Enesesse vaatamise päev

Seekord ma luban, et ma väga ei vingu oma raske ja segase elu üle, vaid hoopis hõiskan sellest kõigest, mis hästi.

Seega alustame algusest ehk hommikust. Jube kui õudne ilm väljas oli ja kui külm ja märg ja… ühesõnaga kui ma värskekartuli kõrvale salati materjali läksin aiamaa pealt tooma ma tõsiselt torisesin endale ja ilmaga. Samas kõrvale jättes fakti, et mul on see võimalus otse voodist aiamaale jalutada ja sealt midagi värsket hamba alla panna.  Aga üks korralikult suur tass kohvi ja hea toit paneb ka minusugusel küünikul naeratuse suule.

Kuna väljas oli Tere-Sügis ilm, siis ei tõmmanud üldse välja lugema. Seetõttu lugesin hoopis teiste inimeste vastuseid ja mõtteid minu päramiste peale. Seegi oli päris tore, sain omale järgmiseks nädalaks(see nädal ei saa ju midagi teha, kui olen end lubanud ja endale lubanud jääda maale hinge puhastama) paar päris ilusat plaani. Muistne laage pole ju kunagi halb mõte ja kes suudaks ära öelda pannkookidele(olgu, ma pean neid ise tegema, aga ikkagi).

Esimeste päikese kiirte peale tõmbasin raamaturiiulist suvaliselt ühe raamatu ja tormasin välja(kunagi ei tea kaua see päike kestab). Avastasin, et maailm oli mulle valinud Lennart Mere „Hõbevalge“, mis küll natuke hirmutas, et kas ma ikka olen selle vääriline. Aga tore oli(on sest alles algus käsil). Vägagi tore, midagi just praegusesse aega, rännakust, kulgemisest, eneseks saamisest. Vahet ju väga pole, kas rahvus või üksikindiviid. Peab veel edasi lugema ja sutike mõtteis koguma ses osas.

Ja siis ma külmusin ära. Eestimaa suvi on vägagi talvine peaks mainima. Sisemine rahutus pani kappides tuhlama ja välja otsima mineviku reliikviad. Haarama hariliku ja valge paberi ja sae ja tüki metalli. ja  täitsa õudne oli esimesi kavandeid teha(mitte, et sest nüüd midagi suursugust tuli) ja esimesi saagimisi, aga välja tuli. Või noh endasse või lauda ei lõiganud, joont mööda tera liikus nii et võib lugeda edukaks katseks. Homseks on juba suuremad plaanid naha ja messinguga.

Siit arusaam või tõdemus pigem, et ei tasu olla kurb ja eriti mitte ei tasu olla vihane. Tuleb leppida, mis on eriti raske, sest enesse vaadanud ja mõelnud (järgi) on tunne, et tegelt oleks saanud seda kõike päästa ja see kõik oleks võinud olla palju ilusam kooselu. Aga eks järgmine kord olen targem. Ja ei tööta end surnuks, mille tagajärjel sureb ka normaalne elu mu ümber ja mu sees.

Võib-olla on täna mingi roosade prillide päev, aga mul pole neid ammu olnud, seega ma ei hakka reaalsusega seda maha tampima. Sest kindlasti varsti olen jälle kurb ja vihane ja pettunud ja segaduses ja sihitu ja…. Aga praegu on hea.

Eriti hea oleks kui ma suudaks välja mõelda, mida käevõruplaadile joonistada…

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: