Don Juani tagasitulek

Nii siis kirjutan blogi, mida keegi ei loe. No mina loen ja see loeb vist kõikse rohkem. Kuidagi enda seest välja see segadus ja väheke korrastada mõttepilte.

Ühesõnaga eelmise postituse jätkuks võin öelda, et selleks hetkeks kui ma olin keset toomemäge, siis kallas nagu oavarrest ja terve Lai tänav oli üks suur ookean. Teed jooma jõudes olin ma läbi märg ja räsitud, aga süda oli soe ning elekter oli õhus.

Kummaline, kui palju asju on selle aja jooksul muutunud. Praegusel hetkel olen tulevikuta, tööta ja kui enesehävituslik käitumine  jätkub, siis ka ilma maksata. Lihtsalt lähen vooluga kaasa, nagu tol õhtul, suures vihmasajus, tormasin mäest alla ja lootsin, et vool jalad alt ei löö. Praegugi on selline kukkuv hetk ja kellestki pole kinni haarata…

Ma otsin põnevust, aga seda tundub järjest raskem leida. Tõsi viimaste nädalatega olen teinud hulle tegusid ja tegelikult kui aus olla siis sutike põnev on isegi olnud. Aga pole seda sütitavad põnevust. Seda mängu enne mängu. Ärkad hommikul kuskil või komberdad läbi öö koju, et hommikul kell 7 tööl olla. See kõik tundub nagu 2010 aasta kordus, aga siis oli põnev ja kõik oli uudne jajaja… ei noh ma saan aru, ma olin 7 aastat ka noorem ja alles esimesi kordi ööelus. Samas on mul võib-olla liiga suured nõudmised ja võib-olla ma otsin seda põnevust lihtsalt valest kohast.

Äkki peaks rohkem raamatuid lugema ja ise kirjutama…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: