin ja praegu, pärast mõnd õlut ja täiskuud enne kella 6 ärkamist.
Homne mina toriseb…

Ving-ving

Posted in Määratlemata on 02/18/2016 by kuuvari

Ühesõnaga Tartu… tundus olevat selline hea mõte ja hea koht. Tõsi seda ta ka oli. Nurgad said koristatud ja end laiali pillutatud ja siis vahel olid hetked, kus oleks end katuselt alla tahtnud visata, mitte endaga rahu sõlmida. Seda ei oska ma mitte teps. Aga suvi oli suvi… siis on päike ja energia ja lootus tulevikule.

Praegu on talv. Veebruar. See lõpp ongi kõige hullem. Kust kurat peaks ma praegusel ajal võtma energia, et minna mõttetusesse tundidesse, kus õpetaja räägib oma kohviharjumustest või kus me mutku õpime teenindama ja ei sõnakestki toiduvalmistamisest. Ühesõnaga…

Sitt aeg, aga mitte nii sitt kui eelmine aasta, tõsi, eelmine aasta sel ajal olin ma väheke eufooriline ellujääja, alateadlik pettunu.

Jätkuvalt ei oska tunda rõõmu. Jätkuvalt tahaks ära juua terve maailma õlle ja vahele teravat. Jätkuvalt tahaks terveks saada ilma valgeid taplette neelamata.

Aga varsti tuleb praktika ja töö pidavat inimeseks tegema…

Tere Tartu! Tere sina ka!

Posted in Määratlemata on 07/08/2015 by kuuvari

Ei suuda mina vaiki olla… ja eks varsti pea ehk rahva ees kirjutama kah, siis peab käpa soojaks ajama. Lisaks ei suuda ma tõesti ka vaikida. Fustratsiooni peab välja laskma.

Ühesõnaga ma olen nüüd Tartus. Ei saa päris öelda, et tagasi, sest otseselt pole ma kunagi Tartus elanud. Seega nüüd siis olen. Põhimõtteliselt juba kuuaega olen elanud. Mordoris. Ühikas, kus ma mitte midagi pm ei puutunud ja kus ma käisin vaid magamas.

Aga nüüd olen ma kolinud päris korteri moodi asja, kus vannituba asub samal korrusel ja köök ei ole kümnete meetrite kaugusel. Väga mõnus. Keset linna ja samas nagu maal.

Tõsi, sellel kõigel on ka miinus pool. Tunne on nagu oleks asotsiaali korterisse kolinud. Sellist jama poleks ma küll kunagi oodanud. Niisiis olen ma pm kolm päeva küürinud. Meel läheb nukraks ja õlu avita.

Eks see ole vist mingi pohhuism või kättemaks või mina ei tea mis… las-Juma-koristab põhimõte.

Esimesena tervitas mind külmkapp, milles olnud asjad olid ma arvan et üle kuu istunud mitte töötavas kinnise uksega külmkapis. Kõik hallitas, mädanes ja haises. Pärast kolme päevast pesemist, äädikaga nühkimist ta ikka veel väheke haiseb, aga mis teha. Ostame korgiga piima ja elame pm üle.

Õnneks esimene ehk polnudki kõikse hullem. Toit, roiskuv küll, aga ikkagi tunned ära ja saad kiirelt prügikotti visata. Vannituba oli selle eest hullem. Sõna otseses mõttes tuli teise inimese sitta koristada. Sitt mulle ei meeldi, süda läheb pahaks ja raske on. Aga mis teha. Eriti toredad olid ka verised tampoonid vannitoa prügikastis, mis tekitasid vägagi tuntavat haisu.

Aga nüüd, kus ma olen kolm päeva küürinud, istun tugitoolis jalad seinal ja olen enda üle isegi väheke uhke. Põrandad on pestud, tõmmatud, tolmud pühitud. Nipet-näpet veel on. Koridorilaadne nurk tuleks korda veel teha ja enda asjad lahti pakkida jaja..

Ja oodata, kuni hallituse, käärimise, kuivand verelõhn siit korteris lahkub ja asemele tuleb kodulõhn. See tunne, et kui teed uks lahti(mis tõsi vajab ka parandamist), et oled kodus ja võid kõik maskid koos mantliga varna visata(peaks ka nagid seina leiutama) ja lihtsalt olla. Vaadata katuselt taevast ja puid(täna nägin ka kirjurähni ja vist ka puukoristajat), sõlmida endaga rahu ja hingata sügavalt elu endasse.

Seega on mida oodata. Loodame et pettumus ei löö jalgu alt…

Suvine sudu

Posted in Määratlemata on 07/17/2013 by kuuvari

Öeldakse, et kui inimesel on igav, hakkab ta lollusi tegema. Selle heaks näiteks on noored, kes panevad laululavasid põlema või keskeakriisis vaevlevad õllekõhud.
Minul on ka igav ja seega sattusin ma hoopis siia. Kas see on ka üks lollustest, mida ma elus ikka teen? Ei tea. Võimalik, aga ilma lollusteta ei saa teps mitte. Ega lollus pole tarkusehammas.

Blogi peaks ju midagi ütlema, see ei ole päevik, mis tuleb peita sügavale aluspesusahtlisse, et kümne aasta pärast lugeda ja naerda, kurvemal juhul nuttagi. Blogi on nagu hüüd pimedas metsas. Kunagi ei tea, kas ning kes kuulab. Aga metsas lihtsalt peab vahel kõva häälega rääkima. End kuuldavaks tegema, jõudu ammutama ning selgeks mõelda mõtteid. Jah, blogi on nagu mets, aga elujõulisem. Nartsissitlikke ilmakodanikke on terve maailm täis ning nende õnneks on maailm täis ka igavuses inimesi, kes otsivad põnevust teiste eludest.
Aga mida peaks minu blogi siis hüüdma. Kas tõesti jääma sellise päevikliku tasemeni või olema kuidagi suurem ja tugevam. Ma ausalt ei tea, see probleem on mind kiusanud vist blogimise algusest peale. Eks ta vahepeal sumbuski sinna sõnatusse. Mida öelda kui midagi pole nagu öelda, sest ei tea mida valida. See on umbes sama probleem nagu “Mis minust saab?”, “Kes ma olen?” ja “Kuhu ma teel olen?”. Noor inimene pidavatki selliseid küsimusi enda ja maailma käest küsima, kuni väsib ja hakkab elama. Või unustab.

Ega ühekorraga paljuks ei saa ka minna…

Kevad ja jooksvad mõtted minevikku

Posted in Määratlemata on 04/26/2013 by kuuvari

Kevadest on saanud uus kevad. Aasta on möödas sissekandest ja välja elamisest. Kas midagi on muutunud? Arvan, et mitte. Vaatan ikka unistava pilguga kaugusesse ja ei näe miskit… vaated muutuvad, aga kardinad jäävad ette nii või naa.
Eile koju kõndides mõtlesin, et miks ma ikkagi teen seda mida ma teen… mängin metallidega. Sel päikse ja tuule kompotis tekkis mõttelend, mis tõusis kõrgele.
Metall on tugev ja vastupidav materjal. Seda muutes ja kujundades mängime me loojaid või jumalaid, kuidas võtta. Paneme metalli end. Me tahame end säilitada, et mitte ära kaduda. Kas vaadata seda siis pilku tulevikku suunades või olevikus. Mõlemat pidi on tarvis end mitte ära kaotada massi. Nii on see ka minuga. Niisama olles ma kaon ära enda käest.

On kassid on maalid on olemised on

Harjumused on kurjast. See muudab kuidagi nõrgaks ja samas tugevaks. Harjuda sellega et su kõrval on inimene on minu jaoks väga keerukas. Üksik hunt nagu ma olen olnud. Aga samas on see meelitav…

On kevad on tuul on päike on soov on

On varjased ärkamised ja on ajad, kus nädalaid ei ärka. Olemused sudus, mis ei toida ega hoia. On vaid hirm enese ees ja ühiskonna ja nende kokkupuute kohal…

On elu on armastus on lootus

Kevadine suveks küpsemine

Posted in Määratlemata on 05/24/2012 by kuuvari

Ajad mööduvad. Mina möödun vahel neist. Või jään hoopis maha. Ajastusega on alati va nigela võitu mul olnud. Suureks kasvamisega samuti. Arvan ja aiman, aga kunagi ei julge täpselt teada ega tunda. Salakeelne elusügavik. Ja keegi ei julge tulla tõlgiks. Isegi kui mõni julgeks, ei suuda ma rääkida avalikult. Kartes tõe valulikkust. Enesele ja lähedaste südamekoobastele.
Vaikselt upun enese kibestumisse ja mitte üldse ei kurda. Täitsa tore on põhimõtete kõrvale põhja vajuda ja unustada kõik. Võtta vaba päev ja hingta hingamatust. Muuta end vabaks pilkudesse kinni jäädes. Kuid ei. Minevik hammustab varbast.
Vabadusel on vere maik.
Vahel harva niidetud muru lõhn ja mere vaigu maik kruusatee tolmus…

Kohmakad pilgud Tartusse

Posted in Määratlemata on 04/02/2012 by kuuvari

Saabusin Viljandisse pühapäeva ööl ja tundus, et terve 1. Aprill on olnud üks suur naljapäev. Öö algas mäletamatult ja hommik algas uue tuttavaga tuttavaks saades. Edasine oli lihtsalt eelneva päeva kilde kokku kogudes. Ilus päikseline ilm. Kaotada ei olnud enam miskit. Kõik oli juba öö jooksul kaotatud. Võitmisest ei teadnud ma mitte miskit. Eks vahel olegi tarvis endast puhata. Samas eks see ikka piinab kah.
Praegu välja vaadates ei saakski kuidagi nagu ühendada nädalavahetust Tartus ja seda talve siin Viljandis. Nagu oleks teine aeg ja teine maailm. Tõsi ta on, et tegelikult pisikest lund oli juba ka Tartu õhust tunda, aga mitte päris nii uputavalt ja reaalselt.
Jalutasin mööda Tartut pühapäeva, linn oli kargusest läbi imbunud. Ja mina ei olnud enam ammu nii vabalt päiksele vastu astunud kui hommikul. Jah, mõneti mulle ikka räigelt meeldivad need vabastavad ja päikselised hommikud. Kuigi ma tean, et ega see mind just kõikse korralikumaks inimeseks ei tee. Kas peakski!?
Seoses jalutamisega… oh mulle meeldib see tartulik kulgemine. Viljandi on kuidagi liig väike et lihtsalt jalutada ja tunda, et sa liigud kuhugi…edasi. Just see Karlova puumajad, mis õhkavad. Päikselistel hommikutel on seal ehk isegi ilusam, kui paari lumehelbelises õhtu jaheduses. Aga see ei loe. Loeb hoopis miski muu. Loeb see tänavate lugemise soov. Ja vahel tuleb tõesti ridade vahele vaadata. Otsida seda sädet, mis paneb silmad särama. Komistuslikud kohmetused.
Ma peaks vist tihedamini Tartus käima, et toita oma hinge. Olla koos inimestega keda armastan ja tund, et linn ei tee haiget. Olla vaba…

Kas on kasulik olla inimene?

Posted in Määratlemata on 03/20/2012 by kuuvari

Nuuskan nina ja köhin vaikivas ühikas oma tolmuseid kopse välja. Pole midagi, homme on uus päev. Nagu eile oli vana päev ja täna on lihtsalt päev. Ei midagi erilist ja samas kui homme tagasi vaadata siis on ehk lootust, et oli eriline päev või siis kirumist selle üle, et miks ma miskit kasulikku selle päevaga peale ei hakanud. Nagu ka eilsega. Või üle eilsega. Või…
Kuid mis on kasulik? Mille jaoks kasulik jne… ja milleks üldse kasu. :D
Mida annan mina, kui indiviid ühiskonnale juurde? Tõsi, ma tarbin ja suhteliselt palju, eriti õlut ja rummi, samas ka reostan. Aga kas ma midagi muud ka juurde annan, peale tarbimistsükli jätkusuutlikusele kaasa aitamise. Vat selles ma nüüd küll kindel ei ole. Jah, kui hästi läheb jätkan ka sugu. Võib-olla olen mõnele maailma muutjale ka paar paremat sõna öelnud või tänaval kogemata naeratanud. Aga kas see ongi minu eksitensialismi eesmärk? Suure tõenäolsusega ei saa minust ka tulevikus miskut suurt ja igavikulist. Mõneti olen ma juba praeguseks hetkeks sutike paberitmäärinud, nii et paariks kümneks aastaks on võimalik minu nimega asjandust kuskilt raamaturiiulist leida, aga see on ka kõik.
Kas kasu on alati sotud kuulsusega? Mõneti tänapäeval ju küll. Mida rohkem kuskil pildis seda kasulikum ühiskonnale. Ma mõtlen ikka ses osas et miskit loodud mitte joobes juhtimisega viis inimest surnuks sõitnud kuulsus.
Öeldakse et elutöö on ka see, kui oled üed korralikud inimesed siia ilma kasvatanud. Aga mis kasu on korralikest lastest siin maailmas, kui ühiskond ise nii perses et hoia ja keela. Kas algul ei peaks mitte maailma parandama ja siis alles vääksuvat inimmerd siia tekitama? Palju küsimusi, millele ma mitte teps ei oska hetkel vastata. Kas ongi vaja!?

Tahad ma räägin sulle ühe loo… seekord mitte kindlusest või hullutavast kevadest, kuigi päike piilub tuppa ja pargipink kutsub õlut jooma(linn on liiga vale, et alla anda) ja kindlus on jätkuvalt auguline. Seekord tahaks rääkida ööst ja hommikust ja piiridest ja lumehangedest. Tahad ma räägin?
Kui tahad siis võta nööbist kinni ja küsi… niisama ei anta tänapäeval miskit… pole ju kasulik.

Kätest lahti – enesest lahti

Posted in Määratlemata on 03/09/2012 by kuuvari

Kummalisel kombel ei tea ma kuhu ma end nüüd joonud olen. Istun siin valge lehe taustal ja joon õlut. Pudel pudeli järel. Nii mitmes päev kulgeb. Üksindus. Mõtted kaovad, sest mis normaalset sa ikka õlleuimase peaga välja mõtled. Tapan mõtteid omasoodu, sest nagu näha raamatud vaid võimendavad tundeid. Raskeks läheb see elu siin maal.
Eile oli naiste päev ja mina olin kuratlik … inimene. Ehk jah nii oleks õigem öelda. Soolisu jätame välja.
Mõneti oli tore ja samas kuidagi nukker tunne tekkis vaadates hõljuvaid jumalannasid. Kainus hakkas pähe ja silmaklapid olid ehk liig läbipaistvad. Aga kõik on unustatav. Kunagi.

Vaatan oma käsi. Käed on tundunud nii palju kui mõtlema hakata. Aga ajuga võrreldes jätavad nad endasse arme. Vihmaste ilmadega ka tundeid. Valu. Praegu nad ei valuta, kuigi vaadates neid võiksid nad seda täiesti piinlikust tundes teha. Eks vanemaks saades nean enda nooruspõlve, aga praegu kahetsen vaid korraks.