Süvitsi endasse läbi õnne pisiasjade

Ilm on ilus ja mina sutike punane. Päike loojus viljapõllu taha ja kuu naeris vanade lautade kohal. Sisemine segadus kasvab sama kiiresti, kui sääskedde arv ehavalguses. Liiga palju paigal olemist. Paar päeva veel ja siis teel tagasi Tartusse. Vahel mõtlen, et ehk oleks pidanud minema ikkagi Tallinna täna, aga täiskuu, mina ja võõras linna ja segadus võib kokku teha halva kombo. Või siis parima, aga ega me seda enam teada ei saa.

Ütlesin eile ühele neiule, et kahetseda ei tasu tehtud tegusi, kui üldse kahetseda siis tegemata tegusid. Ja siin ma siis istun oma ämbri otsas. Tema mõte, et kahetsus tekib kui käituda oma veendumustele vastu, vist praegu paika ei pea.  Praegusel hetkel võib öelda, et kahetsus võis tekib pigem siis, kui ei käituta selle järgi mida soovitakse teha. Peetakse tähtsamaks ühiskonda, teiste arvamust ja ei taheta väljuda mugavustsoonist. Ja neil hetkedel ma vist kõige rohkem kahetsengi. Mitte neil hetkedel, kus ma hulljulgelt olen kuhugi hüpanud, öelnud, teinud, kaasa läinud. Kindlasti tuleks vahet teha ka kahetsusel ja kurbusel/pettumusel/hirmul/… . Ma ei kahetse praegust olukorda. Ma olen kurb, vägagi pettunud nii endas kui väheke temas ja mul on hirm, et mis saab must edasi. Hirm vist panebki vihastama ja lolle tegusid tegema. Haiget tegema.

Ma arvan, et tunded ja käitumised muutuvad palju lihtsamaks, kui saada aru, mis oli see hoop, mis pani selle kivi veerema. Ma isegi ei räägi, et analüüsida kedagi teist ja sellest teisest aru saada, aga just et miks Mina nüüd nii tegin. Ja see nõuab kohalolu elus. Tagasi vaadatuna olen ma elanu tegelikult päris pika aja ilma kohaloluta… nagu robot. Ärganud hommikul, läinud tööle, surnud pärast tööd, võib-olla teinud midagi, mis korraks kergitab muige näole, istunud ja vahtinud arvutiekraani, läinud magama ja ärganud, et minna tööle. Mul on tegelikult viimasest poolest aastast(välja jättes ehk viimased paar nädalat) väga vähe mälestusi ja väga vähe hetki, kus tundnud, et elan. Seega arusaadavalt, laibaga kooselu ei ole tore.  Aga siit tuleks nüüd edasi minna…

Ma isegi enda jaoks kõlan nagu mingi eneseabiraamat, mida ma kahjuks või õnneks oma skeptilisuse tõttu ei usu või väga millegiks ei pea. Head psühholoogi on veelgi rasem leida, seega ma proovin oma peaga hakkama saada. Minu jaoks terve maailm ja meie nende sees toimime lihtsal põhjus-tagajärg süsteemil. Seega küsimusi: Miks ma nii tegin? Miks ma nii tunnen? Mis seda tekitas? Kas ma Seda tahan? Peaks ikka palju rohkem küsima. Ja märkama pisiasju, mis annavad vastuseid.

Õnn. „Õnn on pisiasjades“, mulle eile öeldi. Ja nii see vist ongi. Aga pisiasjad on ka need, mille järgi on hea vastata, et miks ma nii tegin. Sest siis ma nägin teda naeratamas. Sest tänu sellele ma nägin päikesetõusu. Sest see paneb mu südame põksuma. Sest ma tahtsin näha, mis on järgmine hetk. Ka muudele küsimustele toimivad need õnne pisikesed algatajad. Aga et see kõik toimiks peab enne märkama, kohal olema ja elama. See on nagu see suur seljataga asuv õnn või pigem rahu, mis aitab näha-olla.

Üks väga jube asi on veel peale kahetsemise, laibastumise ja hirmu – kadedus. Täiesti mõttetu tegelane kui aus olla, aga no kurdat, lahti ikka vahel ei saa. Ja ta paneb ka sama lollilt käituma kui hirm või kahetsus või kurbus. Tead ju küll, kui endal pole siis ärgu teistel ka olgu. Või kui kellelgil hästi läheb, siis tahaks ikka keerata. Selline mõrdamine. Teise üle õnnelik olemine on vahel vägagi raske.  Aga kui mõtlema hakata, et mis selle tööle paneb, siis läheb ehk väheke lihtsamaks. Tal läheb hästi ja mul ei lähe. Kas see, kui tal halvemini läheb, teeb minu elu päriselt õnnelikumaks? Ma arvan, et mitte. Mida ma saan teha et mul oleks hea? Mida tema tegi et tal on hea? Tuleb õppida, märgata, mis oli see, mis viis tema sellesse paika. Mis pani tema veerema ja mõelda, et mis paneks mind veerema ja kuhu, et mul oleks hea. Tuleb tegeleda pigem endaga kui teistega… samas teistelt võib õppida palju ja sutikeseks toetuda, kui ära väsib või teiste kaudu avastada end…. Oh, maailm on nii keeruline ja kirju ja nii vaba!

Nii… tundub ju väga ilus ja õige jutt, aga nüüd tuleb selle järgi ka elada. Märgata end rohkem ja selle kaudu märkad ja ei jäta ehk unarusse ka enda kõrval käivaid inimesi.  Ega ei tee nendele haiget. Enne kadestamist ja vihastamist mõelda sutike. Ma ei ole selles üldse osav, minu emotsioonid käivad üles-alla nagu ma ei teagi mis. Olen vägagi plahvatusohtlik ja enne teen, siis mõtlen inimene. Töötan puhtalt emotsioonide pealt… ja oi see ei ole tegelt hea. Eriti kui mingid negatiivsed asjad on õhus.

Aga mul on nüüd aega ja tahtmist ja ehk ma jõuan kuhugi sinna, kus mul oles endaga hea. Sellet tuleb üks tore, aga raske teekond. Sellega tuleb lihtsalt peale hakata.

Juba homme on uus päev, et märgata… samas juba täna öösel, sest see sirav täiskuu valgustab vägagi palju.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: