Näe valgus keset ööd ja nostalgia pehmus…

Täna öösel tuli lumi. Tuli hoiatusega, aga ma ei uskunud. Vaikselt võitlesin endaga keskööd, kui pilk langes kaugusesse, märkas tänavalaterna all tantsu. Aeglased lendasi valged sädemed kollases kiires vasakult paremale. Jah, lumi tuli vaikselt.  Kogus hoogu. Katsetas, kas oskab. Oskab olla ja emmata maad. Ma vaatasin teda ja ootasin. Kuni teda saab piisavalt palju, et ta mataks pimeduse. Teeks kõik jälle puhtaks ja valgeks. Ootasin ja ta tuli. Nagu tuli ka uus päev. Kell lõi ja mina haarasin mütsi ning kindad ja sokid ja jope ja kampsuni ja … ikkagi talv. Tema sisse tuleb minna pehmelt, et mitte teda lõhkuda, sest muidu ta hammustab. Kätest ja varvastest ja rebib hinge.

Ta ei langenud enam pehmelt, ta oli hoo üles saanud. Koos tuulega nad tantsisid seda igipõlist tantsu, kus nad lõid uue maailma. Ja mina läksin nende sisse, lootes ehk uuesti sündida. Rebida endalt seda kivisust, mis aastatega mind katnud ja vorminud tundetuks. Midagi mõranes. Seal kõrgel, kesk tuisku, linnakumast kõrgemal, eneses. Aga vist liig vähe.

Meenutused. Igatsused. Mis-oleks-kui.

Jalutasin üksi. Kuhu on jäänud need, kellega kell 1 öösel jalutada keset esimest lund ja rõõmuga jäätuda. Naerda. Rääkida. Ja pärast juua hommikuni teed, nii et jutulõng ei katke. Kui vaid sügavaks sõnatuks vaikuseks, kus rohkem sõnu kui maailma loodud.

Nad magavad, sest järgmine päev on TÖÖpäev ja graafik näitab, et pärast seda kella tuleb magada ja toda kella ärgata või kardavad, et lumi on liiga külm ja märg ja kaugel ja mis sellel ikka mõtet on ja …

Eks minagi magaks, aga ma ei pea. Hinges on rahutus. Ma tahan näha kuidas tekib see lumevaip.

Lapsena oli ikka nii, et ärkasid talve. Varakult pidid minema magama, enne kui häbelik  lumi end julges näidata. Oh jah.

Lumi tuli.

Seega nüüd on kindlalt selle aastane suvi läbi. Või noh kui aus olla, siis ega teda tänavu väga olnudki. Aga nüüd on ta kindlalt läinud. Kuni järgmise aastani. Aga sinna vahele jääb väga-väga pikka pimedus. Külmus. Üksindus. Kivisus.

See mõra. Sellel ei tohi jälle kinni lasta kasvada.

Vahel täitsa tahaks 7 aastat tagasi, kus oli veel kõik ees ja energiat näha ning tunda. Kuidas selleni uuesti jõuda?!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: