Üksinduse selguse hetked

Jätk eelmisele postitusele…

Eks see põnevuse otsimine olegi selleks, et tähelepanu kõrvale juhtida asjadest, millega ma ei taha tegeleda. Tead ju küll, et löö varvas ära, et peavalule ei peaks keskenduma. Nii siis enesehävituslik teekond selleks, et mitte mõelda üksindusele ja tulevikule, mis jäi tulemata. Mõneti ma isegi mõtlen, et miks kurjami pärast, see mind nii tugevalt rivist välja lööb. Kaks aastat kooselu ei ole ju nii pikk aeg ja nagu nii viimasel ajal see asi ei toiminud ja üldse… samas,  kuna ma olen väga hea tähelepanu kõrvale juhtimises, siis äkki kooselu aitas mul mitte märgata seda, mis minu sees toimub. Seda mis mind vaevab ja et tegeleda teisega või olla koos, et mitte olla iseendaga üksi. Vahel on tunne, et ma olen ikka väga katkine inimene. Aga ma ei taha seda lihtsalt märgata. Elan ja toimin mängides, et kõik on korras.

Samas kes seda teab, mis päriselt on.

Ja kes teab, mida peaks tegema et hea oleks.

Ja nüüd ma siis olen siin, tulevikuta, tööta ja erilise põhjuseta olemas olla.

Ma olen alati kadestanud neid inimesi, kes armastavad elu. Mina ei oska või ma pigem ei oska tunda rõõmu, stabiilset rõõmu. Sellist sisemist ja sügavat.  Aga seda ma ei ole osanud juba aastaid. Rahu õppisin tundma viimasel ajal…vahel, mitte alati. Seda rahu, et ei ole vaja midagi otsid, vaid kõik on juba olemas. Näiline stabiilsus. Mille all oli peaagu ülekeev katel, kunagi ei teadnud kuna see plahvatab…

Peab vist hakkama tegema asju, mis hingele. Mitte asju, mida harjund tegema ja mis viivad enesest kaugemale. Eks see blogi elluäratamine ole ju ka sellega seotud. Kirjutada lahti enese jaoks sutikene, mis toimub mu sees. Vanasti sai luules või proosas petemängude abil oma maailma selgemas õhatud. Ilusad kujundlikud pildid mitte millestki kongreetsest. Aga aitasid ehk väheke ikka. Vahel ka väga täpselt milleskist. Kirjutamise osas olen ma roostes ja ma tunnen, et olen kaotanud hääle.

Aga mida siin ikka vinguda. Olen maal ja vaatasin rahesadu ja päikese loojangut ning kardan välja minna, sest elevandi suurused sääsed lendavad ringi. Ja koerad on liig rõõmsad ja jooksevad lihtsalt massiga mu pikali ja siis mängin kilpkonna ja mõtlen, et kõhu ümber olevad päästevöö võiks küll ära kaotada, kui see ei päästa isegi mitte koerte eest.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: